Tänavused laste jõulupeod on teinud osa soomlastest lastevanemate meele mõruks, kuna peolt on puudunud mõned olulised jõulukombed.

altKiriku tellitud uuringu tulemuste järgi on jõulud soomlastele nii tähtsad pühad, et kõik ülejäänud kahvatuvad selle kõrval. Osa lasteaedade ja koolide jõulupidudel on aga viimastel aastatel jäetud ära religioosse alatooniga jõulukombeid. Selle peamine põhjus on, et Soome lasteaia- ja koolilaste hulgas on üha suurenenud teistsuguse usulise taustaga sisserännanute laste osakaal.

Klassikalisteks soome kultuuri kuuluvateks tavadeks peetakse inglitest laulmist ja jõulu-evangeeliumi lugemist. Soomlastele seostuvad need pigem jõulude veetmise traditsiooniga üldisemalt kui otseselt usu endaga. Kirjanik Claes Andersson mõtiskleb ajalehes Helsingin Sanomat: „Jõuluevangeelium on ristiusu muinasjutt, mis jutustab kaunilt müüdi Jeesuse sündimisest.” Kardetakse ka, et jõulupärandi kärpimine muudab pühad liiga argiseks.

Allkirjad jõulude kaitseks

Ajaleht Iltasanomat on alustanud jõulukommete säilitamise kaitseks allkirjade kogumist, et edastada need haridusministrile. Koos on juba pea 20 000 nime. Haridusametnikud aga rahustavad soomlasi, et kõige armastatum jõuluaegne kirikulaul võib kõlada laste suust ka edaspidi. Jõulupeole sobimatuks peetakse vaid usurituaalide liigset kasutamist. „Järgmisena keelatakse Soome lõvi, sinirist lipul ja meie hümn,” ahastavad lugejad oma kirjades.

Siiski leidub soomlaste hulgas ka neid, kes pooldavad lasteasutustes usu poolest täiesti neutraalseid jõulupidusid. Paljud koolijuhid seisavad silmitsi tõsiasjaga, et märgatav osa õpilasi ei tähista kristlikke jõule.

Ühes paljude sisserännanutega Ida-Helsingi koolis oligi näiteks sel aastal jõulupeo teemaks valitud Lapimaa ja virmalised. Ühes lasteaiarühmas, kus räägitakse kolmeteist emakeelt, aga valmistas lastele suurimat rõõmu kogu rühmaga etteastete õppimine ja erinevustest hoolimata ühise peo pidamine. Inglitele ei olnud seal kohta ja jõulusümboleid esindasid vaid päkapikud. Emade ja isade meele muutis härdaks hoopiski ülistuslaul sõprusele.

Samal ajal aga ütles Soome juhtivaid poliitikuid, rahandusminister Jyrki Katainen selgelt, et sallivus ei tähenda seda, et oma kultuurist tuleb viisakusest teistsuguste tavade vastu lahti öelda. Katainen on samuti pannud tähele, et kristliku jõulupärimuse lastele edasiandmist ei taha eelkõige kirikust välja astunud soomlased, kuna see rikub nende õigusi.

Üks noor kirikusse mittekuuluv soomlane kirjutas ajalehes, et kui usuõpetust saavad õpilased on toredal ja meeleolukal jõulupeol, siis teised saadetakse selleks ajaks kinno. Tema arvates ei tohiks koolid neid siiski sedasi unustada.

Allikas

Püha Nicholas (Saint Nicholas) on tõenäoliselt kõige populaarsem pühak kogu maailmas, kuigi paljud ei teagi et ta on pühak. Veelgi vähem teavad nad mehe elust, kellest on arenenud välja jõulude sümbol.alt

Nicholas sündis paiku 280 AD Lycias rikkas kristilikus peres. Nagu paljud jutustused pühakutest, keskendusid jutud Nicholasest tema headusele. Ta olevat näidanud märkimisväärset vagadus juba sünnist ning juba lapsena keeldus paastuajal söömast. Ta oli tuntud laulude ja kirjakohtade meeldejätmises ning nautis kirikut.

Nicholase vanemad surid katku kui ta veel oli veel poisieas, jättes talle suure varanduse. Ta jätkas nende heategevustööd püüdes teha sellega head. Tema onust Patura piiskopist sai tema eestkostja ja tagas kirikliku hariduse. Nicholas oli erakordne õpilane ja temast sai preester väga noores eas.

Kord sõites laevaga Jerusalemma, tõusis torm ning kogu laeva meeskond koos Nicholasega oli suures ohus. Legendi kohaselt Nicholas palvetas Jumala poole ning kohe torm rahunes maha. Enne tagasisõitu ta külastas Myra kirikut. Kiriku juures väljas ootas kohalik preester. Kui Nicholas saabus, preester küsis ta nime. Kui Nicholas oli oma nime öelnud, preester hakkas Jumalat ülistama. Ta selgitas, et Jumal oli tal käskinud ootada kiriku juures väljas ja järgmisena tuleb mees nimega Nicholas, kellest saab Myra piiskop. Kuigi Nikolai esmalt alandlikult keeldus, väites et ta ei ole selle vääriline, sai temast lõpuks Myra piiskop. Teda nimetati ”poiss” paavstiks (Boy Bishop) oma noore vanuse tõttu ning oli kõigi poolt armastatud.

Tänapäeva Saint Nicholase kujutisega seoses on 2 lugu eriti populaarsed.

Nälja ajal kõrtsmik võttis kinni 3 poissi, tükeldanud nad ja pannud soolatünni kavatsusega ära süüa. Nicholas sai sellest teada, kõrtsmik vangistati ja äratas poisid taas ellu. Sellest ning paljudest teistest lugudest tekkis Nicholasel laste kaitsja maine.

Teine lugu on mehest, kellel oli kolm tütart. Mees oli väga vaene ning tal ei olnud tütardele kaasa anda kaasavara. See tähendas tollases ühiskonnas, et neid ootas prostituudi elu. Seda kuuldes las Nicholas korstnast alla koti kuldrahaga õhtu vahetult enne seda kui tüdrukud vajasid kaasavara. Ühe versiooni kohaselt viimane kuldraha kott maandus soki sisse, mis kuivas kamina kohal. Kas tundub tuttav? Teise versiooni kohaselt palus ta jääda oma surmani anonüümseks.

Nendest lugudest on lihtne mõista, kuidas Myra piiskopist lõpuks kujunes tänapäeval tuntud Saint Nick. Ta on lastekaitsjast pühak, sellest on tekkinud komme anda lastele tema nimel detsembris kingitusi. Hollandlased tõid selle traditsiooni Ameerikasse ning nende nimest Sinte Klaas arenes lõpus Santa Claus.

Püha Nicholas nagu ka meie kaasaegse jõuluvana versioon, oli tuntud oma lahkuse, armastuse poolest laste vastu ja hoolitsuse poolest vaeste vastu. Nende omaduste ja tema surmapäeva tõttu detsembris, tekis seos tema ning jõulude vahel. See on täitsa loogiline, arvestades seda et jõuludel tähistame Jeesuse sündi, kes on täiuslikult suuremeelne ja armastas lapsi ning vaeseid.

Seega kui kaevatakse selle üle, et jõuluvana võtab pühad üle, võime mäletada selle meest, kelle elus väljendus Jeesuse armastus. Ka meiegi võime olla teadlikud ümbritsevate vajadustega ja  valmis ning piisavalt helde aitamaks.

Allikas

Kinkimise mõttest kirjutab religiooni- ja suhtlemispsühholoog Tõnu Lehtsaar.
 
Jõuluaeg on täis sündmusi ja tundeid: kingitused, pere keskel olemine, haudade külastamine, jõulupeod, jõulukirik, trügimine, kiirus, igatsus, tüdimus, kuuse toomine… Jõulude sisu, milleks on Jumala poja sündimine, kipub kõige selle alla mattuma. Jõulusündmuses tegi Jumal maailmale kingituse – saatis oma poja. Seepärast on kujunenud komme teha jõulude ajal üksteisele kingitusi.

Kinkimine iseenesest on keeruline asi. Seda on peetud üheks eneseteostuse vormiks, sotsiaalseks mänguks, omakasupüüdlikuks tehinguks (vastukingi lootus), heasoovlikkuse väljenduseks, abistamiskäitumise viisiks, lihtsalt ilusaks kombeks või ka jumaliku heateo inimlikuks peegelduseks. Aga sõltumata kinkimise motiividest käib kingitustega kaasas tänulikkus.

Tänulikkus algab kingitu märkamisest ja jõuab edasi kinkija juurde. Tänamatuse põhjus võib olla kingituse mittemärkamine ja asjade enesestmõistetavaks pidamine. Seepärast elab tänulik rikkamas maailmas kui tänamatu. Psühholoogid ütlevad, et tänutunde kaasemotsiooniks on rõõmutunne. Rõõmsad inimesed on tervemad ja elavad kauem kui rõhutud ja tusameelsed.
Tänulikkus tähendab sooja heasoovlikkuse tunnet ja tegusid, mis seda tunnet väljendavad.

Armastus, mida ei avaldata ja mis ei avaldu, jääb sügavale südame soppi ning armastatul pole sellega pistmist. Samamoodi pääseb ka tänulikkus mõjule vaid avaldatuna. Tänulikkus võib olla nii reaktsioon, hoiak kui ka iseloomujoon, mis avaldub kestvalt erinevates eluolukordades.
Psühholoogidel on kiusatus kõike inimesse puutuvat mõõta. Ka tänulikkuse mõõtmiseks on skaalasid. Nendes on kasutusel laused, mis iseloomustavad tänuliku inimese maailma.

Näiteks väited, et olen tänulik iga päeva eest, mis mulle on antud. Minu edasijõudmine toimub vaid tänu teistele. Olen tänulik vanematele lapsepõlvekodu eest. Kogu elu on kingitus. Minu elus on palju, mille eest olla tänulik.

Tänulikkus on nüansirikas. Ta võib olla rohkem või vähem intensiivne. Ta võib esineda eri sagedusega. Ta võib ulatuda (jõulu)kingi saamisest kuni tänutundeni elusolemise eest.  Tal võib olla erinev tihedus selles mõttes, et me võime olla tänulikud mõnedele või paljudele inimestele. Tänulikkus on rikkus, tänamatus on vaesus.

Üheks elus edasiliikumise tingimuseks on kohanemisvõime. Üks kohanemist takistav tegur on negatiivsed tunded, nagu viha, solvumine ja kättemaksusoov. Tundeuurijad on leidnud, et tänulikkus on tihedalt seotud andestamise ja kaastundega. See tähendab, et tänulikkus silub suhteid ja aitab paremini ajaga sammu pidada.

Tänulikkus aitab kannatustega toime tulla. Inimesed, kes on kogenud eluraskusi, võivad nendele tagasi vaadates olla isegi tänulikud. Mind hämmastas aastate eest koostöös Heino Noorega läbi viidud represseeritute küsitlus. Paljud küüditatud ütlesid, et nad ei õigusta toimunut, kuid on tänulikud selle eest, mida nad tohtisid õppida.

Õpiti näiteks usku õigluse võitu, saatusekaaslastele toetumist, lähedaste tähtsust ja endaks jäämise väärtust. Ma pole sellisel viisil kannatanud, elu on minu põlvkonda sõjast hoidnud. Suhtun aukartusega kannatanute kogemusse. Nende tänulikkusest on õppida.

Tänulikkusel on oma vaenlased, tänamatuse sõbrad. Uuringud kinnitavad, et kiirustamine pärsib märkamist ja süvenemist. Ajadefitsiidi põdeja ei märka abivajajat, tormab mööda kingitusest, võõrandub aja jooksul iseendast.

Kui ei nähta põhjust tänuks, muutub inimene tänamatuks iseenda, kaasinimese ja Jumala vastu. Lõppeks tähendab see üksildust. Võib-olla on meie märkamisvõimetus ja tänamatus põhjustatud pidevat kiirustamisest? Või äkki on meie kiirustamine hoopis põhjustatud sellest, et me ei oska olla tänulikud selle eest, mis meil olemas on?

Tänamatuks teeb see, kui inimene tunneb end passiivse ohvrina. Kui elu on vaid kannatus, milles minust ei olene midagi, siis on raske olla tänulik. Tänulikkust pärsivad veel ülehõivatus materiaalsega, võimetus ennast kõrvalt vaadata, enesekesksus. Jääb mulje, et mida enam on inimese pilk suunatud enda ette ja endale, seda vähem on ta tänulik. Tänamatu maailm on piiratud iseendaga. Tänuliku maailm ulatub endast väljapoole.

On üks vana ütlus, et õnnistus tuntakse siis ära, kui sellest ilma jäädakse. Hea elu muudab meid pigem mugavaks, mitte tänulikuks. Enesekesksus, hoolimatus, õiguste rõhutamine ja vastutuse vältimine on tänamatu heaolu õied. Rasked ajad õpetavad tänulikkust ka pisiasjade eest. Tükk leiba, paar kingi, võimalus korraks kohtuda lähedastega – need «pisiasjad» võivad olla suuremad kui kallis välisreis või uus auto heaolu tingimustes.

On kogemusi, mis õpetavad tänulikkust. Need peavad meid isiklikult puudutama. Hiljuti kuulsin ühelt maavanemalt soovitust, et käige Ukrainas või Bulgaarias ja te saate aru, kui hea on meil siin Eestis.

Meid võib puudutada kellegi tänulik eeskuju, kelle rikkus on oskus olla rahul ja tänulik selle üle, mis tal on. Tunnen Tartus selliseid pensionäre, kes kostitavad tudengeid, kuna tudengid on armsad ja pensionist jääb üle. See on vanainimeste viis väljendada tänu oma jõukuse eest. Need on rikkad inimesed, kes suudavad oma piskut jagada.

Jõulud on perekeskne aeg. Mina olen veendunud, et ühiskond on nii tugev, kui tugev on perekond. Kui laguneb perekond, kukub kokku ka ühiskond. Olen tänulik, et meie põhiseadus lubab, et riik kaitseb perekonda. Olen tänulik inimeste eest, kes perede lagunemise ja lõhkumise ajal näevad vaeva selle nimel, et pered püsiks, et perekond oleks väärtustatud ja hoitud.

Meie keel, riik, rahvakilluna püsimine – kõik see on habras ime, mille eest võime olla tänulikud. Meie vabadus pole midagi garanteeritut – iga päev, mida tohime elada oma riigis, on kingitus. See, et meie lapsed võivad omandada emakeelse hariduse, on kingitus. See, et meil on väikerahva kohta nii palju andekaid, on kingitus.

Keda nende kingituste eest tänada, on maailmavaateline küsimus. Kes tänab ennast, kes mõnda inimest, kes Jumalat. Jõulud meenutavad seda, et meile on rohkem kingitud, kui me tegelikult väärime. See teebki kingituse suureks ja kinkija tänuväärseks.

Allikas:  www.postimees.ee
 
alt
 
 
 

Eesti EKB Koguduste Liidu presidendi jõululäkitus AD2010Kallid inimesed, kogudused ja kogukonnad üle Eestimaa, Jumal armastab meid kõiki jäägitult. Jõuluööl inimeseks sündinud Jumala Poeg on selle armastuse suurimaks väljenduseks ja eeskujuks, kuidas meiegi inimestena üksteisele armastust võime väljendada. Piibel ütleb:

Armsad, armastagem üksteist,?sest armastus on Jumalast ja igaüks, kes armastab, on sündinud Jumalast?ja tunneb Jumalat. Kes ei armasta, see ei ole tundnud Jumalat,?sest Jumal on armastus. Jumala armastus meie vastu on saanud avalikuks selles,?et Jumal oma ainusündinud Poja on läkitanud?maailma, et me tema läbi elaksime. Selles on armastus -?ei, mitte selles, et meie oleme armastanud Jumalat, vaid et tema on armastanud meid?ja on läkitanud oma Poja lepitusohvriks meie pattude eest. Mu armsad, kui Jumal meid nõnda on armastanud, siis oleme ka?meie kohustatud armastama üksteist. Jumalat ei ole keegi iial näinud. Kui me üksteist armastame,?siis püsib Jumal meis ja tema armastus on saanud meis täiuslikuks. (1Jh 4:7-12)

Sündmuste blogid

Popid märksõnad