Minu nälgimise ime II osa

Jumal juhtis Iisraeli rahvast algul Suuri kõrbesse kolmeks päevaks ja hiljem läbi Siini kõrbe, mis on Eelimi ja Siini vahel, kolmandal kuul pärast lahkumist Egiptusemaalt tulid nad Siina kõrbesse, mis pöördus 40-aastaseks kõrberännakuks, kuni nad jõudsid Kaananimaa piirile. Rännaku ajal rahvast toidetakse lindude ja mannaga.

Kust nad said vitamiinid?

Pole vähimatki kahtlust, et nad said toidu otse Jumala käest, see tundmatu soomuse taoline, peenike nagu härmatis maas, mis kattis kogu maa valgeks, meenutas koriandri seemneid (2Ms 16 ptk), kuid maitse poolest nagu mesikook. Ja kui rahvas seda nägi, siis nad küsisid üksteiselt: mis see on? - heebrea keeles "man hu". Nimetus manna tuleb küsimusest, mis see on (2Ms 16:31), mida nad tunda ei saanudki (s 15). Aga Mooses vastas neile, see on leib mida Issand annab teile süüa. Mis aineid "see leib" sisaldas? Seda koguti kuuel hommikul seitsmest, aga kui päike läks palavaks, siis see sulas? Kas see oli kogu menüü, millest nad kõrbes toitusid 40-aasta jooksul? Ei olnud. Sest me võime lugeda, et nad peatusid vee ääres, kus olid palmipuud. Või võime lugeda, et kogudusetelk pandi püsti, selles algas ohvriteenistus. Kui toimus Aaroni poegade preestriteks pühitsemine kirjutab pühakiri: "võta üks noor härjavars ja kaks veatud jäära, hapnemata leiba, õliga segatud hapnemata kooke; tee need peenest nisujahust!" Mõni ütleks: see on ju jahu?! Tegelikult oli neil kõik olemas. Vahel nappis vett.

Kas nad olid vangistatud?

Teatud määral olid ja ei olnud ka. Neil oli "seatud" piirid, aga nad käisid ka "hüppes". Kõrbes liikudes puutusid nad kokku mürkmadude ja skorpionidega, aga ka "õnnistati" nendega, kui nad nurisesid, et "hing tülgastab seda viletsat toitu". Mooses tegi vaskmao ja kui madu oli salvanud kedagi, aga too vaatas vaskmadu, siis ta jäi elama. Silmaga nähtavas kauguses jäi inimene elama. Kui see madu oli ridva otsas, siis võis olla nähtav umbes 5 km raadiuses. See oli nende turvatsoon, mis piiras teatud mõttes liikumisvabadust, kuid ei välistanud seda. Põhjamaa inimesel on kõrbest ettekujutus, kui suurest liivakastist, kuid "kõrb" on lai mõiste ja kõrberännak ja kõrb ei ole sünonüümid. Nii võime ekslikult ette kujutada, et Jumal isoleeris neid ühiskonnast, kuid see polnud nii. Nad liikusid edasi siis, kui tuli selleks käsk (2Ms 33:1). Kuid Jumal ei vangistanud oma rahvast liivamerre, nii ka menüü ei olnud üksnes linnud ja manna.

Kas Jumal näljutas nad surnuks?  Loe edasi >>