Sellel aastal on mitmetel kristlikel suurüritustel räägitud janust, veest, eluveest. Läbi aegade on sõnaga „janu“ piltlikult väljendatud inimeste sügavamaid soove ja igatsusi. Pühakirjas võtab „janu“ kokku need inimese sügavamad soovid ja igatsused, mis võivad rahuldust leida vaid üksnes Jumalaga. Piiblis on vesi elu sümboliks, kuivus surma võrdkuju. Arvestades kliimasoojenemisest tulenevaid keskkonnamuutusi, siis meil Eestis on isegi kevadised suurveed haruldaseks muutumas, rääkimata kevadel kuivadest kaevudest,põllumaadest või vettvajavatest aedadest. Muutused keskkonnas toovad esile ka muutused teistes eluvaldkondades. Kui vesi annab elu, siis kuivus suretab. Samas elame külluslikus infotulvas, telepilt viib meid lahinguväljade keskele ja vägivald on otsapidi meie toas.
Elukeskkonna mürgitamise kõrval on järjest enam põhjust kõnelda teadvuse ja hinge mürgitamisest infomüraga. See on häda, mis süveneb.
Teadmised võivad olla tarkuse teenijaks, mõistmise vahendiks. Sest elutarkus, tarkus Piibli mõttes ei ole seotud kooliskäidud aastatega ega kättevõidetud ametikohaga, vaid inimese iseseisvusega, tema isiksuse terviklikkusega, tema vaimse ja ususlise tervisega. Tarkust ei tohiks kunagi segamini ajada teadmistega, info rohkusega.Teadmiste poolest on tõesti pidevalt edasi mindud.
Dietrich Bonhoeffer kirjutab 1943. Aastakümne kokkuvõttes „Rumalus on headuse ohtlikum vaenlane kui kurjus. Kurja vastu saab protesteerida, seda saab paljastada, seda saab hädakorral jõuga takistada. Aga rumaluse vastu oleme kaitsetud. Siin ei aita protestimine ega jõud, argumendid ei maksa midagi, tõsiasju, mis vastuolus eelarvamustega, ei usuta. Erinevalt kurjast on rumal seejuures enesega jäägitult rahul; ta muutub ohtlikuks, sest ta ründab ja on agressiivne.“.
Rumalust ei ravi õpetamine, vaid sisemine vabanemine. Piiblisõnad, et jumalakartus on tarkuse algus, tähendavad, et vabanemine vastutustundlikuks eluks Jumala ees on ainus tõeline rohi rumaluse vastu.
Kui me mõtleme oma elujanule ja selle rahuldamisele – ka siis, kui me seda sõna parasjagu ei kasuta -, on elujanu kustutamise loomulikumaid allikaid töö ja elukutse, kus saame rakendada oma jõudu, oskusi ja võimeid; abielus ja lähedaste keskel leiame aga rahuldust kokkukuuluvusest teistega. Iga meie tegevus on õieti selline õnne ja rahulolu otsimine, enamasti ka leidmine. Ometi, kui me loodame nendest allikatest oma janule täielikku kustutust leida, siis me eksime.
Ajad on ärevad – me ei tea, kuidas ja milliseks pöördub maailm. Muutused toimuvad meie silme all ja need muutused muudavad ka meid. Enam ei ole maailm selline kui oli veel enne aastavahetust.
Me vajame ellujäämiseks vett, see on meile kõigile selge. Uuest Testamendist loeme: „Kui kellegi on janu, see tulgu minu juurde ja joogu!“ Olukorrad, mis täna päevakorral, panevad meid teisiti käituma. Me arvame, et kui minul isiklikult on vett, siis jään ikka ellu. Nii-öelda, et uppuja päästmine on uppuja enda asi. Aga Jumala tõotuses on, et temas on avatud elu allikas, mis kustutab iga janu. Kes joob, see kogeb, et siin voolab allikas, mis lähtub sootuks teisest pinnast ja sügavustest. Seega, me jääme ellu, kui jagame vett teistega, kes tegelikult janunevad, aga ei oska allikale tulla. Kuigi, jah, infot on tänapäeval rohkem kui küll. Propagandamasinate eesmärgiks on külvata segadust, hirmu ja seeläbi rumalust – nii, et tarkus ja iseseisev mõtlemine taanduks. Aga vabanemine hirmu köidikust tähendabki allikale tulekut.
Lisan siia mõistuloo, mis ehk aitab meid endid paremini oma igapäevastes toimingutes näha, mõista meie janunemist tarkuse või vabaduse järele.
Hiir vaatas läbi lauda seinaprao välja ja nägi oma meelehärmiks hiirelõksu. Kui ta sellest sõpradele kurtma läks, kostis kana: „Anna andeks, semu, aga see ei ole küll nüüd minu mure“. Siga sõnas, et ma palvetan sinu eest ja lehm oli väga hõivatud ja ütles seepärast: „Kuule, tule hiljem tagasi!“. Hiir oli nukker, sest ta oli üksi oma murega. Keegi ei tahtnud tegelikult aidata. Aga sel ööl sattus mürkmadu hiirelõksu. Ja kui perenaine läks asja uurima, sai ta mao käest salvata. Perenaisel tõusis kõrge palavik ja kõik meist teavad, et palaviku puhul on kasu kanapuljongist. Nii tõttaski peremees puljongi põhilise koostisosa hankimiseks kirvega lauta. Ja kui tema naise tervis veelgi halvenes, kogunesid naabrid tuge pakkuma. Sel puhul tuli peremehel nende toitmiseks siga veristada. Lõpuks paraku suri naine ikkagi ära. Matusele tuli nii palju rahvast, et asi lõppes lehma surmaga, kellest sai peieliste õhtusöök. Kokkuvõttes kaotasid kõik.
Piiblis on öeldud, et julgustage pelglikke, aidake nõrku, olge pikameelsed kõikide vastu. Julgustuseks on tarvis üht – tahet kanda jõuetute nõrkusi, sest me ei tohiks elada enese meeleheaks. Nõnda on kirjas Kirjas roomlastele 15: 1. Enne kui otsustad, et kellegi teise probleem ei ole sinu mure, tuleks mõelda 1 Ko 12: 26 salmile: „Ja kui üks liige kannatab, kannatavad koos kõik liikmed“. Me ei saa jääda pealtvaatajaks, kui keegi kannatab, sest homme võime ise kannataja rollis olla. Ja meil on kästud ju kanda üksteise koormaid. Kui ühte meist ähvardab oht, on meie kõigi heaolu riski all. Meie elud pole põhjuseta üksteiega seotud, igaüks meist on tähtis lõim kellegi teise elumustris.
(Autor on Raadio 7 peatoimetaja. Tekst on ilmunud ka väljaandes "Sõna tänaseks päevaks")
BLOG COMMENTS POWERED BY DISQUS