Uus Iisebel - „Sa oled lihtsalt haavatud“ - Dr. Stephen R. Crosby 18.05.2012

Uus Iisebel - „Sa oled lihtsalt haavatud“ - Dr. Stephen R. Crosby 18.05.2012

/tõlgitud swordofthekingdom.com „The New Jezebel – „You’re Just Wounded“/

Kristuse Ihu paljudes väljendusviisides on eraklik ja isoleeritud juhtimiskultuur püsiv probleem. Paljudes neis kultuurides on olemas doktrinaalne teenimise teoloogia ja keel. Praktilises väljenduses sisaldab see nende juhtimiskultuur aga hierarhiat, elitismi, salajasust, puutumatust ja privileege.

Mõni võib mõelda, et juhtimist puudutava õpetuse, kirjanduse, meedia ja seminaride hulga tõttu, on see evangeeliumi sõnumi oluline komponent. Uurides aga Pühakirja, leiame isaksolemise (sooneutraalne), jüngerluse, teenimise ja „järgimise“ kohta palju, aga väga vähe juhtimise kohta. Madison Avenue korporatiivsed väärtused on nii palju mürgitanud evangeeliumi lääne versiooni, et me ei tee enam vahet efektiivse kuningriigi teenistuse ja organisatsiooni tulemusliku toimimise vahel. Ka on tuntud kristlik kirjandus võtnud omaks erinevaid „juhtimisprintsiipe“, mida Jeesus aga enda omaks ei tunnista. Arvame et juhtkonna nõupidamisruumi ja palvekambri väärtused on võrdsed. Aga nad ei ole.

Paljud „sõltumatud/mitte-denominatsioonilised võrgustikud“ on rohkem paavstlikud oma juhtimisteoloogias ja –praktikas kui Vatikan. Mõned, kes innukalt ja agressiivselt järgivad protestantliku reformatsiooni õpetust pääste kohta, on oma juhtimispraktikas läbinisti rooma-katoliiklased. Ainus erinevus nende ja katoliiklaste vahel on see, et Rooma on töötanud põhjalikumalt läbi oma usulise arusaama ja praktika, seoses juhtimise meelevalla ja sisemise loogikaga kuni selle loomuliku lõppjärelduseni ja ei ole seda häbenenud. Protestantlikud paavstid ainult eitavad seda.

Puutumatus kriitikast on olnud oodatud ja julgustatud nende poolt, kelle käes on kontroll neis õelates ja toksilistes koguduse kultuurides. Puutumatuse säilitamiseks on lahkarvamust kujutatud ebalojaalsusena ja ebalojaalsus peab olema hukka mõistetud, kas avalikult madalamale ametikohale viimise ja eiramise kaudu või veel peenemate meetodite läbi.

Ülemäära suur ja mittesuunatud rõhuasetus austusele on üheks viisiks juhtkonna puutumatuse kultuuri alal hoidmiseks. See tähendab, et austus on defineeritud juhiga mingi asja suhtes - mida ta õpetab või kuidas ta käitub – nõustumist ning mitte kunagi vastuvaidlemist või konfronteerimist. Selles süsteemi tüübis, voolab austus vaid ühes suunas ja see on hierarhias ülespoole. Piibellikud manitsused austada üksteist ja austada seda mis on vähim austusväärne on ära kadunud juhtimisprivileegide merre. Tervislikku kuningriigi kultuuri, koos vastastikkuse austusega (kaasa arvatud kahekordne austus vanematele), ei ole võimalik leida. Selle asemel on taltsas, lömitav, kohitsetud orjameelsus. Ebakindlad kontrollijad nimetavad seda „pojaseisuseks“, lojaalsuseks, autoriteedile alistumiseks ja austuseks.

Viimased viisteist või kakskümmend aastat on olnud tavaline, et igat isiksuse normaalset väljendusviisi, kes juhtub juhile vastu vaidlema, iseloomustatakse kui „Iisebeli või Absolomi vaimu“ ja et „inimesel on probleeme autoriteedile alistumisega“. Õnneks, ei kontrolli see lausvale enam paljusid Jumala inimesi nii nagu varemⁱ. Aga paraku pole igi-leidlikul, ebakindlal, autoriteedist uimastatud juhil puudu loovusest. Selleks on uus, Iisebeli kõrvaldav, aga samas alandav maagiline fraas, mida kasutatakse juhtkonna kitsarinnalisuse kinnituseks: “sa oled haavatud“, “ sul on haavatud vaim“, „ sinu haavatud vaim muudab sind liiga negatiivseks, kohutmõistvaks ja kriitiliseks“, „ sa vajad nõustamist ja tervenemist“.

See on lapselikum-leebem Iisebeli vaimus süüdistuse versioon. See on püüd kõrvaldada vastuväidete sisu või kriitika kellegi alamaks või mitte nii vaimulikult valgustatuks arvamise läbi, viidates (õiglaselt või mitte) kriitikat tegeva indiviiidi hingekahjustustele või ebaõigele VIISILE millega kriitikat on tehtud. See on püüe jätta muljet inimesest „hoolimisest“, tuues asja esile, aga ikkagi absoluutset kontrolli säilitades. Sel on üleoleva isalikkuse vorm. See on vihjamine sellele, et see ei ole vastuväidet või kriitikat väärt, sest lõpude lõpuks: “Kallike, sa oled ju nii haavatud...“

Mõelgem selle nii paljudes kirikutes ja nn võrgustikes väga tavalise „juhtimise“ dünaamika ebaratsionaalsuse üle:

1.Kas see võib olla nii võimatu, et hästi funktsioneeriv, normaalne ja terve täiskasvanu lihtsalt ei nõustu sinuga või mingi suunaga mingil teemal, mida sina jutlustajana, õpetajana, pastorina või juhina järgid? Võib see olla lihtsalt nii, et indiviid ei olegi haavatud, vaid et sina oled lihtsalt eksinud või on teistel antud teemast lihtsalt erinev perspektiiv või arvamus? Nii naeruväärsena kui ma seda öeldes ka ei tunduks, on paljude „vaimulike isade“ puhul ja „apostelliku meelevalla“ atmosfäärides selline võimalus tõsiselt lubamatu. Esineb väärtust alla kiskuv hoiak, kus igaüht ealiselt nooremat või vaimulikult ebaküpsetⁱⁱ inimest on koheldud eiravalt kui last, kes „lihtsalt ei saa sellest aru“ või kellel „lihtsalt ei ole ilmutust“ või „ kes vajab tervenemist“. Samas unustades mida Pühakiri ütleb: et lapse-sarnasus on võti tõeliste vaimsete rikkuste juurde, aga seda mitte meie jaoks, kes me valame iseendast teadlikuks saamise eluliselt olulised sügavused välja igavesti mittevalgustunute ja psühholoogiliselt kaassõltuvate „laste“ alamklassi peale ja nimetame seda „vaimulikuks isaks olemiseks“...... see ei ole vaimulikuks isaks olemine. See on ebaterve vajadus olla vajatud. See on sõltuvuslik vajadus kuuleka ja mitteküsimusi esitava kuulajaskonna järele.Teiste inimeste seesmiste allikate (vaimu, aja, finantsilise varustuse ja energia) ohverdamine isikliku juhtimise, ego ja ambitsiooni altarile „teenimistöö tuntuse“ ja finantsturvalisuse nimel. See ei ole vaimulik isaks olemine. See on hingedega kupeldamine.

2.Ütleme et inimene on tõesti haavatud. Ja mis siis? Mis on sellel pistmist nende poolt esitatud vastuväidete põhiasjaoludega? Mu Jumal, isegi eesel (Bileami eesel) mõistab seda nüüd ja eesliks olemine ei tähenda, et see mida eesel ütleb ei ole midagi väärt! Selle asemel, et uurida vastuväite asjaolusid või nende puudumist, kaldutakse pigem teemast kõrvale, kuna vastuväite esitanud astja on mõrane?

3.Mis on aga siis, kui sina ise, kas grupi „juhina“ või „vaimse isana“ oled vastutav nende haavamise eest, keda sa süüdistad haavatud olemises? Kas nende vastuväidete, kriitika ja murede eiramine aitab neid? Loomulikult mitte. See toodab enam haavumist. SINA OLED PROBLEEM! Nagu Nathan ütles Taavetile, SINA OLED SEE MEES. See on nagu patsiendi süüdistamine kui kirurg keerab operatsiooni kihva.

4.Kas see ei ole mitte nii, et me KÕIK oleme olnud mingil moel haavatud/vigastatud, ja et me oleme KÕIK erinevatel Kristuse sarnaseks muutumise tasemetel? Miks on see nii kindel, et juhid on endastmõistetavalt terved inimesed? Minu kogemuseks on olnud, et juhid on olnud samamoodi murtud nagu teisedki. Aga võlts, ennast täis olev koguduse juhtimiskultuur ei luba paljudel aladel autentsust ja läbipaistvust. Tegelikult õpetati ka mind mitte iialgi näitama oma nõrkust kellegile, kes on minust „alam“, sest kui ma seda tegin, võis alam „ kaotada minu suhtes austuse“ ja mitte „alistuda mu juhtimisele“. See ajab mul südame pahaks. Sooviksin, et ma võiksin öelda, et ma olen seda kuulnud vaid ühest kohast, aga MA EI OLE. SEE OLI NORMATIIVNE JUHTIMISÕPETUS, kokku võetuna sellese ilusa VALEGA:“ Tunnista üles (ülematele); nõusta otse (kaaslasi); õpeta allpool olevaid (alamaid).“ See tähendab, et sa ei tohi iialgi näidata oma nõrkust või vajadusi „võrdse staatusega“ või „alamate“ ees. See on karjuv õelus, mis maskeerub „juhtimisõpetuseks.“ Mõned kõige ohtlikumad inimesed, keda ma olen kohanud, on haavatud, vapustavalt ebakindlad, vajadustes ebaterved juhid, kes vajavad teiste kinnitust, et tunda end hästi selle „ilmutuse“ tõttu, mida nad usuvad end kandvat ning nad mõtlevad, et ülejäänud maailm „lihtsalt peab neid kuulma“. Mitte kellegi „ilmutus“ ei ole nii eluliselt oluline. Seda on vaid Jeesus.

Järgmine kord kui keegi püüab sind kõrvaldada sellise hüüdlausega: “sa oled lihtsalt haavatud“ - ole julge. Haavatud võid sa olla ja võid mitte olla, ja sel on väga vähe pistmist sinu erinevuste ja ka murede õigusjärgsusega. Kui iga sinu mõte, mure, vastuväide või kriitika kõrvaldatakse ühe „haavatud olemise“ võlukepi liigutusega, siis on sul vaja üle vaadata oma suhted. Sa võid olla sektis, ja kui mitte sektis, siis võid sa olla väga ebaterves vaimses suhtes. Sinu enda pärast, ma palun sind Isanda halastuse nimel, ära lase teiste psühholoogilisel ja sotsiaalsel survel hoida sind keskkonnas ja suhetes, mis sinu vaimset heaolu kahjustavad. Tee muutus, vaatamata sellele mis see sulle maksma läheb.

i Igaühel, keda olen kuulnud õpetamas sel teemal, on olnud endal probleeme autoriteediga. Patu tugevus on käsk. Kui inimene korrutab üht ja sama teemat, on tal enda elus selle teemaga probleeme. Need, keda olen kuulnud õpetamas Iisebelist ja Absolomist, on ise iisebellikud ja nad kasutavad sellekohast õpetust, et varjata oma soovi kontrollida ja võimule saada.

ii Mõnedel juhtudel on see, et sa oled naine, piisav põhjus sinu kõrvaldamiseks.