Inimesed on ikka õnne otsinud! Minu tudengipäevil sai kiiresti populaarseks laul sõnadega „Otsin õnne sireliõitest, õnne oma rahvale!“ Aga see keelati ära. Peagi loodi luuletus: „Õnn on inimese enda teha, seisab tema mõtetes ja teos.“ Küll on taga aetud õnne sinilindu ja hallil orjaajal otsitud neljapäeva öösiti rahapaja asukohta tähistavat lõket.

Hiljaaegu kirjutab Voldemar Panso „Sirbis ja Vasaras“, et Inglismaal nimetatakse naiste täpset vanust kuni kahekümne aastani, edasi on nad lihtsalt „üle kahekümne“ ja seda kuni surmani. Minu elu on nüüd just pooleks „alla ja üle kahekümne“. Ja „alla kahekümnesena“ käisin ma sõnajalaõit otsimas. Arvatavasti enamik ei ole seda teinud, sest uskliknoortel pole seda vaja ja praegused noored ei ole informeeritudki jaaniöö võimalustest.

Siis kui jaanituled juba kustusid ja metsaalune pimenes, tuli minna kodu kuusemetsa – nimelt üksi, südames mingi nimetu igatsus, mis ületas pelguse öiste varjude ja pimeduse üle. Küllalt sügaval metsas seisatud ja vaatad hoolega ringi ja seal eemal läbi pimeduse näed äkki sätendavat killukest – sõnajalaõit! Nagu magnet tõmbab see sind enese poole – liigud hinge kinni pidades ja ei vähimatki tähelepanu pöörates ümber jalgade sõlmuvatele õiteta sõnajalgadele, komistades puujuurikatele ja kändudele. Kiirustad hirmuga, et äkki ta kustub ja kaob. Ja siis on ta käeulatuses! Ettevaatlikult libistad peo alla ja õrnalt pigistad käe ümber õie kokku ja – siis kaob helendus, pihku jääb midagi külma, niisket, ebameeldivat. Õis on kustunud. Oled üksi öises, ebasõbralikus metsas ja olgugi, et oled juba suur, peaaegu kahekümnene, tahaksid nutta pettumusest!

Kui sümboolne on see noorte mitmel viisil õnne otsimisele, mida enamasti kroonib vaid pettumus.

Minul on hästi läinud. Kahekümnendal suvel leidsin päise päeva ajal Õnne suure algustähega, mis ei ole senini kustunud, ja oma teisel elupoolel ei ole mul vaja olnud aega raisata virvatulukeste tagaajamisele.

Kirjutise taustast

Aita Dahl (1926-2011), kirjutatud 40. sünnipäeval aastal 1966.

Kirjutis pärineb sügavalt nõukogude ajast, mil usulised kokkusaamised väljaspool kogudusehoonet olid keelatud. Kuna Aita Dahli sünnipäev oli 24. juunil, siis sai see sobivaks ettekäändeks kutsuda kokku kristlik jaaniõhtu (ametlikult „sünnipäev“). Iga osaleja pidi ette valmistama etteaste. Rahvast osales rohkesti. Pärast õhtut talletati need etteasted kaustikusse. Käesolev lugu pärineb esimeselt selliselt jaaniõhtult, mis tehti Aita 40. sünnipäeva sildi all.

Autorist

Kauaaegne Tapa polikliiniku röntgeniosakonna juhataja Aita Dahl otsis Õnne noorena koos teiste arstitudengist sõpradega ja leidis selle kohtumisel Jeesusega. (Tema kursusel oli teisigi tudengeid, kes hoolimata tugevast ateismipropagandast sama tee leidsid.) Tema otsustavus avalikult Jeesusesse uskuda pani talle kinni nii mõnegi tee karjääriredelil, ent sellest hoolimata oli ta väga lugupeetud arst Tapa linnas. Ta oli abielus Efraim Joel Dahliga (1907-1985), kellega tal sündis kaks poega.

Aita kodukogudusteks olid eri aegadel Rakvere, Tapa ja Tallinna Oleviste. Elu viimased kaheksa aastat oli ta Tartu Kolgata koguduse liige.

Aita Dahl lahkus igavikku 31. mail 2011. a.

Kolgata koguduse elukogenud abiline hingehoiutöös, kauaaegne palvegrupi juht ja teenimisvalmis köögiabiline Eha-Kay Uibo (83) oli üks neist, kes 1941. aasta küüditamisega Venemaale viidi. Siis oli ta vaid 13 aastat vana.

Postimehe portreelugu küüditamisest

Tartu Postimehe portreelugu kirjutab temast: Küüditamispäeva eelõhtul, 13. juunil 1941, olid kõik Eha-Kay Uibo õed-vennad kogunenud isatallu Konguta valda Tartumaal, et tähistada järgmisel päeval venna Ülo sünnipäeva.

Kuigi pärast 1940. aasta riigipööret oli olukord Eestis muutunud ärevaks ja inimesi juba arreteeriti, ei osatud siiski midagi karta ega kahtlustada. «Me ei osanud midagi mõelda ega arvata. Tegime sünnipäevaks ettevalmistusi, kõik olid lõbusad ja läksime rahuliku südamega magama,» meenutab Uibo, kes oli pere kuues laps.

Vabadussõjas ohvitserina teenimine tõi Siberisse küüditamise süüdistuse

Vabadussõjas ohvitserina võidelnud isa Karl Lamp oli saanud Kongutasse teenete eest maad ning tol hetkel oli nende majapidamises kuus lehma, mullikaid ja kolm hobust. See oligi tema "süü" ja äraküüditamise põhjus.

Umbes poole kuue ajal hommikul kuulis ta elutoas raskeid samme, kõva häälega rääkimist ja venekeelseid käsklusi. «Mingil hetkel tuli isa, tegi toa ukse lahti ja ütles: lapsed, tõuske üles, pange riidesse, meid viiakse Venemaale. Isa oli väga kurb ja tõsine. Ta pandi toolile istuma ning meid kõiki kutsuti sinna juurde. Isale loeti ette venekeelne süüdistus.»

Lahtise kastiga veoauto viis kõik Elva raudteejaama ning isa ja vennad pandi väikesesse loomavagunisse. «Tahtsin ka viimasena siseneda, aga püssimees lükkas mind kõrval.»

Viimane kohtumine isaga

Elva jaamas palus ta veel korraks luba minna isa juurde, et küsida, mis toimub. «Ma olin ju laps ja segaduses. Naised küsisid, et kus su ema on, aga mul polnudki ema. Mingil hetkel lubatigi mul isaga kohtuda. Aga isa raputas ainult pead ja ütles, et kallis laps, ma ei oska sulle midagi öelda.» See oligi viimane kord, kui väike tüdruk oma isa nägi.

Kuidas tee edasi Siberisse läks; mida see noore neiu jaoks kaasa tõi ja kuidas kõik vennad siiski tagasi kodumaale jõudsid, sellest loe pikemalt Tartu Postimehest.

***

Jumala arm ja ime

«Minu jaoks on see Jumala ime ja arm, mis aitas meil ellu jääda,» lausub vanaproua ning tunnistab kristlasena, et rasked Siberi-aastad on pannud teda elule vaatama hoopis teise pilguga.

Allikas Tartu Postimees ja Tartu Kolgata baptistikogudus

{jathumbnail off}

Riia peapiiskop kardinal Pujats heidab valgust homoseksuaalsuse küsimusele, osutab parimatele vahenditele võitluses selle patuse praktika vastu ning selgitab põhjusi, miks ta sellega võitleb.

1984. aastal, olles veel tavaline preester, kuulutas KGB kardinal Pujatsi persona non grataks ja ta viidi toonase kommunistliku režiimi poolt üle ühte Läti maakogudusse. Ainuüksi sellest piisab näitamaks, miks katoliiklased teda tänapäeval palavalt armastavad.

Sündinud 1930. aastal Navirenis, ordineeriti ta preestriks 1951. aastal. Ta õpetas kunstide ja liturgia ajalugu Riia seminaris. Aastatel 1979–1984 teenis ta Riia Peapiiskopkonna generaalvikaarina. 1988. aastal võttis ta vastu paavsti auprelaadi tiitli ja 1991. aastal määrati ta peapiiskopiks. Seitse aastat hiljem määras paavst Johannes Paulus II ta Riia kardinaliks – esialgu "in pectore" ja kolme aasta pärast tehti tema määramine avalikuks.

Tema Eminents kardinal Pujats on olnud juhtiv figuur võitluses homoseksualismi leviku vastu. Ta viib läbi avalikke aktsioone niinimetatud "homoparaadide" vastu ja kutsub Läti valitsust üles selliseid demonstratsioone keelustama. Kardinal andis intervjuu härra Valdis Grinsteinile organisatsioonist TFP. Intervjuu avaldati algselt 2010. aasta mais Brasiilia ajalehes Catolicismo ning on hiljem avaldatud ka paljudes teistes riikides.

Mis soodustab homoseksuaalsuse levikut?

Kardinal Pujats: Ühelt poolt soodustab homoseksuaalsust kaasaegse meedia poolt propageeritav pidurdamatu seksi-kummardamine ja samuti tõsiasi, et seda pahet edendatakse mõnel maal vääritimõistetud "inimõiguste" nimel. Teiselt poolt sillutab homoseksuaalsusele teed usu puudumine ja süvenev moraalne allakäik suures osas ühiskonnast.

Miks on nii paljud inimesed homoseksuaalsuse leviku suhtes ükskõiksed?

Kardinal Pujats: Need, kes Jumalasse ei usu, ja kristlased, kes ei pea oma usku oluliseks, on selle probleemi suhtes kõige ükskõiksemad.

Miks nad niimoodi toimivad? Lubage, et toon teile ühe näite olukorrast mu omal maal. Terve grupp inimesi valitsuses sõltuvad rahaliselt ja administratiivselt ühestainsast isikust. Tundes survet nad kas astuvad oma ülemuse poolele või – parimal juhul – on lihtsalt vait ja ilmutavad ükskõiksust, ehkki sügaval hinges nad selle isikuga ei nõustu. Riigiaparaadis võib isegi väike homoseksuaalidest funktsionääride rühm kergesti soovitud efekti saavutada. See probleem muutub veelgi hullemaks justiits-sfääris. Nõukogude ühiskonna repressiivset režiimi hoiti ülal funktsionäride vastastikuse sõltuvuse kaudu.

Ometi jääb nendel, kes usuvad Jumalasse kõigest oma hingest, selleks et ühiskonnas reaalset mõju avaldada, üle vaid organiseeruda ja anda oma eluga, mis on rajatud Kümne Käsu täitmisele, julgelt tunnistust Kristusest. Mitmesugused süsteemid muutuvad ja langevad, aga "Issanda tõde kestab igavesti", nagu ütleb Psalmide-raamat (Ps 116,2).

Oma kirjutistes homoseksuaalsuse kohta on paljud tunnustatud autorid, toetatud Pühakirja ja Magisteeriumi poolt, selle patuse praktika kategooriliselt hukka mõistnud. Neile viidatakse harva ning selle tagajärjel asuvad paljud katoliiklased antud probleemi osas sallivale seisukohale. Kuidas oleks võimalik ustavaid selle ohu eest kaitsta?

Kardinal Pujats: Kleerikutel on kohustus Piiblile viidates usklikele meelde tuletada, et Pühakiri mõistab hukka kõik ebapuhtuse vormid. Põhinedes Piiblile, saavad nad tuua esile esmased järeldused, et usklikke paremini suunata selles osas, mida saab ja mida ei saa sallida. Me peame jutlustama, et jumalik seadus ja loomuseadus on püsivad ja muutumatud. Need, mis muutuvad, on rahvaste ja parlamentide seisukohad ja seadused, mida nad loovad. Seepärast ei saa ükski seadusandlik kogu kõrvaldada Dekaloogi, sest see tugineb loomuseadusele, kindlustades ühiskonna eksistentsi.

Me peame ütlema, et ei tohi kustutada piiri hea ja halva vahel, selle vahel, mis on lubatud ja mis on keelatud, piiri, mis on selgelt kehtestatud jumaliku seaduse poolt. Lõpuks, me peame kinnitama, et homoseksuaalsus on omandatud pahe, mida võib võrrelda sõltuvusega narkootikumidest, alkoholist, tubakast, jmt, nii et neid, kes seda praktiseerivad, ei saa käsitleda "vähemusena".

Me peame ütlema, et seksuaalset perverssust ei saa sallida avalikus sfääris nii, et see häire ei kujuneks kogu ühiskonna jaoks halvaks eeskujuks. Kui kellelgi on kalduvus pahele, tuleb seda pahet ohjata ja seda ravida. Seda ei või seadustada ega kaitsta, apelleerides vääralt inimõigustele. Homoseksuaalsus ei ole seksuaalne orientatsioon, vaid seksuaalne perversioon.

Iga kord kui Kirik protesteerib homoseksuaalsust soosivate seaduste vastu, tuuakse vastuväide, et Ta sekkub poliitikasse. Mida ütleks Teie Eminents selle süüdistuse kohta?

Kardinal Pujats: Kirikul on õigus protesteerida, kui riik surub homoseksuaalsust peale. Religioon ja moraal on Kiriku eriomase kompetentsi valdkonnas. Mõistes homoseksuaalsuse hukka, ei ületa Kirik oma kompetentsi piire. Vastupidi, valitsused ja parlamendid on need, kes ekstrapoleerivad oma kompetentsi, püüdes muuta jumalikke seadusi ning arusaama voorustest ja pahedest.

Veelgi enam, paljudes maades Püha Tooli ja valitsuste vahel sõlmitud kokkulepped tagavad Kirikule väljendumisvabaduse. Samuti tagavad need usklikele "võimaluse vabalt ellu kutsuda ja levitada kristliku usu põhimõtetest lähtuvaid sotsiaalseid, kultuurilisi ja hariduslikke initsiatiive (Püha Tooli konkordaat Lätiga, punkt 9).

Kiriku ja riigi lahutatuse põhimõte osutab vaid mõlema osapoole kompetentsile. Mõnel maal moodustavad Katoliku Kiriku liikmed kodanikkonna enamuse. Kas saab riik eksisteerida, kui need kodanikud sellest kunstlikul moel eraldatakse? Nii usklikud üldiselt kui ka piiskopid on igaüks oma vastava maa kodanikud koos kõigi sellest tulenevate õigustega. Ning neil on samuti õigus protesteerida ebamoraalsete seaduste vastu.

Reaktsioonina piiritaguse homoseksuaalse lobby survele võeti Lätis vastu seadus, millega kehtestati abielu mehe ja naise vahelise eksklusiivse liiduna. Kuidas protesteerivad lätlased Euroopa Liidu poolt avaldatava surve vastu, mis soodustab homoseksuaalsuse levikut?

Kardinal Pujats: Seistes vastamisi homoseksuaalse propaganda kasvava survega, võttis Läti parlament 2005. aastal vastu seadusmuudatuse, millega kehtestati, et riik "kaitseb abielu  ühendust ühe mehe ja ühe naise vahel" – nõnda välistades homoseksuaalse kooselu seadusliku tunnustamise. Kõikide ühine hääl nendes moraaliküsimustes on oluline tegur võitluses selle seksuaalse väärastuse vastu Lätis. Just selle tõttu tühistas peaminister 2007. aasta 13. veebruaril homoseksuaalide poolt parlamendile esitatud seaduseelnõu.

Katsed korraldada Riias "homoseksuaalseid paraade" on praktiliselt lakanud. Nende asemel on kristlased korraldanud suvel Perekonna Püha piduliku marsiga läbi pealinna tänavate. Toimub ka kontsert ja jagatakse tunnustust silmapaistnud perekondadele. Kristlased kasutavad ka televisiooni, raadiot ja ilmalikku pressi, mis on Kiriku suhtes sõbralik.

Kui homoseksuaalid valmistasid ette seaduseelnõu ja esitasid selle parlamendile, saatsid 200 kooli õpetajad peaministrile protestikirja. Ühe kuuga kogusid erinevate koguduste usklikud üle 17000 allkirja, paludes parlamendil homoseksuaale soosiv seadusettepanek tagasi lükata.

Meedias ilmuvad homoseksuaalsust soosivad artiklid, aga midagi ei kirjutata sellest ühiskonna osast, mis homoseksuaalsust otsustavalt vastustab. Kas Teie Eminents võiks seda selgitada?

Kardinal Pujats: Ei ole midagi uut väites, et absoluutne enamik ühiskonnast pooldab normaalset perekonda. Seega ei ärata enamuse seisukoht ajakirjanduse huvi. Kuna homoseksuaalsus on seotud skandaalsusega, on see aeg-ajalt ajakirjanikele ettekäändeks, et asetada see tähelepanu keskmesse.

Selles asjas ilmneb huvitav tõsiasi: analüüsides seda küsimust ei otsi nad selle olemust, vaid kuulutavad a priori, et homoseksuaalid on diskrimineeritud "vähemus". Sel juhul õigustab "vähemuse" staatus automaatselt mistahes ringkonnas nende isikute vastuvõtmist, kes praktiseerivad mingit pahet nagu narkosõltuvust ja alkoholismi.

Mõned kuud tagasi kritiseeris Poola liberaalne ajakirjandus seda viisi, kuidas Teie Eminents võitleb homoseksuaalsuse vastu. Ilmus ka arvamusi, mis väljendasid mõtet, et on parem olla vait, kuna vaikus väldib selle populariseerimist. Mida Teie Eminents sellest arvab?

Kardinal Pujats: Olukord on igal maal erinev. On fakt, et vaikimine oli viga nendes maades, kus homoseksuaalsus oli juba saavutanud õigused. Vaikimistaktika oli sobimatu ka Läti jaoks. Homoseksuaalsus ei olnud siin edukas kuna see kohtas takistust nagu ma ennist mainisin. Loomulikult mõistab Kirik hukka vägivalla, aga Ta ei vastuta selle eest, mis toimub tänavatel, kui paraadide organiseerijad kohtuvad vastastega. Korra tagamine tänavatel on politsei asi.

Ühendriikides on tekkinud liikumine, mis edendab seksuaalset puhtust, eelkõige noorte seas, kui vastust selliste haiguste levikule nagu näiteks AIDS. Ülikoolides tegutsevad aktiivsed rühmad edendavad hoidumist abielueelsetest seksuaalsuhetest. Kahjuks on Euroopa EL-i juhtnööride kohaselt "sunnitud" edendama ebamoraalsust. Kuidas me saame selle vastu võidelda?

Kardinal Pujats: Selleks, et hajutada pimedust, on vaja valgust. Eelkõige tuleb järgida seda ideaali: "Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad saavad Jumalat näha" (Mt 5,8). Me peame elama vastavalt usu nõudmistele, praktiseerides seda kasvõi ainult üks päev. Siis lööb tuli särama. Pärast teist päeva... kolmas päev, ja nii edasi... Suurim hüve, mida saab abikaasadele pakkuda, on hool [seksuaalse] puhtuse eest. See on väga tähtis ka veendumuse jaoks, et abielu-eelsed seksuaalsuhted on kurjast, niisamuti kui kedagi pole vaja tänapäeval veenda, et vargus on taunitav tegu.

Jumal seadis seksuaalse naudingu abikaasade jaoks lastesaamiseks ja nende perekonna tugevdamiseks. Inimesed, kes enne abielu seksuaalselt kokku elavad, on vaid seksuaalse naudingu vargad. Nad kasutavad ära seda, mille Jumal seadis üksnes abikaasade jaoks. Seda tehes haavavad nad iseendid ja oma perekondi, sest ükski patt ei jää negatiivsete tagajärgedeta. See patt haavab ka ühiskonda. Kui keegi teeb seda enne abielu, näitab ta, et hiljem võib ta rikkuda ka abieluseadust. Puhtuse eest enne abielu tuleb võidelda igal maal, sest see on kogu ühiskonna huvides.

Allikas De Civitate

Homokultuuri edendajad on väga sihikindlad. Juba aastaid üritatakse legaliseerida hävingut tootvat pattu. Tegemist on maailmavaatelise küsimusega.

Minul on Jumala autoriteeti tunnustava kristlasena väga lihtne. Piibel on õige ja vale määratlemise alus. Teine levinud maailmavaade on sekulaarne humanism. Selle maailmavaate alus on usk evolutsiooniteooriasse. Evolutsiooniteooria on loodud, et kujutada maailma ilma Looja ja loomiseta.

Kui lähtuda siiski sellest, et Jumal on olemas, siis:

- Kes on kõik loonud, on selle omanik.
- Kelle oma kõik on, määrab ära kõik reeglid.
- Kui meie tahame, et meil oleks asjad hästi, oleks tark teada, millised reeglid kehtivad ja neid ka täita.

Kuna inimene on patuse loomusega ja meile meeldib loomulikkuses pattu teha, siis vajame harjumuspärase patu tegemiseks südametunnistuse (see on osa meie inimese vaimust, mille kaudu Jumala Vaim annab meile märku) vaigistamiseks vabandusi. Evolutsiooniteooria on üks sellistest filosoofiatest, mis väidab, et saame reeglid ise määrata. Humanism tõstabki inimese jumala staatusesse ja nii üritataksegi patud legaliseerida.

Meie ühiskonda nimetatakse demokraatlikuks ehk siis kehtib nn rahvavõim. Meie ühiskonnas määrab (seaduslikkus mõttes) õige või vale riigikogulaste otsus hääletamisel.

Paradoks on täna selles, et oleme võtnud endale rahvusvahelise kohustuse aksepteerida Euroopa Liidu seadusandlust ülemuslikuna. Teisisõnu on meie riigikogu kui demokraatia kandja täiesti mõttetu.

EL-is aga töötab direktiive välja ei kellegi poolt valitud Euroopa Komisjon. Seega määrab (seaduslikus mõttes) selle, kas omasooiharus on patt või lubatud, käputäis demokraatia kaaperdajaid Brüsselis. Kui need seltsimehed pole jumalakartlikud, siis ka kõik patt legaliseeritakse — võite kindlad olla.

Kas peame seda tunnustama ja nõus olema? Ei pea, sest kuigi demokraatiat pole, siis ametlikult üritatakse seda siiski mängida. Seega võib rahulikul Reimole, Ulrikale ja teistele homokultuuri propageeriatele selgelt öelda — ei taha, ei meeldi.

Allikas Delfi, Taavi Usta