Kui rahvas valitsuse kallal nuriseb ega palveta, saab ta endale just sellise valitsuse, mida väärt on. Kristlastel ja kogudustel on vastutus oma maa valitsuse ees. Nende tegevus mõjutab otseselt maa vaimset kliimat.
Meie esimene kohus on palvetamine
1 Tim 2:1-4 ütleb: «Ma manitsen siis nüüd kõigepealt tegema palveid, palvusi, eestpalveid, tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemate eest, et võiksime vaikset ja rahulikku elu elada kõiges jumalakartuses ja aususes. Sest see on hea ja armas meie Jumala, meie Päästja meelest, kes tahab, et kõik inimesed päästetud saaksid ja tõe tunnetusele tuleksid.»
Paulus ütleb siin palvetada kõigepealt – ennekõike, esmase prioriteedina valitsejate eest. Me ei eksisteeri mitte lakkamata kaebamise, nurisemise või kritiseerimise, vaid palvetamise eesmärgil. Tihti oleme selles läbi kukkunud ja saanud enestele just sellise valitsuse, mida väärt oleme.
Miks peaksime nende pärast palvetama? Palvete kaudu saab Püha Vaim mõjutada valitsust langetama õigeid otsuseid. Siis tabab neid jumalakartus, nad kardavad anda välja jumalatuid, maad hävitavaid seadusi. Jumal on vaba valitsustegelasi mõjutama, kui palvetame, sest «kuninga süda on Jehoova käes nagu veeojad: Tema juhib seda, kuhu iganes tahab!» (Õp 21:1)
Kõnelgem valitsusest vastavalt Jumala sõnale kaeblemata ja nurisemata. Tõstkem neid üles, teades, et nende töö on tähtis, raske ning et nad viibivad tihti suure pinge all. Kui palvetame nende eest vastavalt 1. Timoteose 2:2, võime «vaikset ja rahulikku elu elada kõiges jumalakartuses ja aususes». Mis ei tähenda, et meid oleks jäetud vaikselt omaette kohvitassi nautima, vaid et saame takistusteta teha seda, milleks oleme kutsutud. Kristlastena on meie kutsumine jutlustama evangeeliumi. Salm 4 ütleb, et Jumal tahab, et «kõik inimesed päästetud saaksid ja tõe tundmisele tuleksid.»
Nii on meie eesmärk palvetada oma valitsejate eest, et nende valitsemismeetod oleks evangeeliumile maksimaalselt avatud ning et need ei häiriks, takistaks ega kiusaks taga usklikke. Meie palved on mõjukad, peame seda teadma. Kui valitsus ei respekteeri evangeeliumi ning annab kindlameelselt välja Jumalast eemale viivad seadusi, võime palvetada, et Jumal kõrvaldaks nad ja annaks uue, Tema suhtes positiivselt mõjutatud valitsuse. Taanieli 2:20-22 ütleb: «Taaniel hakkas kõnelema ja ütles: «Jumala nimi olgu kiidetud igavikust igavikuni! Sest Temal on tarkus ja võimus! Tema muudab aegu ja aastaid, Tema tagandab kuningaid ja tõstab kuningaid; Tema annab tarkadele tarkust ja mõistlikele mõistust! Tema paljastab sügavused ja saladused, Tema teab, mis on pimeduses, ja Tema juures elab valgus!»
Teine ülesanne on tegutseda ja konfronteerida
Seda peamiselt siis, kui valitsus püüab rikkuda meie õigusi või juhtida meid vales suunas. Paulus oli hästi teadlik oma kahest kodakondsusest. Esimene oli jumalariigi oma (Fi 3:20), teine Rooma impeeriumi oma. Rooma kodanikuna oli tal kindel vastutus ja samamoodi hulk privileege. Paljudel juhtudel kasutas Paulus oma õigusi. Ta ei olnud «supervaimne», et «ainult palvetas», ta ka tegutses. Kord püüdsid juudid teda tappa ja juutide süüdistusi uskuma jäänud rooma sõdurid olid valmis teda karistama. Siis küsis Paulus sõduritelt: «Kas teil on luba peksta Rooma kodanikku ja pealegi ilma kohtuotsuseta?» (Ap 22:25). Ta oli teadlik oma õigustest ega lubanud soldatitel end lihtsalt ära kasutada.
Sinulgi on vaja teada oma kodanikuõigusi, et võimud, kas tahtlikult või tahtmatult, sinust üle ei sõidaks. Oleme kristlastena näinud seaduste tundmise vajalikkust oma õiguste kaitsmiseks.
Kui Paulus oli põhjuseta Filipi vanglas ja valitsejad avastasid oma vea ning püüdsid olukorda leevendada, polnud Paulus sugugi mitte vagur, orjalik ja järeleandlik. Selle asemel ütles ta: «Nad on meid avalikult peksnud kohut mõistmata, ja me oleme Rooma kodanikud. Nad on meid heitnud vangitorni ja nüüd tahavad nad meid salaja välja lükata. Nõnda ei tohi olla! Vaid tulgu nad ise ja saatku meid välja!» (Ap 16:37).
Paulus ei andnud neile tolligi oma õigustest. Teisel juhul, kui juudid nõudsid tema üleandmist Jeruusalemma kohtule, Paulus keeldus ja nõudis õigust pöörduda palvega keisri poole (Ap 25:11, 12).
Paljudel teistel juhtudel seisis Paulus kõrgema kohtu, Süneedrioni ees, Felixi ja kuningas Agrippa ees. Kõigil neil vastandamistel kaitses ta ennast. Ta ainult ei palvetanud, vaid selgitas, vaidlustas ja kasutas oma kodanikuõigusi, kui teda valesti süüdistati, halvasti koheldi või kõrvale heideti.
Kolmas kohus on kasutada oma valimisõigust
Demokraatia tähendab, et rahvas valitseb. Rahvas valib oma esindajad lahendama põhiküsimusi ja moodustama valitsust. Valitsusele antakse piiratud võim tegemaks seda, milleks me indiviididena võimelised pole. Nende ülesanne on seadusi teha ja hoida Jumala poolt igale inimesele määratud vabadusi ja privileege. Kõigi muude valitsemisvormide hulgast on demokraatia vaidlematult parim, kuigi omad piirangud on sellelgi. Demokraatlik valitsemisvorm paneb suured nõudmised igale kodanikule. Inimene peab olema haaratud loomisprotsessi (tegevusplaanide kujundamisse) ja otsustamisprotsessi. Kui ta seda ei tee, tehakse paljud otsused tema teadmata ja kaasamiseta. Seega peaks kohalik kogudus hoidma kontakti valitud teenistujatega ja jälgima süstemaatiliselt nende reaktsiooni erinevates küsimustes.
Selgita välja, mida sinu esindajad tegelikult mõtlevad, hoia sidet, las nad räägivad oma tegevusest. Tunne huvi, milline on nende motivatsioon hääletades. Kui nad annavad vastuhääle küsimustes, mis mõjutavad sinu koguduse positsiooni ühiskonnas, uuri teiste liikmete hääletamisotsust samas parteis. Kui nad on hääletanud partei üldise arvamuse vastu ja see on sinu kahjuks, tõsta küsimus üles nende ülemuste ees. Kristlastel on tuhandeid hääli, millel on valimiste ajal suur tähtsus. Ärgem siis jätkem hääletamata, pigem mõjutagem, nii palju kui see on meie võimuses.
Kas on tõesti vaja valida? Jah on, sest see on üks kodanikukohustest. Hääletamata jätmine on vastutustundetu ja võrdub oma maa pärast palvetamata jätmisega. Kes tahavad säilitada demokraatiat, peavad järgima selle reegleid.
Kuidas hääletada? Kõigepealt peame aru saama, et ole ühtki täiuslikku poliitilist parteid. Igal parteil on oma nõrgad küljed. Igas neist on uskmatuid, võib–olla isegi kristliku ärkamise vastaseid.
Valimisel on tähtis jätta kõrvale isiklikud küsimused. Igal parteil on teatud positiivne külg. Tegelik vaidlusküsimus on sügavam – milline on parteid suunav ideoloogia ning kuhu selle filosoofia potentsiaalne areng viia võib.
«Minu hääl ei tähenda midagi,» võid öelda. Muidugi tähendab! On tähelepanuväärne, kui vähesed hääled võivad määrata kohalike või riiklike valimiste võitjad. Mingil juhul ei ole sinu hääl ebaoluline!
Millise partei poolt hääletada? Seda tuleb sinul endal otsustada. Võta enne valimaminekut palvetamiseks aega. Pea meeles, et Jumal saab kasutada valitsust isegi siis, kui selle liikmed usklikud pole. Põhiküsimus on, kas nende üldine suund on piibli printsiipidega kooskõlas või on nende eesmärgid nendega opositsioonis. Seetõttu uuri välja, milline on partei seisukoht vaidlusalustes küsimustes, ja mitte viimases järjekorras evangeeliumi edasiviimist puudutavates. Ometi ära lase otsustada vaid vaidlusküsimustel.
Oleks viga valida partei poolt, kel on ühiskonnale ilmselgelt negatiivne mõju ning kes tüürib seda antikristlikus suunas. Vajame valitsust, mis on õnnistuseks maale igal tasemel ning viisil. Sinu võimuses on näha seda sündimas.
Ulf Ekman
Katkend raamatust «Jumal, riik ja üksikisik», www.elusona.ee