Mõne aastakümne eest kurtis paavst Paulus VI, et saatana suits on kirikusse imbunud (ta pidas mõistagi silmas katoliku kirikut). Pole ime, sest üks tema eelkäijatest oli leidnud, et kirikus on umbne ja seetõttu tuleb aknad maailmale lahti teha, et värske õhk sisse pääseks…
See ütlus tuli meelde, lugedes ühe luterliku pastori ajaveebisissekannet kolme lesbilise „vaimuliku“ tagasivõtmise kohta Ameerika evangeelse-luterliku kiriku (ELCA) teenistusse. Alates eelmisest aastast on ELCA-s muutunud juba tavaks taolistel puhkudel alustada jumalateenistust patutunnistusega, milles väljendatakse kahetsust diskrimineeriva piibelliku õpetuse järgimise pärast.
Ei, asi pole selles, et kirik võtab vastu patuseid. Seda tegi ka meie Issand. Iga ristiinimene on patune ja vajab meeleparandust. Küsimus on selles, kas kirik peab kinni Jumala Sõnast ja mida ta patustamise ja õndsakssaamise kohta ütleb.
Mõtlemapanev on ka üks kõnealusele loole lisatud kommentaar, kus kirjeldatakse tavaliste koguduseliikmete suhtumist: mis me ikka teha saame, need asjad toimuvad kusagil mujal ega puuduta meid…
EELK-s midagi taolist veel ei sünni ja pealegi said Baltimaade luterlikud kirikud äsja kõrgelt Vene kirikutegelaselt kiita konservatiivse kursi hoidmise eest. Kuid mõelgem sellele, et ametlikult oleme me endiselt osaduses nii ELCA kui ka Rootsi ja Soome kirikuga ning meil püütakse halva mängu juures head nägu teha.
Tegelikkuses on ka EELK õpetuslik positsioon juba ammu lagunema hakanud – mõelgem kasvõi piibelliku ja apostliku ordinatsiooniteoloogia hülgamisele – ning edasised muutused kiriku praktikas on vaid aja küsimus. Juhul kui kirikujuhid ja me kõik meelt ei paranda ning oma usu hoidmise nimel midagi ette ei võta.
BLOG COMMENTS POWERED BY DISQUS