Palvetama tuleb hakata kohe!

Teismeeas kaotas ta ühenduse Jumalaga ning oli hiljem seesmiselt masendunud, kuigi väliselt näis kõik korras. Ta tundis, et midagi peab muutuma. Ta hakkas juurdlema elu mõtte üle ning otsis lahendust eneseabist. Samas ei lasknud mineviku probleemid edasi minna.

Jumal hakkas teda lähemale tõmbama, ta hakkas palvetama ning Jumalaga rääkima ning tekkis veendumus, et ta peab kirikusse minema.

Otsides inimesi, kes on kirikuga seotud, leidis ta vana klassiõe – Mailiisi, kes kutsus teda Kolgata noorteõhtule. Kolgatal oli ta kunagi ka pühapäevakoolis käinud. Noortõhtul meenus talle pühapäevakool ning ta tundis, et on jõudnud õigesse paika. Jumal puudutas teda sellel õhtul, ta tundis oma pattu ja palus Jumalalt andestust. Peale seda õhtut otsustas ta, maksku mis maksab, kirikus käima hakata.

Alguses oli ka palju hirme, aja jooksul saabus kindlus ning Jumal kandis läbi raskete olukordade. Kirikusse tulles tundis ta sõbralikkust ja soojust. Eriti hea oli see, kui oma probleemidele sai mõistvat ning ausat tagasisidet, mitte hukkamõistu.

See, et ta sattus kohe palvegruppi, on teda tohutult aidanud. Palvetama tuleb hakata kohe! Eriliselt jäi rasketel hetkedel hinge Maili õpetus: „Usalda Jumalat!“ Kui keerulistes oludes teha asju õigesti, siis Jumal aitab läbi – see on tema kogemus. Kui usutee alguses hoidis Jumal väga tugevalt, siis hiljem lasi Ta tulla ka katsumustel. Paljuski on Jumal aidanud mõttemaailma muuta, on olnud palvevõitluseid, et harjumuslikest mõtetest vabaks saada.

Meil tuleks rohkem mõelda sellele, kui paljud meie ümber hukkuvad – see on tohutu traagika! See aitab ka mõista, kui palju me Jeesust armastame. Enda eluga saame näidata oma päästmata lähedastele Jumala armastust.

Mida kauem koguduses olla, seda enam näeb nii rõõmu kui kurbust. Oluline on selle keskel julgeda teha otsuseid Jumala kasuks, mitte karta muuta oma elu. Selleks, et Jumalat tõeliselt tunda, tuleb Temale täie raskusega toetuda. Kui me ei sure Jeesusele, ei saa me ka elada Jeesusega!