Karismaatilisel liikumisel on olnud viimase poole sajandi jooksul suur edu. Erinevate hinnangute järgi võib liikumine ülemaailmselt haarata nüüdseks juba 400–600 miljonit kristlast.[1] Mitte alati ei ole karismaatilised kristlased moodustamas eraldiseisvat konfessiooni, vaid evivad iseseisvat spiritualiteeti olemasolevate ajalooliste konfessioonide raames. Karismaatilisust markeeritakse siin usuliste eneseavalduste aktuaalsuse, vitaalsuse, kogemuslikkuse vms järgi. Ilmselgelt ei ole karismaatiline liikumine ühtne ega ühetaoline. Sageli koonduvad suuremad usklike grupid üksikute silmapaistvate isikute ümber, kes suunavad oma järgijaid ettearvamatus suunas. Karismaatilise liikumise kolmikjaotus – pentecostals, charismatics, neocharismatics – põhineb karismaatilise liikumise teoreetiku C. Peter Wagneri kolme laine teooriale.[2]

Läänemaailm otsib surma- ja kannatuseprobleemile ikka ja jälle lahendust eutanaasiast ja seda sügavaleulatuvatel kultuurilistel põhjustel.

Eutanaasia on Kanadas taas päevakorras. Parlamendis on töös “eutanaasia eelnõu”.

Selle seaduseelnõu vastu, mis jõustumise korral seadustaks eutanaasia ja assisteeritud enesetapu, on mobiliseerumas üha suurem opositsioon. Sinna kuuluvad teiste seas arstide huve esindav Canadian Medical Association, mis on eelnõu vastu astumiseks saatnud kirja parlamendi liikmetele, Steve Passmore, tserebraalparalüüsiga sündinud mees, kes protestis debati ajal eutanaasia vastu Parliament Hill’il. Viimase sõnum on, et eelnõu C-384 ohustab tema ja teiste raskete tervisehäiretega inimeste elu.

Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. (1Kr 13.12)

Kirikuisad õpetavad, et Jumal näeb kõike iseendas, s.t mitte vahetult ega "otse", vaid enese kaudu, kusjuures taoline "vahendatud" tunnetus ei ole mitte ebatäiuslikum vahetust – nii nagu see tunduks olevat meie või ükskõik millise loodu puhul –, vaid täiuslik, kuna kõige loojana tunneb Jumal iseeneses kõiki oma looduid täielikult ja võrreldamatult paremini kui ükskõik kes teine neid kuitahes põhjalikult ja vahetult uurides. See on nii, nagu tubli kellassepp või autoremondimees teab juba ainuüksi kella- või automudeli nime kuuldes sellest rohkem kui võhik neid luubiga uurides või tükkideks laiali lammutades.

Inimesed soovivad eutanaasiat seetõttu, et tahavad pääseda nende elus valitsevast kriisist, mitte elust endast, leiab eetikaekspert ja pastor Meego Remmel tänase online-väitluse omapoolses kokkuvõttes.

Tänan lugupeetud oponente huvitava ja sisuka väitluse eest! Ilma teieta poleks õnnestunud ka minul omi seisukohti nii kiiresti põhjendatult esitada.

Võttes kokku teie argumendid, leian, et jääte kindlaks oma algsele seisukohale, et iga inimene peaks saama võimaluse oma elu võtta või teistel seda teha lasta. Ka paljud arstid ja sõjaväelased on tunnistanud, et alguses arvasid nemadki nii, aga mida enam nad reaalse eluga kokku puutudes kogemusi omandasid ning surijatega neid aidata püüdes tegelema pidid, seda enam kujunes neis veendumus, et eutanaasiasoov on pigem inimliku kriisi olemusest tulenev katse loobuda niisugusest elust, mitte elust kui niisugusest.