Enamus meist mõtleb tänasest kui lihtsalt ühest tavalisest päevast, kus oleme nii keskendunud vaid enda kohtumistele, perekonnale ning muudele ihadele ja vajadusele. Me elame nii enesesse keskendunult ja unustame Jumala ning selle, et meie elu on kaduv. Me võime iga hetk surra, aga ometi käitume nii nagu täna oleks lihtsalt üks järjekordne päev, mis tuleb mööda saata. ( Francis Chani järgi)
Ainus, mida ma mäletan 25. jaanuarist 2009 aastast, on see, kuidas ma istusin sinisesse peugeot´sse koos oma 3 sõbra ja õega ning me hakkasime sõitma tagasi koju Tallinnase. Olime kõik veetnud just nädalavahetuse kristlikus laagris. Kõik oli justkui korras ja ega ma midagi tol hetkel ei mõelnud ka. Kui siis välja arvatud seda, et olin jube väsinud ja suhteliselt kohe autosse asudes, sättisin end magama. Ja siis üks hetk ärkasin selle peale üles, et kõht hullult valutas ja ma tahtsin end liigutada, aga keegi hoidis mind kinni ja ütles, et ma ei liigutaks ning siis vajusin ma jälle ära. Järgmine mälestus oli mul alles 2 nädalat hiljem, kui ma ärkasin üles Maarjamõisa intensiivosakonnas. Paar päeva pärast mu ärkamist, sain teada, et autoõnnetuses, kus ma olin olnud, oli hukkunud 4 noort inimest, sh ka mu õde.
Pikka aega küsisin ma endalt, et miks mu õde suri, aga mina jäin ellu. Aga siis mõistsin, et ma polnud veel valmis kohtuma oma Loojaga. Olin pikka aega olnud lihtsalt kristlane, kes kannab vaid üht silti, aga kellel tegelikult puudus isiklik suhe Jumalaga. Mida küll oleksin ma peale hakanud Taevas koos Jumalaga, keda ma tegelikult ei tundnud, terve igavik? Mõtle vaid sellele! IGAVIK KOOS KELLEGAGI, KEDA SA EI TUNNE. Kas sa tahaksid seal olla niimoodi? Mul kulus peaaegu 2 aastat enne kui ma tegin otsuse kuuletuda Jumalale täielikult ja isegi praegu võitlen ma endaga, et olla see, kes ma tegelikult tahaksin olla, aga üks piiblisalm julgustab mind selles: „Ma
suudan kõik Tema läbi, kes teeb mind vägevaks.“ (Fl 4:13) Ma igatsen, et ka Sina võiksid kogeda meie Loojat isiklikult!
