Ärka üles, kes sa magad, ja tõuse üles surnuist, siis särab sulle Kristus!
(Ef 5:14)

Õnnistatud ülestõusmispühi!

Loetud piiblitekst on arvatavalt üks vanimaid ristimishümne, mis varakristlikes kogudustes laiemalt levis. Apostel Paulus osundab seda kui üldtuntud elujuhist ülestõusmissündmuse jätkuval väljaelamisel. Võimalik, et nii lauldi ristitavatele just hetkel, mil nende vana elu vee alla maeti, et neid siis Kristuse ülestõusmise usus koos kogudusega uude ellu kutsuda. Iga kristlasekssaanu elulugu samastati Jeesuse ristisurma ja mahamatmise ning surnuist ülestõusmise loo jäljendiga.

Suurel Neljapäeval võisin Tartu vanglas ristida viis muudetud elulooga meest. Üksteise järel ristimisvette astudes tõotasid nad, et lasevad oma vana elu matta jääkülma veehauda, olles valmis samas üles tõusma uuele elule Issanda Jeesuse nimel. Veest välja tulles ütles üks pikkadeks aastateks kinnipeetu: „Nüüd on kõik endine maha maetud, tänu Issandale, võin elada uut elu!“ Oleks te näinud tema säravaid silmi ja kuulnud seda rõõmulaulu, mida vangla kirikus ristitud koos kaasvangidest usuvendadega Issanda palge ees südamest laulsid! Jeesuse surmal ja ülestõusmisel on ikka veel elumuutev tähendus ja vägi!

Kallid kaaskristlased ja kogudused üle Eestimaa ja selle piiride, meile on antud eesõigus olla ärganud ja elada Kristuse ülestõusmise väes. Meil on vabadus kuulutada Teda nii sõnas kui teos, kus iganes me viibime: „Jeesus on Issand!“ Tema valitseb üle surma ja haudade, üle elu ja suhete, üle vanglamüüride ning lukkus uste, üle jumaliku uskumisvõime ja inimliku uskmatusekogemuse. Läheme ja elame siis välja Kristuse ülestõusmise kirkust, kuulutame temalt saadud parimat rõõmusõnumit, kehastame elumuutvat usuliikumist Jeesuse enese jälgedes! Kutsume lauldes koos esimeste kristlastega meid übritsevat maailma uuele elule: „Ärka üles, kes sa magad, ja tõuse üles surnuist, siis särab sulle Kristus!“

Meego Remmel

Allikas Eesti EKB Koguduste Liit

Traditsioonilise ülemaalise jõulurahu pöördumises Jõgeval toonitas peapiiskop just rahu olulisust, mis ulatudes üle maise ja ajaliku, täidaks meid sisemise väärikuse, moraalse vastutuse ja jumaliku armastusega. „Mõelgem ka üksteisest nii, nagu mõtleb meist Jumal,“ sõnas peapiiskop.

Ära märkides mööduva aasta sotsiaalseid pingeid, inimeste usalduse ja majanduslikke valupunkte, on vaja inimestel olla just „rahutegijad“. Jõulurahu on märksa sügavam ja enamat kui lihtsalt rahu, sest sellesse mahub arusaamine, et keegi ei ole unustatud, keegi ei ole kadunud.

Viidates Jõgeva linna eelseisvale 75. aastapäevale, ütles peapiiskop: „Aastapäevateema seab noore linna sünnipäeval aukohale MINU PERE. Vanemad ja lapsed, vanad ja noored – kõik nad vajavad armastust ja usaldust, et kodust ja kodukohast saaks kindlus, rõõmu ja rahu asupaik.“

Edastame Jõlurahu läkituse sisu:

Head jõgeva- ja eestimaalased!

Jõulurahu kätkeb paljude jaoks midagi nostalgilist ja romantilist, aga ka ülemaist ja üleinimlikku. Jõulurahu otsekui taastaks turvatunde, mida siia maailma tulles otsime ja leiame oma vanemate süles – tajudes, et nad meid hoiavad ja armastavad. See loob põhiusalduse, põhiusaldus aga lootuse ja lootus rahu.

Sellist usaldust vajame õigupoolest kogu elu, see kuulub meie loomusesse. Seda otsime minevikust, selleta tuhmub tulevik, kustub lootus ja muutub rahutuks süda. Tõelise hingerahu kingib äratundmine, et oleme armastatud ja hoitud kõigil oma teedel, isegi siis, kui siit maailmast lahkume. Kes suudaks seda anda peale Jumala?

Vanas Testamendis tõotab ta, et kui ka vanemad sind unustaksid, „…ei unusta mina sind. Vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse!” Ja laulik Taavet lisab: „Sinu kätte usaldan ma oma vaimu, sest Sa oled mind lunastanud, Issand, Sa tõe Jumal.” Asjata ei nimetata jõululast rahukuningaks ja Jumala rahu ülemaks kõigest inimlikust mõistmisest.

Sellise kingi osalistena ei saa me jääda endiseks – usaldamatuks, hoolimatuks, ülbeks, enesekeskseks, ebaausaks ja ülekohtuseks! Jõulurahu haarab meid kaasa, et teha meist „rahutegijad”, nagu iseloomustas Jeesus neid, keda hüütakse Jumala lasteks. Jõulurahu kutsub mõtlema asjadele, mis lõhuvad inimsuhteid ja astuma samme, mis neid taastavad ja tugevdavad.

Lõppev aasta on kulgenud majandusliku ja sotsiaalse ebakindluse tähe all. Usalduskriis on omandanud lausa ähvardavad mõõtmed ja tumestanud meie rahva tulevikku. Usalduse puudus on õõnestanud ka paljude perede ja kodude vundamenti. Parim viis sellest pääsemiseks on lepituse, meeleparanduse ja andestuse tee – jõulurahu tee.

Vajame rahu, mis ulatudes üle maise ja ajaliku, aitaks meil tajuda elu imelisust ja hinnalisust, täidaks meid sisemise väärikuse, moraalse vastutuse ja jumaliku armastusega. Mõelgem ka üksteisest nii, nagu mõtleb meist Jumal, kes Pühakirjas ütleb: „Need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust.” (Js 49:15)

Seda kõike tahan soovida ka Jõgeva linnale eelseisva 75. aastapäeva puhul! Aastapäevateema seab noore linna sünnipäeval aukohale MINU PERE. Vanemad ja lapsed, vanad ja noored – kõik nad vajavad armastust ja usaldust, et kodust ja kodukohast saaks kindlus, rõõmu ja rahu asupaik.

Õnnistagu Jumal Jõgevat ning perekondi siin ja kõikjal Eestis, et igaüks võiks kogeda kodutunnet – heameelt kaasinimestest ja rahu maa peal!

Kuulutan välja ülemaalise jõulurahu!

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop

Jõgeval 16. detsembril 2012

Andres Põder
Peapiiskop

Viide: Pühapäeval kuulutas peapiiskop Jõgeval välja Jõulurahu

EELK konsistoorium
e-post: arho.tuhkru@eelk,ee
tel 6277350

Piibel kinnitab: „Õige inimese mõjuvõimas eestpalve saadab?palju korda. Eelija oli meiesugune inimene, ent ta palvetas püsivalt.“ (Jk 5:16-17) Kutsun üles meie liidu kogudusi pühenduma 12-päevasele palve- ja paastuajale Eesti maa ja rahva tuleviku eest alates iseseisvuse väljakuulutamise aastapäevast 23. veebruaril kuni riigikogu valimistepäevani 6. märtsil AD 2011! Võtame erilise aja kümnel nädalapäeval ja kahel pühapäeval, et teenida oma maad ja rahvast eestpalves ning tunnetada ja täita oma missiooni usus, lootuses ja armastuses elumuutva usuliikumisena. Kõigeväeline on tõotanud: „Kui siis minu rahvas, kellele on pandud minu nimi,?alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad minu palet ning?pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa.“ (2Aj 7:14)

Allikas http://ekklesia.ee

1. advendil 2012 kuulutas peapiiskop Andres Põder välja Piiskoplikus Toomkirikus usuaasta! Usuaasta pidamise mõte sündis EELK piiskoplikus nõukogus. Eelmine teemaaasta oli pühendatud ristimisele, seekordne aga usule. Siinkohal toome ära peapiiskopi ülekutse teksti.

LÄKITUS USUAASTAKS

Armsad kaaskristlased, õed ja vennad!

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku piiskoplik nõukogu on otsustanud kuulutada kaks eelseisvat aastat usuaastaks. Usk ja usaldus kuuluvad inimese olemusse, ühendades meid üksteise ja Jumalaga ning avades ja avardades meie maailma.

Kirjas heebrealastele (Hb 11:1) öeldakse, et „usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus” – olgu see piiblisõna ka usuaasta juhtmõtteks! – ning kirjeldatakse tõotusi ja õnnistusi, mille osaliseks usuisad usu kaudu said. Oleme seda inimlikumad ja elusamad, mida enam oma usku teadvustame, lahti mõtestame ja järgime.

Selleks tuleb meil süveneda usu allikasse, Jumala Sõnasse, avada end Jumala armule, mis on ilmunud lihaks saanud Sõnas, Jeesuses Kristuses, ning vaadata temale kui usu alustajale ja täidesaatjale, et saavutada usu eesmärk – oma hingede pääste.

Usuaastal on meil eriline võimalus anda leerilastele kasutada isiklik pühakiri – leeripiibel. Kirikukalendergi toetab uuel moel meie usuelu, seades igaks päevaks meie ette juhtmõttena ühe piibliteksti – lambiks meie jalale ja valguseks meie teerajal.

Kutsun kogudusi üles kasutama üht nädalat aastas – näiteks nelipühade ja kolmainupüha vahel – usutunnistuse nädalana, et pühendada see kristliku usutunnistuse põhjalikumale tundmaõppimisele ja oskuslikumale seostamisele tänase maailma ja oma eluga.

Usuaastal ei pääse me mööda küsimustest, milline koht on usul minu elus, kas on mu mõtted, sõnad ja teod kooskõlas minu usuga, kuidas annan ma tunnistust oma usust kaasinimestele ja Jumalale? Milline on usu roll meie kodus, kogukonnas ja ühiskonnas? Kas oskan tänada Jumalat tema armu eest ning kiita ja ülistada teda keset kogudust?

Saagu usuaasta ajaks, mil meie usuelu uueneb ja kasvab – nagu seemneivast sirgub suur puu. Tajudes oma patusust ning maailma kaduvust ja kurjust, vajab iga inimene hingejõudu, mida vaid Jumala armastus ja usk Jumalasse anda saab. Esimeses Johannese kirjas öeldakse: „Ja see ongi võit, mis on võitnud ära maailma – meie usk.”

Soovin kõigile õnnistatud usuaastat ja kuulutan selle aasta alanuks!

+Andres Põder


Viide: Peapiiskop kuulutas alanud advendiga välja usuaasta!

Arho Tuhkru

EELK konsistoorium

Tel 6277350

Jeesus on Issand!

Õnnistatud uut, 2011. Issanda aastat! „Jeesus on Issand,“ tunnistasid esimesed kristlased. Selles oligi kogu nende usutunnistus. Ei midagi keerulisemat. Apostel Paulus kirjutas: „See on ususõna, mida me kuulutame. Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand, ja oma?südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse.“ (Rm 10:8-9) Uskuda ja kuulutada päästmist Jeesuses tähendas siis ja tähendab tänapäevalgi temale kui Issandale keskendunud elu ja sõnumit. Kõik muu on juba tulenev sellest, et Jeesus valitseb ja peabki valitsema üle kõige ja kõigi meie elus. Rääkimata suhetest lähimatega, ka koguduslikud, kogukondlikud ja ühiskondlikud suhted muutuvad kristlikuks nimelt siis, kui elame Jeesuse Issandaks olemise järgi. Võttes kätte ja kasutusse esimesed eurod Eestis, ütleb Issand: „Andke siis nüüd keisri oma keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale!“ (Lk 20:25) Meie raha-, toidu- ja vereringlus ei saa enam taanduda pelgalt vääringutele, mis teenivad mõne maise impeeriumi, igapäevase heaolu või individuaalse eluspüsimise vajadusi. Kristliku elu DNA kuulub Jeesusele ning paneb meid üheskoos elama Issanda kuningriigi tegelikustamise nimel. Kui viimselt kuulub kõik temale, siis tuleb talle „tagasi anda“ ka kõik alanud aasta päevad, tööd ja tegemised, suhted ja valikud, lähtekohad ja lõppsihid. Ärgu olgu meie elus ühtegi valdkonda, kus Jeesus Issandana ei valitse! Vastasel juhul elame ebakristlikult. Olgu järgmised 365 ööpäeva tunnistuseks Jumalale „tagasi antud“ elust, kus Issand on tõepoolest Issand ja meie tõepoolest ainiti temale kuuluvaks, kuuletuvaks ja kuulutavaks rahvaks! Issand Jeesus läkitab meid tulevikku öeldes: „Minule on?antud kõik meelevald taevas ja maa peal. Minge siis, tehke jüngriteks kõik rahvad, ristides neid Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse ja õpetades neid pidama kõike, mida mina olen teil?käskinud! Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu?lõpuni.“ (Mt 29:18-20)

Allikas http://ekklesia.ee

Täna, 30. septembril algas Rahvusraamatukogus Rahvuskaaslaste II konverents. Kahe päeva jooksul arutatakse eestluse pärandi hoidmist ja säilitamist ning otsitakse tuleviku väljavaateid. Konverentsil osalevad eestlased nii idast kui läänest, kokku pea 20 riigist. Tervituseks ütlesid avasõnad haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo, kultuuriminister Rein Lang, Ülemaailmsete eestlaste kesknõukogu esimees Jaak Juhansoo ja peapiiskop Andres Põder.

Peapiiskopi tervitustekst

Austatud ministrid, austatud konverentsi korraldajad ja sellest osavõtjad!

Tervitan teid Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku nimel!

Peale kodu- ja välis-eesti kirikute liitumist on luterlik kirik riigi järel suurim eestlasi ülemaailmselt ühendav organisatsioon. EELK-l on kokku 230 kogudust ja kuulutuspunkti, neist 62 väljaspool Eestit.

Teatavasti kujundab ja kannab rahvust keelel, kultuuril või usul põhinev identiteet. Teame, et juba rahvusliku liikumise aegadest on ristiusk meie rahvusliku identiteedi osa. Seetõttu sisaldas okupatsioonivõimu rünnak eestluse vastu ka usu- ja kirikuvastast võitlust.

Siinkohal on mul hea võimalus öelda tänusõnad kaasmaalastele väljaspool Eestit, kes sõjajärgsel ajal kandsid vabas maailmas edasi kristlikku vaimu, rajasid kogudusi ja toetasid oma tegevuse ja eestpalvetega kodu-eesti kirikut. Teame, et idapoolsetel aladel, mis juba enne sõda jäid Nõukogude Liidu meelevalda, hävitati eestlaste kirikuelu praktiliselt täiesti.

Täna on meie kiriku ülesanne toetada ka rahvuslikku vaimu ja korraldada kaasmaalaste usulist teenimist kõikjal, kus nad asuvad. On ju üha rohkem eesti inimesi siirdumas elama välisriikidesse. Globaliseeruvas maailmas, kus emakeel, isamaa ja esivanemate kultuur kui rahvuse tunnused ja tegurid järjest enam oma tähtsust kaotavad, on usul eriline tähendus.

Ühelt poolt toetab usk kõrgeid aateid ja ideaale, väärtustades mitte ainult üksikisiku elu ja eripära, vaid ka inimese päritolu, tema juuri, perekondlikku ja rahvuslikku kokkukuuluvust ja omanäolisust. Samas võimaldab igapäevane koguduseelu hoida alal inimestevahelisi suhteid, viljeleda oma keelt ja traditsioone, mille hulka kuuluvad ka jumalateenistused, kiriklikud tavad ja kirikumuusika.

Tänavune aasta on eriline, kuna möödub 20 aastat kodu- ja välis-eestlastele ühise Kiriku Laulu- ja Palveraamatu ilmumisest! Eelmise aasta 1. advendil Torontos peetud jumalateenistusel kuulutasin käesoleva aasta Kiriku Laulu- ja Palveraamatu aastaks. Hulk tähtpäevaüritusi on juba toimunud ja veelgi toimumas. Kutsun teid üles seda rahvuslikku vaimuvara üha rohkem kasutama.

Aidaku ka algav konverents tugevdada eestlaste rahvuslikku ja usulist kokkukuuluvust ja koostööd. Selleks soovin teile rohket Jumala õnnistust!

Allikas EELK

Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirill kutsub oma jõululäkituses nii katoliiklasi kui protestante kuulutama Jumala kuningriiki ja seisma vastu kurjuse jõududele maailmas.

Vene kirikupea märkis: „Kristuses Jeesuses me oleme uus loodu, me oleme sünnitatud uueks, surematuks eluks, et me, „öeldes lahti jumalakartmatusest ja ilmalikest himudest, elaksime praegusel ajal mõõdukalt ja õiglaselt ja jumalakartlikult“ (Tt 2:12).“ Kirill lisas, et kristlased peavad seda Jumala andi kasutama selleks, et „vastu seista meid ümbritsevatele kurjuse jõududele maailmas“.

Armsad õed ja vennad! 5. juunil möödus 90 aastat Eesti luterliku vaba rahvakiriku esimese piiskopi Jakob Kuke ametisse pühitsemisest. Eestlaste püüd oma vaimu- ja usuelu ise korraldada saavutas sellega oma olulisima vormi ja ühtsuse sümboli. Alates 1169. aastast, mil Eestimaa esimeseks piiskopiks nimetati piiskop Fulco, polnud teist kirikupead, kelles nii selgelt oleks väljendunud rahva side kirikuga. Eeldused selleks lõi 1917. aastal Tartus peetud I kirikukongress, kus nähti ette piiskopi ametissepanemine ja kiriku korraldamine „vaba rahvakiriku” suunas.

Ametisseseadmise protokoll jäädvustab selle päeva erilisi tundeid: „Juba hommikul vara ruttavad rahva salgad … Tallinna Jaani kiriku poole. Hommikune selge taevas on pilve läinud, tõuseb kerge tuul ja hakkab peent vihma tibama, kuid jääb üle, lööb ainult tolmu kinni. Rahvas ootab rongkäiku. Korraga kirikukellad helisevad, Jaani kiriku tornist kõlab pasunamäng ja rong liigub pikkamisi edasi. Politsei teeb tee lahti, sest rahvahulk surub koomale. Päevapiltnikud teevad ülesvõtteid. Kirik on rahvast täis.“ See ei ole tähtis hetk ainult kirikurahvale, vaid kogu noorele Eesti Vabariigile kinnitades vaimseid aluseid ja ehitades vaimulikku ühishoonet.

Kohal olid riigikogu esimees Otto Strandmann, haridusminister Heinrich Bauer, sõjaminister Jaan Soots, kindralleitnant Johan Laidoner. Pärast palvust mindi pasunakoori saatel rongkäigus Kaarli kirikusse, kus toimus pühitsemistalitus. Kirikujuhile pandi üll ametirüü ja anti karjasekepp, mis käest kätte on jõudnud praeguse peapiiskopini. Tsiteerin: „Kõik vaimulikud kogunesid õnnistatava piiskopi ümber, ütlesid pühakirjasalmi ja õnnistasid teda, lugedes Meie Isa palvet, kuna koor laulis „Oh Püha Vaim, meil tule Sa“. Nii oli 1710. aastast alates tühi olnud Eestimaa piiskopi ametikoht taas täidetud.”

Pühitsejaks oli palutud Rootsi peapiiskop Nathan Söderblom ning talitus viidi läbi korra kohaselt, mis oli piiskoppide pühitsemisel kasutusel Eesti kuulumise ajal Rootsi koosseisu. Sellega väljendas meie kirik soovi pöörduda tagasi usupuhastusjärgsete tavade ja kiriku enesemõistmise juurde, nagu see oli säilinud Skandinaavia kirikukorralduses. Taoline täiendus senisele saksa traditsioonile on teinud meid sedavõrd rikkaks, et võime nüüd kuuluda ühtaegu protestantlikke ja luterlikke kirikud ühendavasse Evangeelsete Kirikute Osadusse Euroopas kui ka anglikaani ja Põhjamaade luterlikke kirikuid liitvasse Porvoo osaduskonda. Me pole üksi. Me oleme osa vaimujõust, mis kujundab kogu maailma.

Piiskop Jakob Kuke pühitsemistalituses kajastub eesti luterlaste arusaam kiriku olemuslikust episkopaalsusest ja meie kuulumisest sellesse ajaloolisesse tervikusse. Samas on see Eesti iseolemise ja identiteedi, meie maa usu ehk omausu institutsionaalne väljendus. Järgmisel, 1922. aastal toimunud rahvaloendusel pidas end luterlaseks 82% rahvast. Eesti ühiskonna ja inimeste praegustes otsingutes, soovis olla nii maailmakodanikud kui patrioodid, on meie usuline pärand oluliseks teeviidaks. Kirikule tähendab see enda mõtestamist nii vaimse kui organisatsioonilise tervikuna, Kristusest seatud karjaseameti ja kõigi usklike preesterluse koostoimena.

Kutsun kogudusi tänumeeles meenutama seda olulist sündmust meie kirikuloos, mälestama piiskop Jakob Kukke eelseisvatel jumalateenistustel, mõtlema palves meie kiriku tulevikule, kandma armastuses edasi Eesti luterliku vaba rahvakiriku pärandit, olema valmis uuenema ja kasvama usus Jeesusesse Kristusesse. Kristus ütleb: „Teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen seadnud teid, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks.” (Jh 15:16).

Tervituse ja õnnistussooviga


Andres Põder
Peapiiskop

Allikas EELK