Kümnise kogumise taust

Selleks, et me kümnise ajalugu ei mõistaks vääriti, peame vaatlema kümnise tausta, eriti Pärsia perioodi kontekstis. Miks? Aga seetõttu et seda iseloomustav suhtumine on kandunud üle ka tänapäeva ja kristlaste seas laialt levinud või vähemalt annab tooni kümnise küsimuses, mille tõttu kümnise rõhuasetused võivad tunduda vildakad.

Selles teemas me veel ei puuduta küsimusi, kuidas kümnist koguda ja kas see on kristlik, sest ilma järgneva kontseptsiooni teadmata, jookseb arusaamine kümnisest igal juhul liiva. Seetõttu Pärsia perioodi mõistmine on ääretult tähtis, kuid ma ei väida, et see on võtmetähtsusega.

Kui me nüüd liigume ajas tagasi, siis peatume perioodil, mis oli enne Kreeka perioodi (333-198 eKr), millele järgnes Seleukiidide periood (198-167 eKr), siis mõneaastane Hasmonite periood (167-163 eKr) ning lõpuks Rooma valitsus (63 eKr ja edasi). Oma artiklis Kümnise maksmise ajalugu puudutasin lühidalt ka sellel, et pärast palestiina alade vallutamist, kümnise kogumine vajus sajanditeks ajaloounustusse nagu ka templiteenistus. Kuid juudid tulid eksiilist tagasi, sisuliselt selle sündmusega lõimub Pärsia perioodi algus.

Pärsia periood

Selleks et mõista piiblis kirjutatud nõudeid ja üleskutseid, mis on antud prohvetite läbi, peatume hetkeks siis prohvetite juures ja peame küsima: milleks prohvetid ja mis oli nende kuulutamise põhisõnum?

Prohvetite teine mure peale paganluse oli ka mure ebaõigluse tõttu.
Kui Iisrael ja Juuda ei seadnud Jumalat oma elus esikohale, siis hakkasid nad sinna seadma iseendid. Selle tulemusel jäi neil puudu ligimesega arvestamisest ja kaastundest nõrgemate suhtes. Prohvetid hoiatasid lähenevast hävitusest esmalt Asüüriast ja siis Babülonist, kuulutasid nendest hävitustest kui karistustest. Nad hoiatasid, et Iisraeli rahvas hävitatakse ja viiakse eksiili, kuna nad keelduvad võtmast tõsiselt oma lepinguvastutust, olemast kaastundlikud ja õiglased.

Religioosne vastutus, poliitiline vastutus ja majanduslik vastutus - kogu elu sisaldas selles jumalikus perspektiivis. Jumal tahtis, et lepingurahvas oleks õigluse eeskujuks kogu maailmale. Kuid Iisrael ei teinud seda. Isiklikud huvid jäid peale. Jumala armastus hääbus, samamoodi ligimesearmastus.

Hiljem kui juudid pöördusid tagasi eksiilist, ka siis ei teinud nad seda, neil oli kõigil tegemist ainult oma enese asjadega, et koguda jõukust, kiiresti rikastuda ja võita omale sotsiaalselt kõrgemad positsioonid.

Juutide seas kerkis esile teoloogia, mis keskendus Templile, templiohvritele, isiklikule vagadusele, Toora käskude pidamisele äärmise hoolega, juutide eraldamine mittejuutidest (eriti Jeruusalemmas) ja pühade päevade pidamise - teoloogia, mis ütles, et usklikud inimesed võiksid elada puhast ja õitsvat elu. Nende kogemust kinnitas veendumus: õigetel läheb hästi, aga õelad hävivad. Kui keegi on rõhutud, siis sisuliselt on ta ise süüdi.

Siin tekib nüüd küsimus, mille juurde tulen hiljem tagasi et seda lahti selgitada kristlikus kontekstis. Aga Kuidas saavad juudid vältida ahnust, ülemäärast kulutamist ja kitsit andmist tollases ühiskonnas, mis rajanes kasusaamise motiividel ja individualismil. Tundub nagu midagi poleks vahepal muutunud, sest kuidas saavad kristlased vältida ahnust, ülemäärast kulutamist ja kitsit andmist tänapäeva ühiskonnas, mis rajaneb materialismil ja individualismil, kas pole tuttav? See-selleks.

Piiblis tunneb Jumal muret lesknaiste ja vaeslaste, vaeste ja kehvema elujärjega inimeste heaolu pärast. Täna lesknaised ei oma erilist tähelepanu, küll aga on riik võtnud kohustuse hoolitseda vaeslaste eest, eks ole? Mida juudid said teha ja kuidas seda tehti Pärsia perioodil, selles on üks küsimus. Täna jätan välja ka küsimuse: mida meie võime teha oma koguduses, oma kogukonnas ja riigis näitamaks üles suuremat hoolt ja seeläbi suuremat õiglust vaesemate suhtes? Kuid Pärsia perioodil oli kümnisel selles osas tähtis roll täita. Võibolla see tuleb sulle üllatusena? Kuid kirjeldan täpsemalt ka edaspidi.

Fakt on see, et 520 eKr algas Templi taastamine. Enne seda oli 538 eKr andnud Kyros II edikti, millega lubas pagendatud juutidel pöörduda tagasi Jeruusalemma ja taastada Templi. Osa juutidest asusid kohe teele Jeruusalemma, osa järgnesid umbes saja aasta pärast, mida mainisin ka eelmine kord artiklis Kümnise ajalugu. Haggai ja Sakarja mõjutusel viisid Serubbaabel ja Jeesua Dareios I valitsusajal Templi ehituse lõpule 515 eKr.

Esra tuli Jeruusalemma palju hiljem, Artaxerxes I ajal (464-423 eKr). Ta tõi koos endaga Babüloonia juudi kogukonnast sealse MOOSESE SEADUSE VORMI ja kehtestas selle.

Nehemja raamatu põhjal naases Nehemja samal perioodil kaks korda, ehitamaks Jeruusalemma müüre ja nõudmaks usulist reformi.

Veelgi hiljem, Artaxerxes II valitsuse ajal 404-358 eKr pöördus tagasi neljaski grupp, keda juhtis Nehemja.

Preester Esra ja ilmik Nehemja olid karmid mehed. Nad seisid silmitsi Jeruusalemmas ja selle ümbruses elavate segarahvaste vastuseisuga, olles samal ajal sunnitud justkui köiel käima poliitilistes suhetes Pärsiaga.

Nehemaja väljendas tabavalt oma tööliste kohta: nad taastavad Jeruusalemma müüre sõjariist ühes ja ehitusmaterjalid teises käes (Ne 4:11jj).

Kuigi palju juute pöördus tagasi, ei naasnud enamus neist.

See asjaolu on eriti tähtis. Mitu miljonit juuti oli hajutatud üle kogu vahemere piirkonna. Hinnanguliselt elas 3. sajandiks eKr ainuüksi Egiptuses miljon juuti. Paljud olid pagendatud ligi 200 aastat Põhjariigist ja kuni 3 inimpõlve Lõunariigist. Neil olid nüüd töökohad, oma äri või olid nad orjad. Neil olid pered, tihti puudus neil raha, ja nad olid saanud osaks kultuuridest. Lisaks sellele olid kodumaine majanduslik olukord ÄÄRMISELT ÕNNETU.

Esra mõjutusel tõmbusid juudid eemale võõramaalastest. Kainestatuna rahvuslikust tragöödiast, on Esra otsustanud olla karm. Ta nõudis ABSOLUUTSET kuuletumist ümberlõikamisseaduste, hingamispäeva pidamise ja Templi heaks ANTAVATE KÜMNISTE suhtes.

Esra raamatust peegeldub jäik ortodoksia, mis tihtipeale iseloomustab ka tänapäeva kristlasi ja annab tooni just kümnise küsimuses.

Esra "eraldatus" väljendus ka nõudmises: lahutada kõikidest vööramaa naistest (Esr 9-10). Imelik, et ka täna levib kristlaste seas seisukoht, et kristlane ei tohi abielluda uskmatuga. Veelgi enam: kui pere uskmatu rikub abielu, siis võib lahutada. Sama temaatikat käsitleb ka apostel Pauluse oma teoloogias. Kuid ma ei usu, et selles kontekstis nn segaabielude lahutamine või üldse lahutamine kaalub üles printsiibi mis on väljendatud piiblis: Jumal vihkab abielulahutust. See-selleks.

Pärsia periood mõjutab väga paikapidavalt judaisimi edasist arengut. Esra paigutas Moosese seaduse kindlalt judaismi südamesse. Sama tegid rabid (ilmikõpetajad). Eesmärgiks oli kuuletada seadusele IGAS PISIASJAS ja elada Jumala ees täiuslikult. Ammu enne seda, kui roomlased 70.a pKr Templi hävitasid ja nagu ma kirjutasin artiklis Kümnise maksmise ajalugu, et kümnise maksmine vajus koos templiteenistusega ajaloounustusse, siis enne oli templis ohverdamine VÄHEM tähtis kui sünagoogis seaduse uurimine.

Tänane artikkel ei analüüsi täpsemalt ka kümnise kogumise olulisemat eesmärki, kuid mainiks veel seda, et eeltoodud segases juutide olustikus Templi ülesehitamise perioodil oli üsna ootuspärane, et kümnise kogumata jätmine tõi ebaõigluse päevavalgele, kasvõi ainuüksi leviidi suguharu katsumused, kes teadupärast elatusid kümnistest, mida tänane artikkel ei puudutanud. Sellele asjaolule lisas rõhku veel Esra mentaliteet ja enam polegi palju vaja et täna tõlgendada kümnist vildakalt. Kuid see on alles algus!

Siiski tahaksin tänase jutu lõpetada postiivse noodiga. Pärsia periood tõi kümnise osas uue vaatenurga, kus kümnis tegi ellujäämise võimalikuks ka vaestele (vööras, vaeslaps, lesknaine). Tuleb arvestada, et seda nüanssi Moosese telgi-teenistuses polnud. Kümnise seadus andis nüüd väärikuse ka vöörale (kes polnud juut), mida võib pidada erakordseks - sotsiaalseks revolutsiooniks; võttes arvesse judaismi, aga ka ajastu ühiskonnakorraldust. Aga kuidas see osalt sotsiaalne seadus rakendus heaolu teenistusse, sellest juba järgmises kümnise artiklis.

Allikas: Kristlik Mõttevõra artikkel Kümnise taust