Jeesus Kristus jättis oma järgijatele ülesande: „Minge ja tehke jüngriteks kõik rahvad.“ (Mt 28:19) Tundub olevat lihtne läkitus, aga kas see igapäevaelus ikka on nii? Mäletad veel hetke, mil esimest korda tunnistasid oma klassikaaslastele või sõpradele, et oled kristlane? Millal Sa viimati palvetasid sõpradega koos?

Igaühe tee Jumalani on erisugune. Kristlastena oleme kõik verstapostid sellel teel ja igaühel ehk polegi veel olnud võimalust sõpradega koos palvetada. Tunnistagem, et vajame kannustust, et evangeeliumi iga päev tõeliselt ja järeleandmatult välja elada. Kuid ole julgustatud, sest juba 24.-29.7.2012 on kõigil 13-25aastastel noortel (+noortejuhtidel) võimalus võtta osa rahvusvahelisest misjonimeelsest noortekonverentsist SHINE. 

Mälestusi misjonimeelsest laagrist

Noored Helina Tamm Tallinna Kalju baptistikogudusest ja Gaspar Bibikov Tallinna Kristliku Nelipühi Kiriku Toompea kogudusest osalesid 3,5 aastat tagasi Saaremaal toimunud aastavahetuse misjonilaagris „Julge särada!“. Gasparil on "Julge särada!" misjonilaagrist kaks tugevat mälestust: esiteks sai noormees seal Jumalalt kutse tööks evangeeliumipõllul ning teine mälestus on seotud tema parima sõbra Jürgen Lahesaluga. „Jürgeni muutust nägin ma kõige rohkem. Alguses oli ta selline vaikne ja ei paistnud eriti silma, aga laagri lõpus ta juba kibeles lavale inimestele rääkima seda head, mida Jumal tema elus teinud on,“ meenutab Gaspar.  

Laagri jooksul sütitas Jeesus Jürgen Lahesalu armastuse ja julgusega

Ka Helina nägi „Julge särada!“ misjonilaagris, kuidas inimeste elud reaalselt muutusid. „Kõige imelisem ja südamelähedasem muutus toimus minu väga-väga hea sõbra Jürgen Lahesaluga, kes oli mulle justkui vanema venna eest,“ jutustab Helina. „Kui laagrisse läksime, oli Jürgen see vaikne, tagasihoidlik, kuid väga tark ja siira südamega noormees ja mina 14aastane, energiline ning pidevalt millegagi tegelev tüdruk. Laagri käigus muutus Jürgeni käitumine väga palju. Vaikne ja tagasihoidlik noormees, keda me enne teadsime, muutus lühikese laagriaja jooksul kristlaseks, kes oleks tahtnud ühe päevaga tervele maailmale Jumala Sõna kuulutada ja inimesi evangeliseerida. Toona pidi Jürgen siiski kõigest Kuressaare linnaga piirduma. Jumala rõõm ja sära, mis temast ülevoolavalt välja kiirgasid, olid nii võrratud ja nakkavad. See muutus ei lõppenud laagriga. Kui laager läbi sai, tahtis Jürgen hakata läbi käima Eestimaa erinevaid väiksemaid kogudusi, et noortele evangeeliumi jagada. Samuti kohtusime laagris teiste koguduste noortega ja juba mõne aja pärast oli kavas korraldada kolme koguduse ühine noortelaager. Siiski oli Jumalal teine plaan: Jürgen sai vaid vähestes kohtades rääkimas käia ning kolme koguduse ühislaagrisse Jürgen ei jõudnudki, kuna temaga juhtus traagiline autoõnnetus ja Jumal otsustas ta enda juurde võtta. Aga tema sära ja tahe tõesti maailma muuta ning inimestele kuulutada ei unune kunagi!"

Evangeliseerimisest  

Misjonilaagri jooksul kogesid Helina ja Gaspar ka seda, kuidas inimesteni evangeeliumi viia. „Kuna õhkkond oli meeletult hea, siis põhimõtteliselt võis minna suvalise laagrisolija juurde rääkima – kõik olid avatud ning vastasid sõbralikult,“ mäletab Gaspar. „See juba näitab, kuidas Jumal laagris inimeste südameid avas. Inimesteni jõudmiseks kasutasime erinevaid meetodeid. Kui meie grupp läks näiteks vanadekodusse, siis samal ajal saadeti mind ja Jürgenit Kuressaare noortemajja. Seal käivad linna noored piljardit mängimas ja niisama tšillimas. Üritasime kasutada kõikide tugevamaid külgi. Siis sõitsime kambaga linnast välja väiksematesse küladesse ja veetsime seal inimestega aega. Mõned päevad panime kesklinna telgi püsti. Jagasime seal teed ja saiakesi ning lihtsalt suhtlesime inimestega ja üritasime avatud olla.“ Helinal on meeles, kuidas linnarahvast üllataski kõige enam püstipandud telk, kus jagati tasuta sõõrikuid ja teed. „Minult tuldi kohe küsima, mis on juhtunud, sest tasuta ei saa siin ilmas ju küll enam midagi! Kui rääkisime, mis laager see on, ning kutsusime neid kirikusse kontsertidele ja üritustele, olid nad selles osas väga positiivselt meelestatud. Meie tegevus seal laagris oli tõesti väga siiras ja Kuressaare inimeste suhtes avatud.“

Koos midagi teha ja korda saata ei ole ainult lõbus, vaid millegi üheskoos ja ühise eesmärgi nimel tegutsemine võib Sind ennastki imestama panna. Ära alahinda seda, milleks oled võimeline, kui Sinu taga on teiste palved ning ühine eesmärk. Vaata end läbi kõikvõimsa Jumala silmade, sest Temas ei ole miski võimatu.

Lõpetuseks julgustab Gaspar, et kui Sul on võimalik osaleda SHINE´i konverentsil, siis tee seda kindlasti: „Kui tahad leida oma kutse Jumalas, jõuda Jumalale lähemale, kogeda isiklikult Püha Vaimu ligiolu, kuulda Jumala häält ja näha Tema imetegusid ning kui soovid meeletult palju ägedaid uusi tutvusi, siis misjonimeelne noortekonverents on just Sinu jaoks!“  

Tule ja saa sütitatud, säramaks välja Jumala armastust!

Lisainfo www.shine.ee 

Tekst Viktoria Titova, Foto Kaev.net

Abielupaar ja misjonärid Kristel ja Herman Jürgens räägivad mõne loo oma abielu kohta ja jagavad, kuidas nende kõrval saab olla parim inimene.

Kõigest sellest saab rohkem lugeda veebruarikuu Pluss ajakirjast :)

Video on loodud lisana ajakirjale Pluss 1/2012 Veebruar

Kaev.net osales koos Pluss ajakirja ja Pildiraarioga Skilleti pressikonverentsil, kus Oleviste koguduse noor Anete Palmikul avanes võimalus küsida Skilletilt mõned küsimused.

Cooperite pereelu

Skilleti solist John Cooper tundis head meelt, et tal on võimalus kontsertitel tuuritada koos oma perega, sest ka tema abikaasa on bändi liige. Kuid samas tunnistas ta, et see tähendab ka seda,et pereprobleemide lahkamisest saavad osa kogu bänd ja tuurimeeskond, kuna tuuridel läbitakse väikebussis koos pikki vahemaid. 

Veel jagas John Cooper, et Jumala kohta õpib ta oma tütrelt. Tütar on 9 aastane aga on väga usin palvetaja ja see on Johnile suureks eeskujuks.

Skillet - Monster

Anete küsis loo Monsteri tagamaade kohta ja John selgitas, et meis elab keegi, keda me ei tahaks endas näha (ehk siis monster) aga Kristus muudab meid uueks!

{jathumbnail off}

Riia peapiiskop kardinal Pujats heidab valgust homoseksuaalsuse küsimusele, osutab parimatele vahenditele võitluses selle patuse praktika vastu ning selgitab põhjusi, miks ta sellega võitleb.

1984. aastal, olles veel tavaline preester, kuulutas KGB kardinal Pujatsi persona non grataks ja ta viidi toonase kommunistliku režiimi poolt üle ühte Läti maakogudusse. Ainuüksi sellest piisab näitamaks, miks katoliiklased teda tänapäeval palavalt armastavad.

Sündinud 1930. aastal Navirenis, ordineeriti ta preestriks 1951. aastal. Ta õpetas kunstide ja liturgia ajalugu Riia seminaris. Aastatel 1979–1984 teenis ta Riia Peapiiskopkonna generaalvikaarina. 1988. aastal võttis ta vastu paavsti auprelaadi tiitli ja 1991. aastal määrati ta peapiiskopiks. Seitse aastat hiljem määras paavst Johannes Paulus II ta Riia kardinaliks – esialgu "in pectore" ja kolme aasta pärast tehti tema määramine avalikuks.

Tema Eminents kardinal Pujats on olnud juhtiv figuur võitluses homoseksualismi leviku vastu. Ta viib läbi avalikke aktsioone niinimetatud "homoparaadide" vastu ja kutsub Läti valitsust üles selliseid demonstratsioone keelustama. Kardinal andis intervjuu härra Valdis Grinsteinile organisatsioonist TFP. Intervjuu avaldati algselt 2010. aasta mais Brasiilia ajalehes Catolicismo ning on hiljem avaldatud ka paljudes teistes riikides.

Mis soodustab homoseksuaalsuse levikut?

Kardinal Pujats: Ühelt poolt soodustab homoseksuaalsust kaasaegse meedia poolt propageeritav pidurdamatu seksi-kummardamine ja samuti tõsiasi, et seda pahet edendatakse mõnel maal vääritimõistetud "inimõiguste" nimel. Teiselt poolt sillutab homoseksuaalsusele teed usu puudumine ja süvenev moraalne allakäik suures osas ühiskonnast.

Miks on nii paljud inimesed homoseksuaalsuse leviku suhtes ükskõiksed?

Kardinal Pujats: Need, kes Jumalasse ei usu, ja kristlased, kes ei pea oma usku oluliseks, on selle probleemi suhtes kõige ükskõiksemad.

Miks nad niimoodi toimivad? Lubage, et toon teile ühe näite olukorrast mu omal maal. Terve grupp inimesi valitsuses sõltuvad rahaliselt ja administratiivselt ühestainsast isikust. Tundes survet nad kas astuvad oma ülemuse poolele või – parimal juhul – on lihtsalt vait ja ilmutavad ükskõiksust, ehkki sügaval hinges nad selle isikuga ei nõustu. Riigiaparaadis võib isegi väike homoseksuaalidest funktsionääride rühm kergesti soovitud efekti saavutada. See probleem muutub veelgi hullemaks justiits-sfääris. Nõukogude ühiskonna repressiivset režiimi hoiti ülal funktsionäride vastastikuse sõltuvuse kaudu.

Ometi jääb nendel, kes usuvad Jumalasse kõigest oma hingest, selleks et ühiskonnas reaalset mõju avaldada, üle vaid organiseeruda ja anda oma eluga, mis on rajatud Kümne Käsu täitmisele, julgelt tunnistust Kristusest. Mitmesugused süsteemid muutuvad ja langevad, aga "Issanda tõde kestab igavesti", nagu ütleb Psalmide-raamat (Ps 116,2).

Oma kirjutistes homoseksuaalsuse kohta on paljud tunnustatud autorid, toetatud Pühakirja ja Magisteeriumi poolt, selle patuse praktika kategooriliselt hukka mõistnud. Neile viidatakse harva ning selle tagajärjel asuvad paljud katoliiklased antud probleemi osas sallivale seisukohale. Kuidas oleks võimalik ustavaid selle ohu eest kaitsta?

Kardinal Pujats: Kleerikutel on kohustus Piiblile viidates usklikele meelde tuletada, et Pühakiri mõistab hukka kõik ebapuhtuse vormid. Põhinedes Piiblile, saavad nad tuua esile esmased järeldused, et usklikke paremini suunata selles osas, mida saab ja mida ei saa sallida. Me peame jutlustama, et jumalik seadus ja loomuseadus on püsivad ja muutumatud. Need, mis muutuvad, on rahvaste ja parlamentide seisukohad ja seadused, mida nad loovad. Seepärast ei saa ükski seadusandlik kogu kõrvaldada Dekaloogi, sest see tugineb loomuseadusele, kindlustades ühiskonna eksistentsi.

Me peame ütlema, et ei tohi kustutada piiri hea ja halva vahel, selle vahel, mis on lubatud ja mis on keelatud, piiri, mis on selgelt kehtestatud jumaliku seaduse poolt. Lõpuks, me peame kinnitama, et homoseksuaalsus on omandatud pahe, mida võib võrrelda sõltuvusega narkootikumidest, alkoholist, tubakast, jmt, nii et neid, kes seda praktiseerivad, ei saa käsitleda "vähemusena".

Me peame ütlema, et seksuaalset perverssust ei saa sallida avalikus sfääris nii, et see häire ei kujuneks kogu ühiskonna jaoks halvaks eeskujuks. Kui kellelgi on kalduvus pahele, tuleb seda pahet ohjata ja seda ravida. Seda ei või seadustada ega kaitsta, apelleerides vääralt inimõigustele. Homoseksuaalsus ei ole seksuaalne orientatsioon, vaid seksuaalne perversioon.

Iga kord kui Kirik protesteerib homoseksuaalsust soosivate seaduste vastu, tuuakse vastuväide, et Ta sekkub poliitikasse. Mida ütleks Teie Eminents selle süüdistuse kohta?

Kardinal Pujats: Kirikul on õigus protesteerida, kui riik surub homoseksuaalsust peale. Religioon ja moraal on Kiriku eriomase kompetentsi valdkonnas. Mõistes homoseksuaalsuse hukka, ei ületa Kirik oma kompetentsi piire. Vastupidi, valitsused ja parlamendid on need, kes ekstrapoleerivad oma kompetentsi, püüdes muuta jumalikke seadusi ning arusaama voorustest ja pahedest.

Veelgi enam, paljudes maades Püha Tooli ja valitsuste vahel sõlmitud kokkulepped tagavad Kirikule väljendumisvabaduse. Samuti tagavad need usklikele "võimaluse vabalt ellu kutsuda ja levitada kristliku usu põhimõtetest lähtuvaid sotsiaalseid, kultuurilisi ja hariduslikke initsiatiive (Püha Tooli konkordaat Lätiga, punkt 9).

Kiriku ja riigi lahutatuse põhimõte osutab vaid mõlema osapoole kompetentsile. Mõnel maal moodustavad Katoliku Kiriku liikmed kodanikkonna enamuse. Kas saab riik eksisteerida, kui need kodanikud sellest kunstlikul moel eraldatakse? Nii usklikud üldiselt kui ka piiskopid on igaüks oma vastava maa kodanikud koos kõigi sellest tulenevate õigustega. Ning neil on samuti õigus protesteerida ebamoraalsete seaduste vastu.

Reaktsioonina piiritaguse homoseksuaalse lobby survele võeti Lätis vastu seadus, millega kehtestati abielu mehe ja naise vahelise eksklusiivse liiduna. Kuidas protesteerivad lätlased Euroopa Liidu poolt avaldatava surve vastu, mis soodustab homoseksuaalsuse levikut?

Kardinal Pujats: Seistes vastamisi homoseksuaalse propaganda kasvava survega, võttis Läti parlament 2005. aastal vastu seadusmuudatuse, millega kehtestati, et riik "kaitseb abielu  ühendust ühe mehe ja ühe naise vahel" – nõnda välistades homoseksuaalse kooselu seadusliku tunnustamise. Kõikide ühine hääl nendes moraaliküsimustes on oluline tegur võitluses selle seksuaalse väärastuse vastu Lätis. Just selle tõttu tühistas peaminister 2007. aasta 13. veebruaril homoseksuaalide poolt parlamendile esitatud seaduseelnõu.

Katsed korraldada Riias "homoseksuaalseid paraade" on praktiliselt lakanud. Nende asemel on kristlased korraldanud suvel Perekonna Püha piduliku marsiga läbi pealinna tänavate. Toimub ka kontsert ja jagatakse tunnustust silmapaistnud perekondadele. Kristlased kasutavad ka televisiooni, raadiot ja ilmalikku pressi, mis on Kiriku suhtes sõbralik.

Kui homoseksuaalid valmistasid ette seaduseelnõu ja esitasid selle parlamendile, saatsid 200 kooli õpetajad peaministrile protestikirja. Ühe kuuga kogusid erinevate koguduste usklikud üle 17000 allkirja, paludes parlamendil homoseksuaale soosiv seadusettepanek tagasi lükata.

Meedias ilmuvad homoseksuaalsust soosivad artiklid, aga midagi ei kirjutata sellest ühiskonna osast, mis homoseksuaalsust otsustavalt vastustab. Kas Teie Eminents võiks seda selgitada?

Kardinal Pujats: Ei ole midagi uut väites, et absoluutne enamik ühiskonnast pooldab normaalset perekonda. Seega ei ärata enamuse seisukoht ajakirjanduse huvi. Kuna homoseksuaalsus on seotud skandaalsusega, on see aeg-ajalt ajakirjanikele ettekäändeks, et asetada see tähelepanu keskmesse.

Selles asjas ilmneb huvitav tõsiasi: analüüsides seda küsimust ei otsi nad selle olemust, vaid kuulutavad a priori, et homoseksuaalid on diskrimineeritud "vähemus". Sel juhul õigustab "vähemuse" staatus automaatselt mistahes ringkonnas nende isikute vastuvõtmist, kes praktiseerivad mingit pahet nagu narkosõltuvust ja alkoholismi.

Mõned kuud tagasi kritiseeris Poola liberaalne ajakirjandus seda viisi, kuidas Teie Eminents võitleb homoseksuaalsuse vastu. Ilmus ka arvamusi, mis väljendasid mõtet, et on parem olla vait, kuna vaikus väldib selle populariseerimist. Mida Teie Eminents sellest arvab?

Kardinal Pujats: Olukord on igal maal erinev. On fakt, et vaikimine oli viga nendes maades, kus homoseksuaalsus oli juba saavutanud õigused. Vaikimistaktika oli sobimatu ka Läti jaoks. Homoseksuaalsus ei olnud siin edukas kuna see kohtas takistust nagu ma ennist mainisin. Loomulikult mõistab Kirik hukka vägivalla, aga Ta ei vastuta selle eest, mis toimub tänavatel, kui paraadide organiseerijad kohtuvad vastastega. Korra tagamine tänavatel on politsei asi.

Ühendriikides on tekkinud liikumine, mis edendab seksuaalset puhtust, eelkõige noorte seas, kui vastust selliste haiguste levikule nagu näiteks AIDS. Ülikoolides tegutsevad aktiivsed rühmad edendavad hoidumist abielueelsetest seksuaalsuhetest. Kahjuks on Euroopa EL-i juhtnööride kohaselt "sunnitud" edendama ebamoraalsust. Kuidas me saame selle vastu võidelda?

Kardinal Pujats: Selleks, et hajutada pimedust, on vaja valgust. Eelkõige tuleb järgida seda ideaali: "Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad saavad Jumalat näha" (Mt 5,8). Me peame elama vastavalt usu nõudmistele, praktiseerides seda kasvõi ainult üks päev. Siis lööb tuli särama. Pärast teist päeva... kolmas päev, ja nii edasi... Suurim hüve, mida saab abikaasadele pakkuda, on hool [seksuaalse] puhtuse eest. See on väga tähtis ka veendumuse jaoks, et abielu-eelsed seksuaalsuhted on kurjast, niisamuti kui kedagi pole vaja tänapäeval veenda, et vargus on taunitav tegu.

Jumal seadis seksuaalse naudingu abikaasade jaoks lastesaamiseks ja nende perekonna tugevdamiseks. Inimesed, kes enne abielu seksuaalselt kokku elavad, on vaid seksuaalse naudingu vargad. Nad kasutavad ära seda, mille Jumal seadis üksnes abikaasade jaoks. Seda tehes haavavad nad iseendid ja oma perekondi, sest ükski patt ei jää negatiivsete tagajärgedeta. See patt haavab ka ühiskonda. Kui keegi teeb seda enne abielu, näitab ta, et hiljem võib ta rikkuda ka abieluseadust. Puhtuse eest enne abielu tuleb võidelda igal maal, sest see on kogu ühiskonna huvides.

Allikas De Civitate