Enn Auksmann: Kristuse ülestõusmise püha

Kui loeme selles seoses Jeesuse sõnu oma venda leinavale Martale, siis näeme, et Jeesus ei vabasta meid ajalikust surmast, vaid teeb meid teatud mõttes surmale puutumatuks, kuigi me peame sellest läbi minema. Enam-vähem nii, nagu ütleb psalmisõna: "Me sattusime tulle ja vette, kuid Sina viisid meid välja küllusesse." (Ps 66:12)

Jeesus ütleb Martale: "Mina olen ülestõusmine ja elu. Kes minusse usub, see elab, isegi kui ta sureb. Ükski, kes elab ja usub minusse, ei sure alatiseks." (Jh 11:25-26) Viimast lauset võib tõlkida ka nii: "Ükski, kes elab ja usub minusse, kindlasti ei sure igavesti." Tõenäoliselt peab Jeesus siin silmas igavest surma vastandina igavesele elule – igavest lahusolekut Jumalast vastandina igavesele koosolule Temaga. Ilmutuseraamat nimetab seda teiseks surmaks (Ilm 21:8).

Just see, et Jeesus ei ütle mitte lihtsalt, et Ta on elu, vaid et Ta on ülestõusmine ja elu, kinnitab, et me peame surema. Pidi ka Laatsarus, pärast seda, kui ta hauast väljatooduna oli talle lisatud elupäevad viimaks ikkagi lõpule saatnud. Apostel Pauluse sõnul: "Liha ja veri ei või pärida Jumala riiki ega kaduvus pärida kadumatust." (1Kr 15:50). Tõsi, Paulus lisab, et siiski mitte kõik ei sure – lähemalt kõneleb ta sellest Kirjas tessalooniklastele (1Ts 4:15-17) –, aga ka nende puhul, kes "ei lähe magama", kehib seesama: liha ja veri ei või pärida Jumala riiki ja seepärast muudetakse ka need, kes Issanda tulekul veel elavad, ja riietatakse Tema kirkuse ning kadumatusega. Ent enamuse puhul kehtib see, et Kristus on ka nende ülestõusmine ja "tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad Tema häält ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks" (Jh 5:28-29).

Hukkamõistmise ülestõusmine on seesama teine, igavene surm, millest ei ole enam pääsemist ega ülestõusmist. Elu ülestõusmine on igavene elu koos Issandaga, mis kingitakse meile Tema armu ja uuekstegeva väe läbi. Surm on neelatud Kristuse ülestõusmise võidusse ning surma astel on katki murtud.

Aga tegemist ei ole kaugesse, silmapiiri taha ulatuvasse tulevikku kuuluva sündmusega, vaid millegagi, mis on juba toimunud, mis peab olema saanud alguse ka meis, sest see, kes kuuleb Kristuse sõna ja usub Temasse, on juba läinud surmast ellu (Jh 5:24). Me oleme ristimise kaudu koos Kristusega maha maetud ja käime koos Temaga uues elus (Rm 6:4). Püha Paulus manitseb meid: "Kui te nüüd koos Kristusega olete üles äratatud, siis otsige seda, mis on ülal, kus Kristus istub Jumala paremal käel; mõtelge sellele, mis on ülal, mitte sellele, mis on maa peal, sest te olete surnud ja teie elu on koos Kristusega Jumalas." (Kl 3:1-3)

Vahest unustame aeg-ajalt, mis on see surma astel, mille Kristus on katki murdnud. Apostel Pauluse sõnul on selleks patt (1Kr 15:56). Astla all võime mõista nii mürgiste putukate surmarelva – ja tõepoolest on patu kaudu tunginud kõikidesse inimestesse surm (Rm 5:12) –, aga me võime mõelda ka loomade ajamiseks ettenähtud riista peale, mis suunab looma sinna, kuhu ajaja tahab. See võrdpilt on eriti kõnekas nn meeldivate pattude puhul, mis lõpptulemusena viivad ikkagi surma: "Igaüht kiusab ta enese himu, ahvatledes ja peibutades. Kui seejärel himu on viljastunud, toob ta ilmale patu, aga täideviidud patt sünnitab surma." (Jk 1:14-15)

Surma astel on katki murtud – oma ristisurmaga on Kristus võtnud patult tema võimuse, kuna Temas on meie patud andestatud ja me oleme Tema veres puhtaks pestud. Apostel Pauluse sõnul on patu vägi Seadus (1Kr 15:56), ent selle, milleks meie oleme võimetud, "on teinud Jumal, kes mõistis patu inimeses surma, läkitades oma Poja patuse loomuse sarnasuses ja patu pärast, et Seaduse nõuded oleksid täidetud" (Rm 8:3-4).

Mis on Kristuse ülestõusmise tähendus meie jaoks? See, et me oleme Tema surma ja ülestõusmise läbi vabad patust ja igavesest surmast, kusjuures see uus elu, mille täiust me kogeme muidugi alles igavikus, saab imelisel viisil alguse juba nüüd. Peabki saama, kuna "me teame, et oleme tulnud surmast ellu, sest me armastame vendi – kes ei armasta, see jääb surma" (1Jh 3:14).

Allikas http://www.meiekirik.ee, Enn Auksmann