Jari Rankinen: Ühest Ilmutusraamatu kesksest õpetusest

Mõne aja eest kõnelesin mõnedest Ilmutusraamatu kesksetest õpetustest.

Piibli viimane raamat – Ilmutusraamat – erineb teistest Piibli või vähemalt Uue Testamendi raamatutest. See on kirjutatud pildikeeles, selle jutustamisviis on hoopis teistsugune kui Esimeses Saamueli raamatus, Matteuse evangeeliumis või Rooma-kirjas. Kuid selles mõttes on Ilmutusraamat samasugune nagu teisedki Piibli raamatud, et selles ja selle kaudu Jumal kõneleb meiega.

Sooviksin meelde tuletada paari asja, millest Jumal Ilmutusraamatus kõneleb.

Selles maailmas on kahesuguseid inimesi – ja üksnes kahesuguseid. Niisiis võib kõik inimesed jagada kahte rühma. Ühed on Jumala omad ja teised on need, kes ei ole Jumala omad. On need, kes usuvad elavasse Jumalasse ja Tema Pojasse, ning on need, kes ei usu. On Jumala rahvas ja on need, kes ei kuulu selle rahva hulka.

Ilmutusraamat kõneleb sellest järgmise pildi abil: Jumala ingel tuleb ja märgistab teatud inimesed Jumala pitseriga. See Jumala pitser või märk ütleb, kes on Jumala oma. Need, kellel pole seda märki, ei ole Jumala omad [Ilm 7]. Teises kirjakohas räägib Ilmutusraamat sellest, et neil, kes ei ole Jumala omad, on teine märk – Jumala vastase, metsalise märk [Ilm 16:2].

Küllap me tahaksime sellest mõelda teisiti ja leidubki neid, kes õpetavad teisiti – et see olevat liiga mustvalge mõtlemine. Et inimesi ei või sel viisil kaheks jagada. Et peab olema teisi alternatiive kui see, et sa oled kas Jumala oma või ei ole. Või öeldakse, et lõpuks on kõik inimesed Jumala omad. Ei ole hea mõelda sõbrast või veelgi lähedasemast inimesest, kes lükkab Jumala tagasi, et ta ei ole Jumala oma. Kuid just nõnda õpetab Ilmutusraamat ja kogu Piibel. Niisiis Jumal ütleb, et on vaid kahesuguseid inimesi – Jumala omad ja need, kes pole Jumala omad. Ka sina kuulud ühte või teise rühma. Ja mina. Aga kumba rühma me kuulume?

Ma ei arva, et me teaksime, kus läheb piir. Et me võiksime igaühe kohta öelda, kas see või teine on Jumala oma. Kui Ilmutusraamat kõneleb Jumala pitserist, millega Jumala ingel tähistab need, kes Jumalale kuuluvad, siis vaevalt mõeldakse sellega midagi niisugust, mida meie võiksime näha. Kuid Jumal näeb oma pitserit ja tunneb enda omad ära.

Me võime olla suures ohus, kui arvame, et see asi pole nii ühemõtteline – et on vaid Jumala omad ja need, kes seda pole. Kui arvame, et see pole nii, siis arvatavasti hakkame üsna ruttu mõtlema ühest ja teisest asjast samal viisil kui teised. Hakkame uskuma samal viisil, nagu paljud teised. Hakkame toimima samal viisil kui need, kes ei ole Jumala omad. Kui nii läheb, on suur oht, et me loobume usust ja eraldume Jumala omadest.

Ma ei arva, et see, kes on Jumala oma, peaks mõtlema täiesti teistmoodi kui teised. Või peaks alati teistviisi talitama kui teised. Või peaks täiesti teistsugune olema kui teised. Paljudes asjades võib olla sama meelt ja võib toimida samamoodi nagu teisedki. Kuid on siiski asju, mille puhul tuleb teisiti mõelda ja toimida. Jumala oma kuuleb, mida Jumal ütleb – mida Ta Piiblis kõneleb. Mida Ta käsib ja mida Ta keelab teha, mida Ta enda kohta ütleb ja kuidas Ta õpetab uskuma. Need, kes ei ole Jumala omad, ei kuule, mida Jumal ütleb.

Ilmutusraamat kõneleb palju sellest, et Jumala omad on selles maailmas vähemus, pisike vähemus. Mõnikord võib olla teisiti. Ma ise olin täiesti tavalises koolis sellises klassis, kus Jeesusesse uskujaid ei moodustanud küll enamust, kuid siiski üsna suure hulga. Üldiselt on kristlased pisike vähemus. Seetõttu on sellele, millest äsja kõnelesin, kõva surve: me hakkame mõtlema, uskuma ja toimima nagu teised, kuna me ei soovi olla teistest erinevad. Kristlane ei või nii talitada. Tuleb kuulata, mida Jumal Piiblis ütleb, ja olla vajaduse korral teistsugune, teatud asjades erinev. Kui me nii ei talita, satume ohtu, et loobume usust.

Kes on Jumala omad? Ilmutusraamat vastab: need, kes on pesnud oma rüüd ja teinud need valgeks Talle veres [Ilm 7:14]. Ilmutusraamat ei ütle, et Jumala omad on kõige silmapaistvamad – kõige julgemad, targemad, tugevamad, edukamad. Jumala omad on tavalised patused inimesed. Need, kes pole alati edukad. Kes pole alati suutnud elada õigesti, Jumala käskude järgi, kuid kes just selle tõttu vajavad, nad pestaks puhtaks Jeesuse veres. Jumala omad on need, kes on loodavad pattude andeksandmisele – sellele, mida Jeesus oma ristisurmaga saavutas. See on kaitse neile, kes on Jeesuse omaks ristitud ja kes Temasse usuvad. See on ka sinu kaitse, kes sa oled ristitud ja usud Jeesusesse. Sa oled Jumala oma.

Ilmutusraamat on paljude jaoks hirmutav. Leidub neidki, kes õpetavad Ilmutusraamatut nii, et nad hirmutavad oma õpetusega teisi. Kindlasti on Ilmutusraamatus selliseid asju, mis hirmutavad. Seal kirjeldatakse maailma ja seda, mis siin aset leiab, ja selles maailmas on hirmutavaid asju. Kuid Ilmutusraamatut mõistetakse absoluutselt valesti, kui see ennekõike hirmutab meid. Seda õpetatakse valesti, kui selle abil ennekõike hirmutatakse. Ilmutusraamatu ülesanne seisneb hoopis milleski muus. Selle ülesanne on julgustada, lohutada ja toetada. Kõige enam just julgustada.

Ilmutusraamat julgustab õpetama seda: see maailm on Jumala käes. Jumalal on selle maailma jaoks oma plaan. Ta juhib seda maailma nii, et Tema hea kavatsus täitub. Mida Jumal takistab, see ei sünni. Mida Ta tahab lasta või millel Ta lubab sündida, see sünnib.

Tulevikule mõeldes võime tunda hirmu – mis saab osaks sellele maailmale, minule, minu armsatele? Kui julgustav on öelda – see maailm on Jumala kätes. Minu elu on Tema kätes. Ja Tema hoolde võime usaldada kõik armsad inimesed.

See ei tähenda, et me ei pea ise siin maailmas või oma elus midagi tegema. Et me vaid ütleme, et asjad on Jumala käes ja sünnib Tema tahtmine. Just see, et asjad on hea Jumala käes ja et Ta viib selles maailmas täide oma hea kavatsuse, innustab ka meid tegudele. See innustab ja peabki innustama toimima hea poolt ja halva vastu.

Veel üks asi. Ilmutusraamatus on pilte, mis tahavad meile õpetada: tähtis on lõpptulemus. Ja mitte see, mis juhtub või mida kogetakse või saadakse kogeda enne lõppu. Lõpptulemus on see, et Jumal võidab. Ta teeb lõpu kõigele halvale. Lõpptulemus on see, et Tema omad pääsevad igavesse ellu, kus puudub kõik halb. Ja need, kes Tema tagasi lükkavad, lähevad hukatusse. Lõpptulemus on kõige olulisem ja seda silmas pidades tuleks meil hinnata, mis on kõige olulisem ja mis on vähem oluline.

Allikas http://meiekirik.ee, Tõlkis Veiko Vihuri