Eesti kirikujuhtide läkitusi jõulupühadeks AD 2010

Viimasel ajal kutsutakse kaasmaalasi tagasi koju. Arutletakse selle üle, mis teeb kodust kodu ja miks me seda vajame. Ennekõike on kodutunde aluseks head inimsuhted ja osadus. Need ulatuvad üle aja ja ruumi, saades tuge hõimusidemetest, mida Jumal meile koos sünniga kaasa on andnud. Asjata ei uurita sugupuid ega otsita kadunud pereliikmeid ja sõpru. Kokkukuuluvus on kui puhkenud õis, mis kannab endas uut elu.

Üks roosike on tõusnud, küll õrna juure seest,“ ütleb armastatud jõululaul ja lisab, et „ta tuli Jesse soost,“ viidates kuningas Taaveti isale. Neljas käsk kutsub austama isa ja ema ning Jakob Hurda meelest tähendas see ühtaegu isamaa ja emakeele hindamist.

Meie rahva kultuuri ja elujõu juured on sügaval eestikeelses pühakirjas, luterlikus rahvakirikus ja meie eelkäijate vaimulikus ärkamises. Kas oskame hinnata möödunut ja sellesse kätketud Jumala õnnistust, küsiti advendiaja eel Riigikogu konverentsisaalis peetud foorumil „Kristliku rahvuskultuuri tulevikust“. Kas aitab see pärand meil leida osadust üksteisega ja Jumalaga, püsida meie rahval ja kasvada Jumala riigil meie keskel ja südames? Jõululaps Jeesus on tulnud, et meid taas kokku viia, uuendada ja elustada armastuses, mida Isa meile tema läbi on kinkinud.

Suurimaks kingiks ja Jumala imeks sel aastal on Kodu- ja Välis-Eesti luterlike kirikute nähtava ühtsuse taastamine. Langenud on sõja ja okupatsiooni püstitatud umbusu ja eraldatusemüüri viimane nurk ning eesti luterlastel kõikjal maailmas on nüüd võimalus kuuluda ühtsesse rahvakirikusse ning tunda seeläbi kokkukuuluvust ja kodus olemist. See on samm, mille läbi ei kaota ükski kogudus ega kristlane, võita võivad aga kõik.

Jeesuse sünni side esivanemailt päritud maise koduga viitab aga veel kaugemale ja sügavamale. Taaveti lauludes (Ps 90:1) öeldakse: „Issand, Sina oled meile olnud eluasemeks põlvest põlve.“ Ja apostel Paulus kinnitab kirjas filiplastele (Fl 3:20): „Meie kodupaik on taevas, kus me ootame Päästjat – Issandat Jeesust Kristust.“ Jõululapse Jeesuse vastuvõtmine oma südamesse, uskumine temasse teeb meistki Jumala lapsed.

Leidkem siis neil jõulupäevadel taas oma juured, oma inimeseksoleku identiteet, oma osadus Jumalaga. Olgem kodus!

Õnnistatud jõule ja uut aastat soovides



Andres Põder

Peapiiskop

Tallinnas, advendiajal 2010



***



EELK Välis-Eesti piiskopkonna piiskopi karjasekiri kogudustele jõulupühadeks 2010 ja uueks Issanda aastaks 2011



KOJUIGATSUS



Lk 2:14 „Au olgu Jumalale kõrges ja maa peal rahu, inimestest hea meel!“


Kui olin noor, mängiti Inglismaal Jõulude ajal raadios sageli üht laulu, mille pealkirjaks oli Homeward Bound – Koduteel. See kõneles üksildase rändaja ja sügavast kojuigatsusest lõputul teel, mis kuhugi ei vii. Kõik linnad on ühtmoodi kõledad ja inimesed neis võõrad. Need võõrad palged aga tuletavad meelde tuttavaid nägusid kodus. Kodus, kust rändur on lootusetult kaugel. On vaid üks tuttav tunne, üks püsiv unelm – sügav kojuigatsus.
Jõulud, kodu ja kodumaa on lahutamatult seotud mõisted. Jõulude ajal tunnetame seda kõik. On ju need perekondade pühad, mida ikka igatseme pühitseda koos oma armsatega. Meenuvad lapsepõlve Jõulud. Imeline aeg, täis valgust, lapselikult puhast õnne ja rahu. Kodu on koht, kus meid kõigest murest ja elukoormast hoolimata armastati. Lapsepõlvekodu mälestus jääb kalliks kogu eluks.

Meie kodud pole alati täiuslikud, ka siis mitte, kui püütakse elada kristlikus üksmeeles. Meil kõigil on oma puudused ja vead. Sellegi poolest on kodu armastuse, rahu ja soojuse sünonüümiks, kuhu igatseme tagasi ka siis, kui saatuse halastamatud hoobid on meid kaugele eksitanud ja pillutanud. Maise kodu aluseks on pilt Taevasest Isakodust. Me ei kõnele Taevast, kui Isa Kodust asjata. Me usume, et Isa Kodus kogeme tõelist armastust, mõistmist, andeksandmist ja vastuvõtmist. Kui kadunud poeg oli kogenud oma elu suurimaid kaotusi, kodutust ja alandust, pöördus ta tagasi ja otsis tee oma isa kodusse. Seal ootas isa armastus, andeksandmine ja lepitus. Nii igatseme ka meie Jõulupühade pühitsemise kaudu kogeda taas Taevase Isa muutumatut armastust, andeksandmist ja püha lepitust. Igatseme kogeda, et meie eluvõitluse keskel on ometi olemas see igavene armastus, mis annab rändajale uut jõudu ja eksinulegi uut lootust.

Jõulud on inimsüdamete koju tuleku püha. Rongid, lennukid ja autod kannavad päevade kaupa neid, kelle igatsus on veeta Jõulud kodus. Miljonid inimesed on nende pühade ajal liikvel. Nad ruttavad sinna, kus on nende armsad. Nad kogunevad kirikutesse, kus põlvest põlve on käinud palvetamas nende esivanemad. JÕULUKS KOJU – see on suur ja sügav igatsus. Me igatseme seda kodu, kuhu Jumal inimlapsena tuli meie keskele. Igatseme aega, kus maa peal on rahu ja inimestest hea meel.

On olnud aastakümneid, mil punase terrori eest igasse ilmakaarde põgenenuina olime kodumaast, lapsepõlvekodust ja omastest eemale kistud. Neil aastakümnetel sai kojuigatsus meie paguluses elavale rahvale eriti isikliku ja sügava tähenduse. 1960. a., minu esimeses eesti koguduses Põhja-Inglismaal, kui Eesti Vabariigi aastapäeva jumalateenistusel laulis Estonia baritonisolist Jaan Villand „Tahaksin koju minna kevadega koos“, täitis kogudust pühalik vaikus. Inimesed pühkisid palgeilt pisaraid. See olid koduta jäänud inimeste kibe silmavesi, mida keegi ei häbenenud. Tahaks koju minna kevadega koos.

Aastakümned on möödunud ning, tänu Jumalale, on Eesti Vabariik saanud pea 20 aastat olla taas iseseisev ja kindlal alusel toimiv vaba riik. Meie lapsed ja lapselapsed käivad kodumaal, et otsida üles oma juuri, esivanemate kalmusid, vanavanemate kodupaiku ja rahvuslikku pärandit. Kaua pidime üksi rändama oma pagulasteekonda. Pidime moodustama suuremaid ja väiksemaid kodukogudusi võõrsil elades, et, olles küll lahutatud kodumaast, võiksime ometi leida oma hingele kodu esivanemate usus.

Kui ajad muutusid ning Eesti taas vabanes võõrvõimu terrori alt, võisin lähemalt tutvuda oma isa ja ema kirikuga kodumaal. Minus sai üha kindlamaks see veendumus, et on olemas ainult üks Eesti vaba rahva kirik. Selle aasta Jõulupühadeks on Jumal täitnud selle kojuigatsuse soovi, mis aastakümneid on elanud meie kunagiste pagulaste südameis. Nüüd võivad eestlased üle maailma pühitseda Jõulupühi ühtse Eesti vaba rahva kirikuna. Selle ülemaailmse kiriku laeks on Jumala tähistaevas, silmapiir müürideks ning Petlemma sõim ja Kolgata rist altariks.

Jumala armastus, Jeesuse Kristuse osadus ja Püha Vaimu valgustus olgu teie kõikidega.

Õnnistatud Jõulupühi ja head uut aastat A.D.2011 soovides,



EELK Välis-Eesti piiskopkonna piiskop Andres Taul

Torontos,

Advendiajal 2010



***



Eesti Kirikute Nõukogu jõululäkitus



Head kaasmaalased!

Jõulupühadega tähistab kristlik maailm Lunastaja, Jumala Poja Jeesuse Kristuse sündi. Selle sündmuse mõtestamine enda jaoks võib olla värskendav kogemus, mis toob igaviku argipäeva. Paraku tajume jõulude ajal eriti teravalt, et meie elu on muutunud kiirustavaks, pinnapealseks ja materialistlikuks.

Elame heitlikul ajal, mil paljusid räsib majanduskriisi järellainetus, kui ühiskond otsib sidusaid väärtusi, kui räägitakse koolivägivallast, kui üksildaste arv kasvab ja inimestevahelistes suhetes on kadumas vastastikune lugupidamine. Vajame midagi, mis ühendaks ja juhataks, eeskujusid, kelle järel astuda.

Jõulud õpetavad meid tõstma pilku argiselt taevasele. Jõulud meenutavad meile, et Jumalal on meiega asja, Tal on meile sõnum ja võimalus.

Sotsioloogilised uurimused näitavad, et perekond on eestlaste jaoks üks olulisemaid väärtusi. Kui Jumal lõi inimese meheks ja naiseks ning ütles, et nad saavad abielus üheks, siis selles väljendub Jumala üks kauneimaid kingitusi inimkonnale. Terve perekond on parim keskkond laste kasvamiseks. Jõuluaeg on õige aeg mõelda oma perele ja lähedastele ning teha neile head.

Sünnipäevalaps Jeesus ütles, et „Taevas ja maa hävivad, aga minu sõnad ei hävi“ (Matteuse evangeelium 24:35). Tõde ei saagi hävida, sest tõde väljendab tegelikkust. Õnne, rahulolu ja tasakaalu otsiv inimene saab jõulude ajal vaadata tõsimeelselt iseendasse, oma lähisuhetesse ja ühiskonda ning püüda mõista seda, kes ta tegelikult on ning mis tegelikult tema ümber toimub. Tegelikkuse mõistmisele aitab kaasa jõulusõnum, Jeesuse sündimise lugu. Jeesusele vaadates taipame tõde. Õigesti mõistetud tegelikkus teeb meid sisemiselt vabaks, sõltumatuks ja tugevaks.

Jõulud tuletavad meelde, et Jeesus on meid patust lunastanud. Väga palju on seda, mis hävitab inimese jumalikku väärikust. Pahatihti me ise rikume oma elu ära ennast õigustades ja püüdes vastutust mujale lükata. Jõululapse eeskuju meenutab, et nüüd on õige aeg teha õigeid otsuseid. Pöörata ümber, kus tarvis. Panna maha, mis on koormaks. Minna edasi, kuhu on õige. Me pole üksi, sest Jõululapse tuleku mõte oli, et meil oleks väärtuslik Elu.



Jumala lähedust jõuludesse soovides

Eesti Kirikute Nõukogu



Jõulukuul 2010. Issanda aastal



***



Piiskop Philippe Jourdani jõululäkitus



Armsad vennad ja õed!

Nagu igal aastal, toob Jõuluaeg meie hinge ja ellu rõõmu ja rahu. Tavaliste tegevuste ja murede keskel vaatame Maarjat ja Joosepit suundumas Petlemma poole. Oleme tänulikud, sest Jumal annab ennast meile Lunastajaks ja Päästjaks ning õnnelikud, et me saame varsti Teda näha ja armastada Petlemma sõimes.

„Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust“ (Jh 1,14). Jumala Sõna sai inimeseks ja tahab elada meie keskel, meie hinges, meie mõistuses ja meie elus. Need Johannese Evangeeliumi sõnad tuletavad meelde, et veidi aega tagasi kinkis meie Püha Isa paavst Benedictus XVI kogu Kirikule Apostelliku Ekshortatsiooni „Verbum Domini“ (Issanda Sõna) millega ta võtab kokku piiskoppide Sünodi mõtted ja ettepanekud Jumala sõna rolli kohta Kiriku elus.

Kuidas me võiksime Jumala Sõna väärikalt vastu võtta, kui me ei püüaks rohkem elada sellest sõnast, mis annab elu, mida sisaldab Pühakiri ja mida Kirik annab edasi kuni aegade lõpuni? Kuigi see dokument ei ole veel kättesaadav eesti keeles, soovitan ma teil sellega tutvuda nii palju kui võimalik, ning püüan omalt poolt tuua sellest tekstist välja mõned nõuanded meie hinge ja palveelu jaoks. Mõned soovitused puudutavad koguduste elu. Seetõttu palun meie preestreid koos koguduseliikmetega arutada, mil moel elavdada Pühakirja lugemist, süvendamist, kommenteerimist liturgia kaudu või grupiviisiliselt erinevate ürituste kaudu, piiblitundide, sõnaliturgia, jmt. kaudu. Aga mõned teised soovitused on lihtsalt antud igaühele või igale perele ja ei peaks olema väga rasked ellu viia. Kõige lihtsam on see, et „igas kodus oleks oma Piibel, mida pere hoiab hoolikalt ja au sees“ (n. 85). Kas igaühel meist on Piibel kodus, nähtavas kohas, kust saab kergesti võtta lugemiseks või mõtisklemiseks? Paavst meenutab püha Hieronymuse, Pühakirja suure armastaja ja ladinakeelse Piibli, ehk Vulgata, tõlkija, soovitust ühele emale: „Püüa, et su tütar loeks iga päev mõnda kirjakohta ... mõtisklus järgnegu lugemisele, ja lugemine mõtisklusele ... kalliskivide ja siidiriiete asemel armastagu ta Pühakirja...“ (n.72). Ehete ja ilusate riiete kasutamine ei ole kindlasti vastuolus Pühakirjaga, vähemalt nii kaua, kui edevus ei valluta hinge! Aga kas me ei saaks enda elus rakendada sellist lihtsat abivahendit: lugeda iga päev, kasvõi ainult 5 minutit, Pühakirja, eriti evangeeliume, mis on Kristuse, meie Lunastaja ja Õpetaja elulugu. Kui palju uurime kuulsate sportlaste, lauljate, filmistaaride, jne. elu kui nad meeldivad meile ja oleme valmis ostma nende elulugusid, või ajakirju, mis rääkivad nendest inimestest. Kristlastena ei saa me vähem tunda Kristuse elu kui mõne kuulsuse oma, kelle maine ei ulatu võib-olla kaugemale meie põlvkonnast.

Muidugi tuleb õppida Piiblit lugema ja mitte sõltuda selles osas oma subjektiivsest arvamusest või sulguda omaenda mõtetesse. Kristlane loeb alati Kirja koos kogu Kirikuga, apostlite Traditsiooni ja Õpetusametiga. Tavaliselt on väga kasulik, ja isegi vajalik, et keegi aitaks meil Piiblit lugeda, eriti alguses, selgitaks arusaamatusi, vastaks meie küsimustele, valgustaks raskemaid kirjakohti. Selleks on mõeldud muuhulgas koguduste poolt korraldatud üritused ja üldiselt vaimulik abi. Kui nad avavad meie jaoks Pühakirja, ei esita meie vaimulikud oma isiklikke teooriaid, vaid seletavad meile kuidas Kirik loeb ja mõistab Kirja või teatud konkreetseid kirjakohti apostlite ajast peale. Sellisel viisil me oleme kindlad, et Kirik õpetab meile muutumatul viisil seda sama õpetust, mida apostlid õpetasid Issanda käsul esimestele kristlastele.

Praegune Advendiaeg pakub meile suurepärase võimaluse saata Maarjat ja Joosepit Petlemma poole just Piibli abil. Õppigem Evangeeliumit lugema, mitte ainult „väljastpoolt“, pealtvaatajana, kes loeb vana ja auväärt teksti, vaid „seestpoolt“, nii nagu me oleksime ise teel Petlemma poole, koos Püha Perekonnaga; nagu see lugu, mida me loeme, oleks meie isiklik elulugu ... ja tegelikult see tõepoolest on seda.

Püha Luuka ja püha Matteuse evangeeliumid räägivad meile kõige rohkem Jeesuse lapsepõlvest, sündimisest ja sündmustest, mis sellele eelnesid. Teatud Euroopa piirkondades säilib veel praegu ilus traditsioon lugeda Jõululaupäeva perekoosoleku alguses Johannese Evangeeliumi esimest peatükki, mis räägib meile Jumala inimesekssaamisest. Praegusel ajal võiksime lugeda eriti neid kirjakohti ja mõtiskleda nende üle, kas üksi või koos perega.

Paljudes kodudes on kombeks panna Advendi- ja Jõuluajal üles Jõulusõim. See armas traditsioon, mille tekkimisel on olnud suur osa Assisi pühal Franciscusel, julgustab meid kindlasti lähenema Jeesuslapsele. See on otseselt inspireeritud Pühakirjast ning võib meid – ja eriti lapsi – aidata seetõttu ette kujutada Evangeeliumi tegelasi kui reaalseid ja elavaid inimesi, kellega me saame suhelda, ja mitte ainult lugeda nendega ammu toimunud elusündmustest.

„Verbum Domini’s“ räägib Püha Isa palju ka iga kristlase vastutusest kuulutada Jumala sõna (n.95-97). Me peame muidugi ise lugema Pühakirja, aga me oleme ka kutsutud seda jagama nendega, kes meid ümbritsevad, olgu nad kristlased või lihtsalt otsingul. Praeguse liturgilise aja tekstid – mis räägivad väikese lapse sündimisest Petlemmas – sobivad oma lihtsusega eriti selleks, et saaksime loomulikul viisil jagada teistega rõõmu, et „laps on meile sündinud“ (Jesaja 5,9).

Armsad vennad ja õed, need mõtted, mida ma praegu arendasin, on ainult mõned ettepanekud paljude teiste seas, mida Rooma paavst koos maailma piiskoppidega meile esitab. Püüdkem nende abil uuesti avastada Jumala Sõna, kes on lihaks saanud ja tahab meie keskel elada, eriti meie mõistuses, tahtmises ja südames. Kui leiame seda vähest aega ja tähelepanu, mida Petlemma laps palub, siis õnnistab Jumal meid ja meie perekondi.

Soovin teile kõigile õnnistatud Advendi- ja Jõuluaega, koos Jeesuse, Maarja ja Joosepiga.



***



Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku piiskopi tervitus



Alguses oli Sõna ja Sõna oli Jumala juures ja Sõna oli Jumal…. Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde. Jh 1: 1,14



Inimeste jaoks tähendavad jõulud erinevaid asju. Paljude jaoks on jõulud üks ilus romantiline sündmus Jeesuse sünnist. Jõulud on seda, kuid mitte ainult. Osade inimeste jaoks on see üks ajalooline sündmus, millel ei ole mingit seost tänapäevaga kui välja arvata vabad tööpäevad, ostud kaubanduskeskustes ja sõpradega koos aja veetmine. Jõulude tegelik tähendus on palju sügavam.

Paljude kristlaste jaoks on jõulud aeg, mil kirikus lauldakse jälle jõululaule ja pastor kõneleb jõulusündmusest, kuid jõulud on palju enamat. Jeesuse sünd siia maailma on seotud mõnede põhimõtteliste fundamentaalsete ristiusu alustega, ilma milleta ei oleks võimalik lunastus ja lepitus Jumalaga ning meie osadus temaga. Seepärast on oluline, et kristlastena mõistaksime jõulusündmuse olemust.

Jumala eesmärk ei olnud maailma kinkida jõulud vaid lunastada maailm. See maailm ei saanud ega saa ennast ise lunastada. Jeesuse sünd oli vahend eesmärgi, see tähendab lunastuse saavutamiseks. Jah, jõulusündmuses astub Jumal ise inimeste maailma ja pakub meile päästet. Kui aga meie oleksime Jumal, siis nii mõnegi asja oleksime tõenäoliselt Jumala asemel teisiti korraldanud.

Jõulusündmusesse on peidetud mitmed kristliku usu jaoks väga olulised seisukohad. Esiteks, Jumal ise saab inimeseks. Inkarnatsioon – lihaks saamine (lad keeles) on usk, et Kolmainsuse teine isik Poeg „sai lihaks“, siis kui ta ime läbi eostati Maarja ihus, kes oli neitsi. See, mis toimus jõuluööl oli rohkem, kui ingli laul, karjased väljal, see oli hetk, kui Jeesus, kes ei olnud loodud, võttis inimese ihu ja olemuse ja sai inimeseks ja jäi Jumalaks. Seda ütleb selge sõnaga Johannes: „Sõna sai lihaks ja elas meie keskel…“, Jh 1:14. Nendel sõnadel on suurem kaal, kui esialgu paistab.

Jeesus ei jätnud oma jüngreid aga ka järgijaid teadmatusse selles küsimuses, kes tema on. Jõulusündmus näitab meile päris palju tema päritolust ja olemusest. Tema jumalik olemus oli tema maapealse elu jooksul löögi all ja on olnud rünnaku all kogu kristliku kirikuajaloo jooksul.

Peamine põhjus, miks ta risti löödi oli see, et ta andis igati oma tegevusega mõista, et ta on Jumal. Jh 8:21–59

Mina ja Isa oleme üks. Jh 10:30

Mina olen pärit Jumalast. Jh 8:42

Mina olen elu leib, maailma valgus, uks, hea karjane, tee tõde ja elu, tõeline viinapuu. Jumal tutvustas ennast nimega „Mina olen.“

Paljud tahaksid näha Jeesust inimesena, täiusliku inimesena. On neid, kes arvavad, et Jumal adopteeris Jeesuse oma Pojaks hiljem. Kuid nende seisukohtadega ei saa nõustuda.

Miks on see nii tähtis, et Jeesus oli ja on Jumal? See on oluline lunastuse seisukohast. Inimene ei saanud lunastada inimkonda. Jumal ise tuli ja lunastas maailma. …kuna see oli Jumal, kes Kristuses lepitas maailma enesega. 1Kr 5:19

Kui Jeesus oleks olnud ainult inimene, isegi, et täiuslik inimene, siis tema lunastustöö ei võimaldaks kontakti Jumalaga.

Teine oluline aspekt jõulusündmuses on, et neitsi sünnitas Jumala Poja.

Jeesuse Kristuse sündimisega oli aga nõnda. Tema ema Maarja, kes oli Joosepiga kihlatud, leidis enne enda kojuviimist, et ta ootab Pühast Vaimust last… Kõik see sündis, et läheks täide, mida Issand on rääkinud prohveti kaudu: "Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob ilmale poja. Mt 1,18.22.23

Jeesuse jumalik olemine oli löögi all tegelikult juba enne tema sündi. Evangeeliumitest võib leida viiteid sellele, et kohalikud juudid pidasid Jeesust abieluvälisest suhtest sündinuks. Tugevaim näide on juudi variseride ütlus Jeesusele: „Me ei ole sündinud liiderdamisest…“, Jh 8:41. Kui Jeesus poleks sündinud neitsist, vaid hoopis mõnest mehest, siis milline oleks meie kristlik usk ja usualused?

Mormoonidel on uskumus, et Jumal on üks, kellel on kolm poega, Jeesus, kurat ja Püha Vaim. Jehoova tunnistajad usuvad, et Jeesus oli inimene. Enne siia maailma sündimist oli ta vaim olend, peaingel Miikael, kes ristimisel sai Messiaks. Mõned aastad tagasi ilmus raamat „Da Vinci kood“, mis tõusis väga kiiresti müügitabelite tippu. Sellest tehti isegi film. Raamatu idee seisnes selles, et Uus Testament ei ole usaldusväärne Jeesuse isiku ja elu allikas. Jeesus, selle raamatu kohaselt oli pigem "surelik prohvet". Selliselt püüab see teos Uut Testamenti näidata mitte usaldusväärsena.

Kuid statistika näitab, et üle poole kristlikust kirikust ei usu, et Jeesus sündis neitsist. Kuid see ei ole lihtsalt üks nüanss, mille suhtes võime olla eriarvamusel.

Kallid, kristluse ajaloo jooksul on olnud ja on jõudusid, kes on huvitatud, et teha tühjaks Jumala pääste plaani. Need jõud ei püüa tühjaks teha Jeesuse surma. See on üks kindlamini tõendatud ajalooline fakt. Kuid uskudes, et Jeesus ei sündinudki neitsist jõuame küsimuseni tema olemusest. Kui ta ei olnud Jumal, siis suri meie eest lihtsalt üks inimene. Ja kui meie eest suri vaid inimene, siis on meil alles vaja lunastust.

Sellele toetub kogu Jumala päästeplaan. Jumal sai inimeseks, st ta ei sündinud mehe tahtest. Jeesus oli täiesti Jumal ja täiesti inimene. Jeesuse näol oli tegemist 100 % inimesega ja 100% Jumalaga.

Jeesuses Kristuses Jumal lihtsalt ei ilmuta meile oma tahet või oma seadusi, ta ilmutab meile ennast. Kes on näinud mind on näinud Isa. Jh 14:9

Kui Jumal oleks meile andnud ainult oma sõna, siis meie suhe temaga oleks lihtsalt intellektuaalne. Aga Sõna sai lihaks ja on nüüd isiklik. Ta seisab meie keskel täna ja ta tahab sind aidata, tervendada, vabastada…mis iganes ei ole sinu vajadus täna. Tõsta oma pilk temale.



Õnnistatud jõulupühi ning head uut aastat!

Sinu karjane

Piiskop Ago Lilleorg



***



Eesti Metodisti Kiriku superintendendi jõulutervitus

Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse.
Jh.12:46

Paistku taevane valgus Sinu ja Su lähedaste ellu jõuluajal ja kogu uuel 2011. aastal! Jätkugu Sul südamerahu ja kodusoojust, meelekindlust, tahtejõudu ning vastupidamist ka uue aasta radadel!

Rahulikku jõuluaega ja õnnistatud uut aastat 2011!

Taavi Hollmann

Superintendent

Allikas http://meiekirik.ee