Kui Sa süütad küünla

Kirikus me süütame mõnikord seitse küünalt seitsmeharulisel küünlajalal. Mis on selle tähendus? Kristlikus traditsioonis on küünalde süütamisel mitte ainult praktiline otstarve ruumi valgustamiseks või ilu pärast, vaid on abiks palvetajale tema palvete visualiseerijana. Ka tänapäeval süüdatakse paljudes kirikutes jumalateenistuse eel altaril küünlad. See on märguanne kogudusele, et algab ühine palveteenistus.

Üha sagedamini tuuakse ka evangeelsetesse kirikutesse küünlaalused isikliku palveküünla süütamiseks. See on kindlasti ilus komme vanaaja kristlaste palvemeetodite elustamise eesmärgil, mida on aga vaja mõtestada. Ainult kombe pärast poleks sellel suurt väärtust. Eestikeelsele lugejale on preester Anselm Grün tuttav mitmete Johannes Esto tõlkeraamatute kaudu. Vend Anselm on benediktiini misjonivendade Münsterschwarzachi kloostri abt. Külastasin kord seda kloostrit ning kloostrikirikut. Kiriku eesruumis leidsin küünalde süütamise aluse, selle taga Pieta ehk ristilt võetud Jeesuse kuju tema ema Maarja süles. Lisaks oli trükitud üks traktaat, mis selgitab võhikutele küünla süütamise ja palvetamise tähendust. Võtsin traktaadi koju kaasa ning nüüd esitan siin selle otsetõlke. Võib-olla need mõtted selgitavad meile mõndagi…

 

"Kui Sa süütad küünla palvetades enese või kellegi teise eest, siis mõtle sellele, et küünal märgistab Sinu palvetamist. Kuni põleb küünal, väljendad Sa soovi viibida palvetes Jumala ees. Nii nagu küünal annab valgust ja soojust, niisamuti võid Sa kujutleda, et Sinu palve kaudu hoovab inimestesse Jumala armastus. Sinu palve teeb teise inimese elu valgemaks ja soojemaks. Su palve valgustab Sinu silmi, et Sa suudaksid näha suuremas usalduses teist inimest Jumala silmade läbi. Kui Sa palvetad oma isiklike asjade pärast, tuleb valgus Sinu pimedusse. Lootus täidab Sind. Sa võid olla kindel, et Jumal ise vaatab Sinu peale ja ümbritseb Sind oma halastava armuga. Küünlast hoovab helget valgust. Küünla helges valguses vaatad Sa helge pilguga inimesi ja oma elu. Sa võid ka oma süüd mõista selles valguses, mis laseb Jumalal Sind tervendada.

Küünal oli algkristlastel Kristuse sümboliks. Nii nagu leek põletab vaha, nii on Jeesuse jumalikkus tunginud inimlikku loomusesse seda teiseks muutes. Küünal on lootuse märk sellest, et Sinu palve läbi muutub midagi inimese juures, kelle eest Sa palvetad, ning et Sinu enese elu muutub ja saab üha enam läbitud jumalikust valgusest – sellest jumalikust armastusest, mis paistab meie peale Jeesuses Kristuses.

Sa süütad küünla Pieta ees, kus Maarja hoiab oma süles ristilt võetud Poega. Keskaja usklikud tõid sageli oma mured Jumala ette Maarja pildi juures. Nad nägid Maarjas, kes valulikult embab oma Poega, ema, kes ka nende valu mõistab. Nad nägid Maarjas Jumala emalikkust, kes tunneb meie haavu ja valu. Ning nad kujutlesid oma palvetes, et Jumal ise asetab oma emalikud käed meie ümber ja embab meid armastusega. Nii ka Sinu paned oma palved ja soovid Jumala hoidvatesse kätesse ja usaldad, et ta mõistab Sind nagu ema ja hoolitseb Sinu eest.

Kui oled süüdanud küünla, palveta veel mõni aeg. Vaata küünalt ja usalda – Sinu palve toob valguse Sinu oma südamesse ning inimeste südamesse, kelle eest Sa palud. Ning oota, et Jumala armastus täidab Sinu südame soojusega ja laseb Sinu läbi maailmal muutuda valgemaks ja soojemaks."

Benediktiini misjonivennad Münsterschwarzachist.

 

Kirjutas: Ingmar Kurg