Ciaoo armas lugeja!
Põhikooli lõpuklassides sai mu enesehinnang kõvasti kannatada, vahetasin kooli ning pidin kohanema täiesti uue õhkkonnaga. Linnakoolist maakooli. See on see aeg elust, millest 90% ma ära sooviks unustada. Ma ei tundnud end koolikaaslaste seas hästi ning tihti peale lõppes päev minu jaoks patja nutmisega, et miks keegi mind ei salli. Praegu tagant järgi mõtlen, et kindlasti oli mingi osa sealt ka pubekalik liialdus, kuid haiget ma sain siiski üsna tihti. Mul oli isegi paar „vahvat hüüdnime“, mis ma jätaks enda teada. Tol perioodil olid minu jaoks tavalised mõtted stiilis „ehk oleks parem kui mind üldse olemas ei oleks“. Gümnaasiumi ajal taaskordselt kooli vahetades hoidsin end juba teadlikult teistest eemale. Kartsin, et tüütan kõiki ning, et kordub see, mis juhtus eelmises koolis. 12ndas klassis hakkasin klassikaaslastega paremini läbi saama ning kool ei olnudki enam koht, kus ma üritasin mööda seinaääri käies päevi mööda saata. Kuid hinge jäid ikkagi haavad.
Igas asjas, olukorras või inimeses pidi midagi halba olema, sest ma olin täiesti kindel, et MINUGA ei saa kunagi midagi head juhtuda. Igakord kui mu ema üritas mulle nõu anda võtsin ma seda isikliku solvanguna ja just temal oli siis kõige raskem, kuna oma negatiivsed emotsioonid elasin ma alati just tema peal välja. Mu üks parimaid sõbrannasid ütles mulle, et tal oli minuga suheldes tunne, et ma tõmban ta oma negatiivsusega musta auku. Ma olin paar aastat näinud vaeva, et end muuta, kuid lõpptulemused olid nagu kiirdieedil, olin kas sama miinustes oma mõttemaailmaga, või veel rohkem.
Kui ma sügisel (2010) Tartusse kolisin tundsin suurt vabadust, et võin teha kõike, mida hing ihaldab. Kui oli rahaliselt võimalik, siis ronisin kuskile möllu ja mällu üritusele. Alates 16ndast eluaastast oli alkoholil tähtis osa minu elus (ema, kui Sa seda loed, siis ära pahanda, eks?). Kuid lõpuks ma tundsin, et niimoodi ei saa enam rallit sõita. Siit alates oleks saanud minna kas halvemaks või paremaks.
Siis mind kutsuti 3D teenistusele, ennem anti veel kodulehekülg ka, et ma saaks üle vaadata, millega tegemist on. Istusin siis ühel hommikul arvuti taha ja mõtlesin, et vaatan kasvõi ühe üles riputatud teenistuse ära. Selle mõte oli tegelikult selles, et kas ma mõtlen mind kutsunud inimesele välja mingi vale, miks ma minna ei saa või on asi väärt siiski oma silmaga ülevaatamist. 5ndal detsembril läksime toakaaslastega teenistusele ning peale seda muutus mu mõttemaailm täielikult.
Esialgne plaan oli kristlust ainult uurida, sest ma ei teadnud sellest peaaegu mitte midagi. Hakkasin online piiblit lugema ja kodugrupis käima. Kuu aega oli läinud mööda kui ma avastasin, et palvetan igal õhtul ning ei võtnud üldse kaua aega kui sain Jumalalt esimese vastuse. See oli kõik, mida mul vaja oli ehk nii nimetatud „ajupesu“, mis pani mu südame Jumala poole tuksuma. 18ndal jaanuaril sain päästetud ning võin siiralt öelda, et elada Jeesusega on mu elu parim otsus. Nüüdseks ma tean, mida tähendab omada isiklikku suhet Jumalaga ning see on midagi väga erilist. Ma pole kunagi olnud õnnelikum ja elu rohkem nautinud.
Ma tahaksin siinkohal südamest tänada neid armsaid ja toredaid inimesi, kes minu kõrval on aastaid vastupidanud ning neid, kes mind selle muutuse juures toetanud on. Muidugi SUURED tänud ka MEGA VINGELE 3D koguduse rahvale. Olete KÕIK mul südames!
Allikas http://3dkogudus.ee
BLOG COMMENTS POWERED BY DISQUS