Viimastel nädalatel on lääne meediahiiud New York Timesi eestvedamisel püüdnud vägisi seostada paavst Benedictus XVI-ndat mitmete lastepilastamise juhtumitega katoliku kiriku preestrite poolt. Ka Eesti meedia, eesotsas Postimehega, on peost osa võtnud.
Nagu on välja toodud paljudes kommentaarides, millega saab lähemalt tutvuda nt siin, on seosed parimal juhul raskelt meelevaldsed, halvemal juhul aga pahatahtlikult laimavad.
Üldkultuuriliselt on aga huvitav, kuidas maailmas on jõujooned ümber kujunemas. Kui Nõukogude Liidu ajal pidas USA meedia n-ö püha sõda ateistliku kommunismi vastu, siis nüüd näikse Venemaa meedia astuvat vastu ateistlikule läänele. Samal ajal kui NYT püüab paavsti mustates kasvõi pükstest välja hüpata, loobudes elementaarsetest ajakirjandusliku erapooletuse ja aususe standarditest, asub Kiriku kaitsele ajaleht Pravda.
Kuigi on küsitav, kas kõige Pravda artiklis kirjutatuga saab nõustuda, on asjade seesugune käik igal juhul kõnekas. Veel kümne aasta eest oleks sellist asjade kulgu peetud aprillinaljaks, täna enam mitte. Seda, milline vaimsus domineerib lääne kultuuris, ei ole kuigi keeruline mõista. Põnevam on aga nõukogude ajast räsitud Venemaa pöördumine oma kultuuriliste juurte juurde.
Mis puutub aga konkreetselt lastepilastamise probleemi, siis samal ajal, kui meedia teeb pingutusi näitamaks, et tegu on just kui ainult või vähemalt peamiselt katoliku kiriku probleemiga ja jättes tähelepanu pööramata laste kuritarvitamisele muudes institutsioonides (nt avalik-õiguslikes lasteaedades ja koolides), võiks hakata mõtlema mitte üksi probleemi tagajärgedest, vaid ka selle põhjustest. Suurepärase analüüsi on sel teemal kirjutanud Michael Cook (vt tema artiklit siit), kelle sõnum on kokkuvõtlikult järgmine:
„Tohutusuur ja meedias täielikult kajastamata probleem seisneb selles, et eitame ühiskonnana laialt levinud ning sihilikult ja süstemaatiliselt esile kutsutud inimeste õhutamist mitte ohjata oma seksuaalsust. ... Pidevalt õõnestatakse tsiviliseeritud ühiskonna aluspõhimõtteid nagu seksuaalne vaoshoitus, abieluline truudus ja pühendumine perekonnale. Mõistust nüristav hulk allalastud pükstega vahelejäänud poliitikuid, pornograafia tsunami ja plahvatuslikult leviv teismeliste seksuaalelu – need on kõik ühiskonna hüperseksualiseerimise tagajärgede eest hoiatavad häirekellad.
Kas keegi usub tõsimeeli, et 30 aasta pärast on seksuaalse ärakasutamise probleem ühiskonnas väiksem, kui õpetame lastele mitte oma seksuaalsuse ohjeldamist, vaid anname neile klassiruumides juhiseid, kuidas masturbeerida,“ küsib Cook.
Kas pole meedia, mis järjepidevalt kujundab suhtumist seksuaalsusse kui mänguasja ning alalõpmata inimeste seksuaalsetele tungidele ja kirgedele mängides nendega manipuleerib, ise suur osa probleemist, mille tagajärjeks on inimeste poolt kontrolli kaotamine oma pidevalt stimuleeritud seksuaaltungi üle ja lõpuks ka andumine perverssetele pahedele, sh lastepilastamisele?
Artikkel põhineb kirjutisele autori ajaveebis.
Allikas http://www.meiekirik.ee, Varro Vooglaid
BLOG COMMENTS POWERED BY DISQUS