Enn Auksmann: Iubilate

Toimuvast tippüritusest teades oli taolisena avanev tänavapilt küll mõistetav, ent samal ajal ülimalt paradoksaalne. Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves ütles NATO peasekretäri Anders Fogh Rasmusseniga kohtudes küll, et Põhja-Atlandi alliansi peaülesandeks on kollektiivne heidutus ja kaitse, kuid Tallinna tänavatel toimuvat vaadates jäi pigem mulje, et ollakse kollektiivselt heitunud ja vajatakse kogu kaitset, mida pisikese Eesti väike ent kindlasti tubli politsei suudab suurriikide sõjalist võimsust koondavale ja demonstreerivale organisatsioonile pakkuda. Niisiis "Welcome to Estonia" kirjaga sirm NATO vihmavarju kohal (meenuvad vene humoristi Mihhail Zadornovi sõnad maffia ja FSB suhete kohta: esimesed pakuvad "katust" ärimeestele, teised aga esimestele). Või nagu kõlab Paul-Eerik Rummo tekstile loodud munkade laul surematust "Viimsest reliikviast": "Kindel linn vajab väga-väga kaitset ja varjupaik salavarjupaika."

Väike hirm NATO välisministrite kohtumisele mõeldes ja tänavaid palistavaid politseinikke vaadeldes tekkis siis, kui üks patrull hakkas kahtlustavalt piidlema pikka musta sutaani mu seljas ja mu õlgu soonivat rasket seljakotti (milles oli Piibel, breviaar, Ignace Lepa päevaraamat lugemisvarana ja EELK kirikukäsiraamatu lektsionaarium): tõenäoliselt võis mõni korravalvur näha preestrirüüd esimest korda elus ja seostada selle kandjat pigem islamiterroristi kui kristliku vaimulikuga. Kuna jäin rahulikuks, säilitas ka patrull rahu, nii et mul ei tulnud näidata isegi isikutunnistust.

Politseinikud ei olnud ainsad, kelle tähelepanu sutaan äratas. Ja tänu minu sutaanile ei olnud nad ka ainsad, kes linlaste tähelepanu äratasid. Nii avaneski võimalus pidada paari tunni jooksul otse linnatänavail mitu hingehoidlikku vestlust (rääkimata vagadest tunnetest, mida äratasin ühes söögikohas pidutsevate skandinaavia poissmeeste rinnus, kes mind nähes valju häälega Händeli Halleluujat laulma hakkasit).

Aga tänavakohtumistest. Olen varemgi tähele pannud, et noortel inimestel on lausa vastupandamatu vajadus mööduvat vaimulikku kõnetada. Kusjuures välise bravuuri taga on tegelikult midagi enamat: mäletan seda ka omaendaq täielikult kirikuvõõrast noorusest. Usus ja kirikus – just nende traditsiooniliste, vanamoeliste, arhailise või mõnede poolt koguni anakronistlikuks tembeldatud väljendusvormide näol – on (eriti noorte jaoks) mingi kütkestav vägi. Rääkimata sellest, et kui oleksin olnud T-särgis ja nahktagis või ülikonnas ja lipsus, ei oleks need noored minus lihtsalt vaimulikku ära tundnudki. Asi ei ole ju sutaaniga uhkeldamises, vaid vastupidi selles, et kaduma peab minu isik ning esile tõusma Tema, keda ma esindan: Kristus. "Viigem siis Tema kaudu alati Jumalale kiitusohvrit, see tähendab Tema nime tunnistajate huulte vilja."

Noorte kõrval on üsna kõnealtid slaavi päritolu inimesed. Nagu näiteks see mees, kes tuli ja küsis, millisest kirikust ma olen, ning hakkas vastust kuuldes oma kodukandi kogemustele viidates pärima, miks luteri kirikus on nii lühikesed jumalateenistused ja kas me ei peaks armulauale suuremat tähelepanu pöörama kui seni. Võisin talle kinnitada, et luterlikus kirikus on armulaud vägagi au sees ja et jumalateenistuste lühidus ei pruugi (vähemalt mitte alati) tuleneda hoolimatusest Kristuse suhtes.

Ja muidugi need, kes on saanud elus – olgu või mingil määral omagi süül – palju kannatada. Nagu see mees, kes kõnetas mind mu selja taga seistes sõnadega: "Isa, õnnista!" Pärast seda, kui ma teda õnnistasin, rääkis ta mulle päris pikalt paljudest asjadest, mis olid teinud tema elu just niisuguseks, nagu see parajasti oli – ja mille puhul ma mitu korda mõtlesin, kui kergesti see võib juhtuda meie kõikidega. Lõpetuseks palus ta veel kord õnnistust ning seda, et ma tema, ta naise ja nende poja pärast palvetaksin.

See viimane on meie võimalus ka siis, kui me ei ole olukorras, kus inimesed võiksid meis kergesti ära tunda vaimuliku ning meie juurde tulla või kus meil endal ei pruugi olla paslik minna neile otsesõnu Kristust kuulutama (jah, ka sellised olukorrad on olemas, vrd Mt 7:6). Me võime alati ja igal pool inimeste ees palvetada – ka nende eest, kellest me ei teagi muud kui seda, et nad on inimesed, Jumala näo järgi ja igavese hingeõndsuse tarvis loodud, kusjuures see hingeõndsus võib sõltuda justnimelt meie palvest.

Me ei pea jätma ei heidutust ega kaitset üksnes NATO või Eesti Politsei hooleks: meile on antud võimalus palve ja Kristuse tunnistamisega peletada kurja ning jagada Jumala õnnistust ja kaitset. Aga me ei tohi jätta üksnes militaar- ja korrakaitsejõududele sedagi, et ollakse tänaval nähtav ja äratuntav: mõelgem vaid, mis oleks siis, kui Tallinna linnapilti ei ilmestaks mitte tuhat kuulivesti ja üks sutaan, vaid tuhat sutaani – võib-olla poleks siis kuuliveste tarviski ...

Allikas http://www.meiekirik.ee