Vähe on eesti rahval koosolemise kohti ja aegu. Sünnipäevad on eri aegadel, suvepuhkused samuti. Üks annab endale hõlpu juunis, teine augustis ja ühistunnet ei teki. Kuid jõulud on selline puhkus, mis haarab suuremat osa rahvast ühel ajal – aeg, mil puhkavad ja tähistavad (peaaegu) kõik korraga. Jah, rahvast ühendavad ka suuremad riigipühad, kuid need kipuvad olema lühikesed, ühepäevased ja arusaam, mida sel päeval ikkagi tegema peaks, kipub olema ähmasem ja rituaale napimalt. Jõulud on ainsad, mille puhul kehtib kirjutamata kohustus pidada neid koos perega.
Tuleb ka meeles pidada, et mitte kogu Eesti ei tähista jõululaupäeva ühel ajal. Vene elanikkonna hulgas jõule küll teatud määral tähistatakse, kuid jõulude tähtsust ähmastab ortodoksse kalendri kombestik – venelaste suurem püha on ajalooliste kalendrireformide tõttu 7. jaanuaril. Kuid need on erinevused pigem nüanssides kui sisus.
Jõuluks tuleb suur osa tegemistest ühele poole saada, et unustada hetkeks vanad asjatoimetused, saavutada segamatus ja minna edasi puhta lehena. Jah, ajalugu tunneb isegi mitmeid sõdu, mille alustajad lootsid selle jõuluks läbi saada. Jõulurahu sisendas aukartust ka neisse, kes valitsesid inimelude üle.
Aukartus elu ja selle kaduvuse mõistmine ongi jõulude üks juhtmotiive, sest ka vanad eestlased mõtlesid neil aegadel palju kadunute peale ja tegid teispoolsusest tulijaile oma eluasemes ruumi. Kadunud inimpõlvede mälestuse austamine, olgu seda siis küünlaid süüdates või muul kombel, ongi ehk üks tähtsamaid ja armsamaid jõulukombestiku osi. Inimesele antakse võimalus peatuda ja mõtiskleda omaenda eksistentsi üle. Eestlased pole kuigi usklik rahvas. Ent inimene on kord loodud nii, et isegi usku mitte tunnistades on temas olemas usutunde alged ja jõuluajal on need alged ehk rohkem nähtaval kui muul ajal. Loodetavasti teevad need alged meist ka veidi paremad inimesed – vähemasti nendeks pühadeks.
Koosolemise püha
Tüpograafia
- Fondi suurus
- Vaikimisi
- Lugemisrežiim
