Kui piiblis näpuga järge ajada, siis eesti keelse piibli terminites on suur vahe ainuüksi viimaste aastate tõlgetel, kus on käibel mitmed terminid nagu näiteks alandlikkus, malbus, tasadus, vagurus, leebus jt, mille suhtes on täiesti arusaadav, et tõlkija püüab anda edasi mõtet, kuid kaasajal on paljud uued terminid peale tulnud ja võime sattuda segadusse. Seepärast võime asja näha täiesti erinevalt. Selleks, et me saaksime aru algmõttest, kasutan ma isiklikult kreeka keelset teksti, mis toob mõningase selguse terminoloogias ja aitab mõista piibli konteksti ehk paremini, kui lihtsalt otsida piibli internetiversioonist sõna "alandlik", mis viib üsna kindlalt ekslike seisukohtadeni. Vaja on minna ka ajas tagasi, mis toob selgitust.

Loe edasi: Alandlik, tasane, malbe, tagasihoidlik

Allikas: Kristlik Mõttevõra

"Ma jootsin teile piima ega andnud tahket rooga" 1Kr 3:2.

Usuline areng peegeldab inimese suhet religiooniga ja see on seotud isiksuse üldise arenguga, aga tihti tahetakse neid lahus näha. Kuid usuline araeng seostub inimese tunnetusliku arenguga ja see on kogu inimese arenguga seotud muutus.

Kui Jeesus ütles, "kui te ei pöördu ega saa nagu lapsed, ei pääse te taevariiki" (Mt 18:3), kas ta siis pidas silmas, et usulist arengut ei tule mõista üksnes isiksuse küpsemisega või isikuomaduste paremaks saamisena? Sest täiskasvanu usk ei ole väärtuslikum lapse omast, see on lihtsalt teistsugune. "Ja kes iganes ühe niisuguse lapse võtab vastu minu nimel, võtab vastu minu" kirjutab Mt 18:5. Seega pidi usuline areng sisaldama mitte üksnes isikuomaduste paremaks saamist, milleks on mõtlemine Jumalast ja mõtlemise abil tehtud järeldused, mis motiveerivad eetilist ja moraalset tegevust. Miks inimene usub ja mida usk tema enda jaoks tähendab?

Jeesus käsitles usulist arengut läbi usulise mõtlemise arengu, kuid usuline mõtlemine areneb aeglasemalt kui mõtlemine ja loogika üldse. Miks? Sest see eeldab matafooride mõistmist ja isiklikku kogemust. Meid mõjutab kindlasti ka viis, kuidas õpetust antakse koguduses ja milline see on (2Tm 1:13). Isegi kui me kõik kuuleksime kõike õpetust, siis me ikkagi oleme alustanud usu teed erineval ajal ja saame õpetusest aru erinevalt. Nii nagu õpetust võib olla liiga vähe ja liiga hilja, võib seda esineda ka liiga palju ja liiga vara.

Kui inimene leiab vastuse Jumala olemasolu küsimusele, kas ta suudab vastata elus tekkivatele küsimustele. Tihti näeme enese ümber inimesi, et usk toob vastused Jumala küsimuses, kuid toob ka uued teravad küsimused ja nendele elus tekkivatele usu küsimustele pole üldsegi mitte kerge leida õigeid vastuseid. Usuline areng on pikk protsess, kus mõtlemise areng on samal ajal vaid vahendiks ja toeks usulise arengu mõistmisele.

Kui me mõtleme tagasi Jeesuse sõnadele, siis on võime näha, et inimeste arenguastmeid ei saa jätta vahele (!), vaid nad tuleb läbida samm-sammult. Ilmselt seda Jeesus silmas pidaski, et inimese usuline arenguastmed tuleb läbida üksteise järel. Sest usulise arengu astmeid on tervikud ja need täiendavad eelmist. Kes siis pole kuulnud kriisidest ja väljakutsetest? Kui me aga kuuleme järeldustest, mida edukalt kriisi läbinud inimesed usust arvavad, siis nad enamasti ikkagi kinnitavad, kriisid ei võtnud ära usku Jumalasse, vaid muutsid seda tugevamaks. "Kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks - neile" (Rm 8:28) on ka kriisi läbinud inimeste valdav tunnistus. Kriis ei ohusta usku, vaid täidab puuduvad lüngad usu arengu etappides ning seetõttu säilitab inimese usuline areng tasakaalu. Üldtuntud tõde on ka see, et meil kõigil tuleb läbida omad kriisid. Usu arengus dimensioonid muutuvad.

Kui Jeesus ütles, et "kui te ei pöördu ega saa kui lapsed", siis teatavasti kuni 3. eluaastani on lapsi raske mõista ja kogemuslikult uurida ja lapse maailmapilti, aga ka jumalapilti loovad ja kujundavad just tema vanemad. Selline teadvustamata usu periood on kahtlemata nullpunkt, kus tema usaldus tugineb kogemusel, kas vanemad teda armastavad ja kuidas nad tema eest hoolitsevad. Lapse rääkima hakkamine toob kriisid.

Esimese astmes, kui laps on 3-7. aastane, on tema jumalapilt väga konkreetne, Jumal on inimesenäoline ja toimib laste arvates otsekui inimene. Küllap seda Jeesus just silmas pidaski, kui ta ütles "kes niisuguse lapse vastu võtab", see näeb ka Jumalat. Sest Jeesus oli Jumala isa täpne koopia, või nagu Johannes kirjutab "ja sõna sai lihaks ja elas meie keskel". Me teame, kui raske oli isegi jüngritel seda lihtsat tõde usaldada. Kuid just laste jaoks on Jumal inimesenäoline ja laste arvates toimib nagu inimene. Sel perioodil kujunevad mitmed olulised tõed, nendest: lõpu mõiste. Kõik lapsed räägivad näiteks maailmalõpust ja seda teeb ka minu 9-aastane tütar. Kui ma õigesti mäletan, siis selles eas oli ka minul maailmalõpu teema tähtis. Ka surma mõiste. Mehe ja naise ehk soo areng. Samuti arenevad keelud ja käsid. Asjad, mida tohib teha ja mida ei tohi, tuleb lastele lahti selgitada. Ei piisa üksnes sellest, kui vanemad ütlevad: ei tohi! Laps tahab teada, miks ei tohi. Lapsed sageli küsivad "Miks?" Selles eas tuleb tegeleda vägivalla probleemide lahendamisega, et laps neid omaks ei võtaks. Kuid uuele tasemele viib lapse usu apstraktsete mõistete moodustamine, kus ta hakkab näiteks arvutama, toob mõtteliselt esile nähtusi. Jeesus ütles: "Vaadake lilli, kuidas nad ei ketra ega koo" Lk 12:27 ning rääkis millest? Usu nõtrusest, s. 28.

Järgmises arengu etapis hakkab laps looma korda mõttemaailmas ja teeb üsna hästi vahet väljamõeldistel ja tegelikkusel, kus ta kohandab enda jaoks jutustused ja tähelepanekud, mis on seotud eelkõige tema enda ümbritsevaga ja kuulumisega sellesse. Lapsed üsna detailselt jutustavad seda, mis toimus, kuid üldistusi elu ja usu kohta teha on veel raske. Jumal on neile mitte inimesenäoline, vaid suisa sõber, hea juht, ka lohutaja. Sõbrana näeb Jumalat ka minu vanem tütar, kes on juba 14-aastane. Kuid valdavalt toimub see usuline areng nooremas koolieas, mida siis iseloomustab reeglite ja korra järgimine. Kui nüüd lapse eas see usuline arengu aste jäi välja arenemata, siis ka paljude täiskasvanute usku võib iselomustada selliselt. Kuid üleminek järgmisesse dimensiooni tekib vastuolude tõttu, mis on erinevate jutustuste vahel. Jeesus õpetas tähendamissõnades, mis sundis inimesi nende juttude tähenduse üle mõtlema ja loomulikult ka järeldusi tegema. Näiteks jutustused taevariigist või külvajast jt lood - sarnaselt - "kui - miks" lood. Võibolla tahtis Jeesus lammutada inimeste tõlgendamised, need kaotada, sest sellised võrdpildid tõid välja vastuolud ja ilmnesid probleemid ja tekkisid küsimused, milledele oli vaja leida vastust. Selline juurdlemine aitab inimesed edasi järgmisele astmele tänu formaalse mõtlemise tekkele.

Kolmandal astmel areneb inimese abstraktne mõtlemine ja inimene ületab tähttähelise - kirjatähelise või kirjale omase mõistmise printsiibi. Meie teame nüüd tänu kirjapandud evangeeliumitele, et kirjatundjad olid just sellesse etappi takerdunud. "Kirjatäht suretab, aga Vaim teeb elavaks," kirjutas apostel Paulus 2Kr 3:8. Me võime lugeda ka liigutavat lugu juutide ülemast Nikodeemosest, keda rahvas pidas ja ka Jeesus nimetas Iisraeli õpetajaks (!), aga kellele Jeesus pidi selgitama "lihast sündinu on liha, ja Vaimust sündinu on vaim," Jh 3:6. Kus Jeesus tunnistas, et "Te ei usu mind juba siis, kui ma räägin maistest asjadest, kuidas te usuksite siis, kui ma teile räägiksin taevaseid asju?" s. 12. Kas nad olid täiskasvanud inimesed? Olid. Aga kas nad olid ka usulise arenguga nii kaugele jõudnud?

Teismeline Nikodeemos

Küll aga teismeliste - laste maailma lisandub palju teavet, mis arendab kiiresti nende usulise arengu kvaliteeti. Nii et sünteesi teel saadud, põhjustele ja tagajärgedele viiv usuline areng ja sobimus kokkulepete tasandil on võimalik tõusta kõrgemale pelgalt logose mõttlemise tasandilt. Nii ka teismelise maailmapilt väljub perekonna raamidest nö maailmakogemisse ja sunnib seniseid arusaamu ümber formuleerima, mis toimub samaaegselt identiteediotsingutega, kus tuleb viimasele leida ka maailmavaateline alus. Sel usulise arengu perioodil on eriti tähtis grupikuuluvustunne, samastumine mõne koguduse või pigem kodugrupiga. Usu kujundavad need, kellest on võimalik lugu pidada ning autoriteedid on tähtsamal kohal kui tavaliselt. Kui Jeesus ütles "Sina oled Iisraeli õpetaja, ja ei tea seda?", siis ta pidas silmas just gruppi kuulumist ja autoriteedi mõju. Kuid usu poolest teismeline inimene analüüsib ja uurib palju uut, mistõttu noore usulised tõekspidamised, kust need pärinevad ja mida ta usub, pole talle eneselegi tihti teada. Kuid usuline areng toimub kvaliteedi suunas just tänu väljastpoolt tulevale infole, mida teatavasti siis ka Jeesus jagas Nikodeemosega. Jeesus võis siinkohal näha läbi ohtu, et Nikodeemose usk ei sakraliseeruks, ei hääbuks, vaid jõuaks ikkagi uude dimensiooni. Seetõttu ta räägib üsna põhjalikult ära, kuidas vaimust sündimine käib või mida meie täna mõistame termini all uuestisündimine.

Neljas dimensioon

Ülemineku tingib eelkõige vastuolu või suutmatus hoida koos kõiki omandatud väärtushinnanguid, sest need vastuolud üha suurenevad ja paljus erinevad. Selline areng võib lõppeda ka inimese täisealiseks saamisega, aga võib lõppeda ka 40-aastasena või hiljem, kuid see pole veel usulise arengu lõpp aste. uuestisündinud inimesel areneb uus identiteet, toimub nagu topeltareng, aga teiselt kinnistub maailmavaade. Ja enesele tunnistatakse, et kaasinimestega võibki vastanduda. Nii identiteet, kui ka maailmapilt omab olulist mõju inimese käitumisele ja mille põhjal ta otsused langetab. Senise maailmapildi ainuvõimalikkus või õigsus kukub kokku, mis toimub läbi kriiside. Seda iseloomustab ka vastuolu autoriteetidega. Kui aga inimene on noor, siis kaasneb sellega kodunt lahkumise järsk kogemus, maailm avardub. Siin peab inimene otsustama, kas ta läheb isiklike usu kogemustega lõpuni välja või jääb järgima gruppi ja selle grupi seisukohti. Selles etapis valib inimene enesele ka uued usulised tõekspidamised. Selline eraldumise ajal võib osutuda otsustamine üsna kriitiliseks, kui ta valib usulise arengu jaoks tõekspidamisi. Toimub kriitiline eemaldumine varem omandatud väärtussüsteemist. Usk pole enam grupi kuulumise küsimus, vaid usk muutub isiklikuks. Siinkohal võib aga paljude areng pidama jääda.

Sellest veelgi kõrgem aste - viies - on periood, kus inimene töötab sügavalt ümber kõik minevikukogemused ja kriiside tagajärjel hindab ümber väärtused. Inimese usulist arengut iseloomustab ka see, et õpitakse elama varem tehtud tagajärgedega ja toime tulema kaotustega.

Kuues aste on universaalne. Väga harva jõuab inimene veel kõrgemale, mida siis võiks kokkuvõtlikult iseloomustada, et inimene läheneb usus täiuslikkusele. Seda esineb kõrges eas, seda iseloomustab enesesalgamine, kus kõike tehakse teiste heaks ja Jumala eesmärkide nimel. Enese heaolu on kaotanud igasuguse tähtsuse.

Kokkuvõtteks

Enamasti lõpeb inimese areng kolmanda või neljanda astme juures. Aga viiendale astmele jõudmine eeldab väga tihedat koostööd Jumalaga, kooselu, kus inimene suhtleb vabalt oma Jumalaga igal ajahetkel. Kus inimene enamasti saab ka aru, mida Jumal temale ja tema kaudu räägib teistele ja kuidas Jumal üldse toimib. Kuid usuline areng ei toimu lahus isiksuse arengust, millega tuleb eriti arvestada laste ja noorte vaimuliku töö arendamisel, aga ka teiskasvanute, beebikristlaste puhul. Sest kui inimene puutub kokku elava usuga alles täiskasvanud eas, ka siis algab tema areng null etapist ja edasi jõudmiseks on vajalik läbida kõik etapid. Koguduse (mitte üksnes vaimulike) töö on luua soodsad tingimused vaimulikuks kasvamiseks ja aidata uutel kristlastel ära teha kodutöid, et need inimesed võiksid saada emapiimast võõrutatud, kasvada tahke toidu abil tugevaks (vt 1Kr 3:2, Hb 5:12) ning jõuda usus võimalikult kaugele usulises arengus.

Allikas: Kristlik Mõttevõra

„Aga vennaarmastusest ei ole vaja teile kirjutada, sest Jumal on teid endid õpetanud armastama üksteist“ (1Ts 4:9)

Pühakiri eristab neli vendluse liiki.

1) Aadama järeltulijad, vennad põlvnemise poolest.
2) Ühe ema lapsed, ühe pere liikmed, ühe ema ja isa lapsed: Kain ja Aabel. Iisak ja Jaakob jpt.
3) Aabrahami järeltulijad, Aabrahami sugu, vennad ümberlõikamise ja tõotuse poolest.
4) Vennad vaimu poolest, Kristuse vere läbi, uuestisündimise poolest, ühe vaimuliku perekonna lapsed, „Jumala lapsed“, Kristuse elava koguduse liikmed.

Nimetatud sugulusliikidest on vaimulik sugulus kõige kõrgem, mis inimesel maises oludes on võimalik saavutada.

Oma sugulaste vastu me tunneme täiesti loomulikku armastust „ega hoidu oma ligimesest“ (Js 58:7). Jumal ei võta meilt ära sugulustundeid ja suhteid, vaid tugevdab ja laiendab neid, tuletades meile meelde, et peale sugulaste on olemas veel lähedased (ligimesed), kes samuti vajavad meie tähelepanu, hoolt ja halastust ning armastust. Aga armastus vendade vastu Kristuses või vennaarmastus – on eriline armastus, mis ületab armastuse sugulaste ja lähedaste vastu. Sellel on igavene aspekt. „Igaüks kes oma venna peale vihastab, peab minema kohtu alla... kes aga ütleb: „Sina jäle!“, peab minema tulepõrgusse,“ ütleb Jeesus ja peab silmas vendi vaimu poolest (Mt 5:22). Vennaarmastuse tõttu tekivad tülis perekonnas, kui keegi armastab oma venda vaimu poolest enam kui pere liiget. Seda hoiatab pühakiri. Sellist laadi tülid või pere liikmete vaenamist on saanud kogeda suuremal või vähemal määral kõik inimesed pärast seda, kui neist said kristlased. Kuid tuleb rõhutada, et vennaarmastus mitte ei lähe vastuollu pere liikmete armastusega, vaid ületab sugulaste armastuse, on sellest suurem. Usklike seas tuntud nime all – vennaarmastus, on eriline armastus, mis ületab armastuse lähedaste vastu.

Jumala poolt antud ligimesearmastuse käsk anti kogu inimkonnale, aga vennaarmastuse käsk Kristuses on antud ainult piiratud ringile inimestele, kes on sündinud Püha Vaimu läbi – Kristuse järgijatele ja jüngritele, kristlastele (vrd Ap 5 salmid 32 ja 33 ja nt ka Ap 7:51 või Ap 8:21 või Tt 1:16).

Tuleb veel tähele panna, et vana käsk käsib ligimset armastada kui iseennast, siis uus käsk käsib üksteist armastada mitte nii kui iseennast, vaid nii, kuidas Kristus meid (jüngreid) armastas, „Ma annan teile uue käsu: armastage üksteist! Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!“ Jh 13:34.

Vennaarmastus põhineb uutel suhetel Jumala ja inimese ja inimene ja Jumala vahel.
See on antud neile, kes on Jeesuse oma ellu vastu võtnud, kes usuvad Ta nimesse; kes pole sündinud mitte vere läbi ega mehe tahte läbi, vaid Jumalast uuesti sündinud; mitte kaduvast seemnest, vaid kadumatust seemnest Jumala Sõna läbi, mis on elav ja püsib igavesti. Sünnitades meid tõe sõna läbi, et me oleksime tema loodute esmasündinud, et me saaksime osa Tema jumalikust loomusest. Lühidalt see kokkuvõetuna oleks: Uus käsusõna vennaarmastuse kohta on antud uuele inimesele – uuele loodule Kristuses.

Kuidas me peame vendi armastama, vastab Kristus: nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!

Ainult uuestisündinud jumalalaps on võimeline otsustama, hindama adekvaatselt, kuidas Kristus meid on armastanud (isiklikult). Ta armastas meid erilise, kustumatu armastusega. Jumala silmis, me hääbumisele määratud patused polnud väärilised isegi mõtlema, tahtma, paluma või ootama Temalt armastust eneste vastu. Jeesus armastas meid teenimatult – kaastundest. Kristuse armastus on ilmutatud inimesele Jumala initsiatiivil, lähtus Temast kui õnnistus. „Te ju teate meie Issanda Jeesuse Kristuse armu, et tema, kuigi ta oli rikas, sai teie pärast vaeseks, et teie saaksite rikkaks tema vaesusest” 2Kr 8:9.

Jeesus armastas meid kustumatu armastusega. Ta ütles: „Ei ole olemas suuremat armastust kui see, et keegi annab elu oma sõprade eest.” (Jh 15:13). Ent Kristuse armastus meie vastu pole võrreldav enam armastusega sõprade vastu, sest ta jättis oma elu meie eest, (nb!) kui me alles olime Jumala VIHAALUSED, Kristuse VAENLASED oma meelsuse poolest, tehes kurja, nii selgitab kiri Koloslastele 1:21. Me ei olnud sõbrad, vaid võõrdunud! Jumala sõna annab meile mitmed põhjendused, miks me nimelt just nii peame oma vendi vaimu poolest armastama.

Allikas: Mõttevõra

Armastus ei või piirduda pidulike jumalateenistustega ega hinge õilsate tunnetega. Ta otsib oma väljendamist elus ja inimeste teenimises. Tõsine kristlane ei oota armastust mitte teistelt inimestelt, ta saab selle Jumala käest ja siis kiirgab selle kõigi ümberolijate peale. Infoajastu maailm on täis kannatajaid, kes vajavad isiklikku abi. Internet on täis ebaõigluse, abituse, lootusetuse ja meeleheite ohvreid.

Ehe kristlane, kes on saanud oma elus uuestisünni kogemuse, ei hakka inimestelt küsima, mida ta peab tegema. Sest armastus, mis on saanud tema elu liikumapanevaks jõuks, tingimata näitab talle, mida ta peab tegema. Ta ilmutab sügavat huvi inimese vastu. Armastus õpetab teda, kuidas kõige paremini läheneda ka kõige kivisemale inimsüdamele. Sageli kinnisele ja külmale, kõigi vastu umbusklikule eestlasele ja kõigis inimestes pettunud südamele ning kuidas talle osutuda mõistmist, osavõttu ja armastust, abi, andes nõu nii vaimulikes, füüsilistes kui ka materiaalsetes asjades.

Kristlane vaatab ligimese peale kui teisiku peale. Ta soovib inimest juhatada sama tõe, armastuse ja rõõmu allika juurde, millest ta isegi jõudu saab. Kristlane on veendunud, et kui ta inimese Jeesuse juurde juhatab, et sellega ta armastus ei vähene vaid suureneb.
Kristlus ilma armastuseta ligimese vastu on ilma tegudeta kristlus – vale kristlus.

Krist(l)us ilma armastuseta on antikristus. Selles on vaid vorm, kuid puudub sisu – elu. Pole kahtlustki, et antikristse vaim tegutseb ka infoajastul ja püüab panna krislasi kõrvale heitma, mis on seotud halastusega. Selline vaim on taandunud evangeeliumi üksnes intellektuaalseks sõnumiks, - religiooseks vormiks, armsaks jumalateenistuseks. Kuid Jumala ja Isa silmis puhas ja laitmatu jumalateenistus on käia vaatamas vaeslapsi ja lesknaisi nende viletsuses, see tähendab: halastus. See on üleloomulik kohtumine Jumalaga ja tema headuse mõju inimeste peale. Kui aga kristlus on taandatud inimese mõttevõimesse, siis on ligimesearmastuse sihik vale, mis ei suudagi märki tabada. Me ei saa rääkida kogu aeg minevikus „halastaja samaarlane läks välja,“ vaid me peaksime nõudma, kust võib leida halastaja samaarlast täna? „Jah see kõik on väga kena, te räägite minevikust. Kuid täna, mis ma peaksin tegema? Siin ja praegu.“

Psühholoogia õpetab, et armastus on tunne, mis lähtub soovist teha head teisele, ootamata seejuures mingit kasu endale.

Loe edasi>>