Maarjamaa akadeemiline foorum

Maarjamaa akadeemiline foorum22.03.2014 toimus Maarjamaa akadeemilise foorumi (MAF) II sümpoosion. MAF koondab Eesti kõrgkoolide kristlastest õppejõude ja teadustöötajaid. Otsitakse vastuseid religiooni, teaduse ja ülikoolis õpetamise vahekorda puudutatavatele küsimustele nii isiklikus kui ka ühiskondlikus plaanis.

Ettekannetega esinesid.

Lea Altnurme, Usuline teadlikkus Eesti ühiskonnas. Tõnu Lehtsaar, Väärtuskogemusest. Anu Kõlar, Muusikaloo õpetamise kaudu inimeseksolemise küsimusteni. Irina Pärt, Confessional Schools in Modern Europe: Analysis of Impact. Cecilia Sarmiento, Faith and Natural Sciences.

Paneeldiskussioonis „Technology and Education“ said sõna Kaido Kikkas, Kuldar Tavetrei, Marko Kääramees, Tarmo Uustalu ja Thomas Hollstein.

Korraldustoimkond: Tõnu Lehtsaar. Kuldar Taveter, Tarmo Uustalu ja Thomas Hollstein.

Järgnevalt on toodud välja kolme esimese ettekande rõhuasetused.

Lea Altnurme on Tartu Ülikooli usuteaduskonna õppejõud ja teadur.

Eestlased ei ole nii usuleiged, kui me arvame end olevat. Küsitlused näitavad, et usutakse igasuguseid asju, eriti siis, kui need ei pärine kristlusest. Meie usuelus on toimumas pööre ja me ei tea, kuhu see meid viib. Igat religiooni elatakse „vajadusepõhiselt“. Individuaalne religioossus on mõjutatud kõigest, seejuures on tuvastatavad korduvad mustrid.

Kasvutendentsis on uus vaimsus (endise nimega new age). Uus vaimsus on religioonisotsioloogias kasutusele võetud termin, millega tähistatakse keskkonda, kus alustavad, tegutsevad ja lõpetavad töö mitmesugused vaimse enesearendamisega seotud liikumised, praktikad, kogukonnad. Uus vaimsus ei ole uususund, kuna pole usundina organiseeritud, kuid jääb oma olemuselt siiski religiooni valda. New agehakkas laiemalt levima 60ndate lõpus ja 70ndate alguses, mil Inglise kirjanik ja teosoof Alice Bailey kuulutas, et inimkond on jõudnud pöördepunkti ja on aeg liikuda edasi teistsugusesse vaimsesse reaalsusesse. Uut vaimsust iseloomustab ka olemasolevatest usunditest ja uskumusüsteemidest endale sobiva kollaaži kombineerimine. Holistilist maailmapilti kujutava uue vaimsuse peamised komponendid pärnevad alternatiivmeditsiinist ja -psühholoogiast, oriendi usunditest, esoteerikast ja okultismist, teaduse äärealadest, loodusrahvaste traditsioonidest.

Tõnu Lehtsaar, Tartu Ülikooli praktilise usuteaduse professor.

Väärtuskogemuse mõiste pole psühholoogias ega pedagoogikas kuigi levinud. Mõned uurimused, mis on otseselt väärtuskogemuse kohta kirjutatud, kuuluvad möödunud

sajandi esimesse poolde.

Väärtus on kategooria, asi, suhe või omadus, mis on indiviidi ja ühiskonna eksisteerimise seisukohast oluline ja tähenduslik.

Väärtuskogemus on väärtuse subjektiivne läbielamine. Väärtuskogemus hõlmab väärtusega seonduvat inimese hinges –tundeid, mõtteid, motiive ja tahet.

Väärtustamisprotsessi etapid teoloog Werner Georg Alexander Gruehni järgi: 1) mõtteline hõivamine, 2) nõustumine, 3)  ratsionaalne nõustumine, 4) isiklik õigeks pidamine, 5) mina taandumine, objekti iseseisvumine, 6) objekti iseenesest tõeseks või valeks tunnistamine.

Väärtuskogemusel on viis iseloomulikku aspekti:

1) väärtuskogemused erinevad oma psühholoogilise sügavuse poolest, on sügavamaid ja pinnapealsemaid väärtuskogemusi;

2) sügavamad väärtused kujundavad väärtuste süsteemi, annavad inimesele (ka organisatsioonile, ühiskonnale) tema identiteedi;

3) süvaväärtustest lähtuva väärtuste süsteemi puudumisel tekib identiteedi hajusus – kui inimesel (organisatsioonil, ühiskonnal) ei ole väärtused paigas, on tal raske vastata küsimusele, kes või mis ta on;

4) väärtustamine on protsess ja kulgeb teatud astmete kaudu: kõigepealt miski puudutab meid, tekitab väärtuskogemuse, seejärel tahame jõuda välja selleni, mis on meile konkreetses kogemuses oluline;

5) inimestel on erinevad sügavamad väärtused ja see viib mõnigi kord väärtuskonfliktini.

Väärtustena töötavad vaid need, mis puudutavad inimest isiklikult – inimene tunnetab, et tal on olemas väärtuskogemus.

Aistinguline elamus võib ka tekitada väärtuselamuse. Väärtusi võib luua samuti ka kujutluste maailmas ja lõpuks need omaks võtta.

Eksisteerivad ka nn fiktiivsed väärtused, need on väärtused, mis kehtivad ainult teatud olukorras.

Kui elu on mugav, probleemidevaba, siis võib meie väärtuskogemus nüristuda ja kaovad väärtused, mis ühendavad inimesi! Seda võib näha ka tänapäeva maailmas, kus inimesi ühendavaid väärtusi napib.

Anu Kõlar, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia dotsent.

Uurimuses oli käsitletud Oleviste kirikumuusikute kollektiivset identiteeti ja selle tunnuseid.

Teoreetiline taust. Individuaalne mälu pole sõltumatu, vaid alati ühiskondlikult raamistatud ja sellest sõltuv. Ainult sotsiaalsetes kontekstides saad indiviid anda privaatsetele mälupiltidele tähenduse (Maurice Halbwachs).  Üksikisikud on küll need, kes sõna otseses, füüsilises mõttes mäletavad. Ent ühiskonnagrupid määravad, mis on mälestusväärne ja kuidas seda tuleb mäletada. Üksikisikud samastavad ennast selliste avaliku elu sündmustega, mis on olulised nende grupile (Peter Burke).

Grupil on ühine minevikurepresentatsioon seetõttu, et selle liikmetel on teadmised ühistest tekstidest (James Wertsch). Ühiskondlikku mälu kannavad edasi ka ühised kujutlused ja kujutised, memuaarid, rituaalid, ruumid (Peter Burke).

Kollektiivne mälu sisaldab grupi jaoks olulisi teadmisi ja kogemusi; selle ülesanne on grupisisese solidaarsuse ja järjepidevuse tagamine.

Järeldused.

Nõukogude aja jõudemonstratsiooni eesmärk oli võtta väikestelt kogudustelt olulised mälupildid ja liita kaheksa kogudust suurde, võõrasse keskkonda oli selgelt tajutav. Loodetud tulemus – liitkoguduste hääbumine jäi ära.

Usulised ja kirikumuusika-alased repressioonid alates 1950-ndate aastate lõpust on üks suhteliselt vähestest murrandutest, mida kirikumuusikud poliitilisest ja ühiskondlikust kontekstist tajuvad.

Oleviste ja ilmselt ka teiste vabakirikute muusikud identifitseerusid eelkõige vabakogudusliku traditsiooniga, tajusid oma eluraamistusena selle kollektiivset mälu ja identiteeti.

Mäluteooria on avar ja mitmetahuline, rakendatav ka teiste muusikaliste kogukondade mälestuste käsitlemisele ja ajalugude kirjutamisele. Mälu-uuringud rikastavad mineviku muusikakäsitlust. Kindlasti ka laiemalt kultuurilugu.

Tekst ja fotod: Urmas Roos