Janeli lugu

Usun, et minu puhul väga suurt rolli mängis üks palve Jumala poole, et sellest hetkest Tema hakkas minu üle kontrolli võtma ja mind enda poole tõmbama.

Mulle lapsena pole nagu väga Jumalast kunagi räägitud ega midagi aga laste Piibleid on ikka kodus alati vedelenud. Kui mu pere veel koos oli siis ühel õhtul kui mu isa jälle purjus peaga koju tuli ja emaga öösel karjudes tülitsema hakkas palvetasin Jumala poole esimest korda. Ma tõesti ei oska öelda kuidas ma selle peale tulin aga võin kinnitada, et sellest hektest asjad ei toimunud enam juhusena.

Peagi kolisime Tartusse, kui mu ema julguse kokku võttis ja isa juurest ära läks. Ka see ei olnud juhus, et sattusin klassi, kus sain sõbraks ühe kristlasega. Hakkasime suhtlema ja ta kutsus mind Elusõna noortekatele ja mul oli kohutavalt konservatiivne usk sellel ajal. Aga 2004 a. käisime Norras noortekonverentsil ja siis tagasi tulles tegin enda jaoks otsuse, et tahan elada Jumalale iga päev ja igalpool, mitte ainult noorteüritustel. Otsustasin pühapäeviti kirikus käima hakata ja Tartu Salemi kogudus oli mulle kõige lähemal läksin sinna. Esimest korda seal käies ei jõudnud veel kirikust väljagi minna kui mind kinni püüti heas mõttes ja kutsuti kodugruppi, mis toimus veel sellel samal õhtul. Enda kristlaseks saamise hetkena arvestangi otsust hakata kirikus käima ja seda teadlikku valikut, mis sellel hetkel tegin, nüüdseks siis 6 ja pool aastat tagasi.