Vähe on eesti rahval koosolemise kohti ja aegu. Sünnipäevad on eri aegadel, suvepuhkused samuti. Üks annab endale hõlpu juunis, teine augustis ja ühistunnet ei teki. Kuid jõulud on selline puhkus, mis haarab suuremat osa rahvast ühel ajal – aeg, mil puhkavad ja tähistavad (peaaegu) kõik korraga. Jah, rahvast ühendavad ka suuremad riigipühad, kuid need kipuvad olema lühikesed, ühepäevased ja arusaam, mida sel päeval ikkagi tegema peaks, kipub olema ähmasem ja rituaale napimalt. Jõulud on ainsad, mille puhul kehtib kirjutamata kohustus pidada neid koos perega.

Tuleb ka meeles pidada, et mitte kogu Eesti ei tähista jõululaupäeva ühel ajal. Vene elanikkonna hulgas jõule küll teatud määral tähistatakse, kuid jõulude tähtsust ähmastab ortodoksse kalendri kombestik – venelaste suurem püha on ajalooliste kalendrireformide tõttu 7. jaanuaril. Kuid need on erinevused pigem nüanssides kui sisus.

Jõuluks tuleb suur osa tegemistest ühele poole saada, et unustada hetkeks vanad asjatoimetused, saavutada segamatus ja minna edasi puhta lehena. Jah, ajalugu tunneb isegi mitmeid sõdu, mille alustajad lootsid selle jõuluks läbi saada. Jõulurahu sisendas aukartust ka neisse, kes valitsesid inimelude üle.

Aukartus elu ja selle kaduvuse mõistmine ongi jõulude üks juhtmotiive, sest ka vanad eestlased mõtlesid neil aegadel palju kadunute peale ja tegid teispoolsusest tulijaile oma eluasemes ruumi. Kadunud inimpõlvede mälestuse austamine, olgu seda siis küünlaid süüdates või muul kombel, ongi ehk üks tähtsamaid ja armsamaid jõulukombestiku osi. Inimesele antakse võimalus peatuda ja mõtiskleda omaenda eksistentsi üle. Eestlased pole kuigi usklik rahvas. Ent inimene on kord loodud nii, et isegi usku mitte tunnistades on temas olemas usutunde alged ja jõuluajal on need alged ehk rohkem nähtaval kui muul ajal. Loodetavasti teevad need alged meist ka veidi paremad inimesed – vähemasti nendeks pühadeks.

Allikas

EELK peapiiskop Andres Põder kutsus leidma jõulupäevadel oma juured, inimeseks oleku identiteet ja oma osadus Jumalaga.

"Viimasel ajal kutsutakse kaasmaalasi tagasi koju. Arutletakse selle üle, mis teeb kodust kodu ja miks me seda vajame. Ennekõike on kodutunde aluseks head inimsuhted ja osadus. Need ulatuvad üle aja ja ruumi, saades tuge hõimusidemetest, mida Jumal meile koos sünniga kaasa on andnud," rääkis Põder jõululäkituses.

"Asjata ei uurita sugupuid ega otsita kadunud pereliikmeid ja sõpru. Kokkukuuluvus on kui puhkenud õis, mis kannab endas uut elu," lisas ta.

"Neljas käsk kutsub austama isa ja ema ning Jakob Hurda meelest tähendas see ühtaegu isamaa ja emakeele hindamist. Meie rahva kultuuri ja elujõu juured on sügaval eestikeelses pühakirjas, luterlikus rahvakirikus ja meie eelkäijate vaimulikus ärkamises," ütles Põder.

Peapiiskopi sõnul on tänavune suurim kink ja Jumala ime kodu- ja väliseesti luterlike kirikute nähtava ühtsuse taastamine. "Langenud on sõja ja okupatsiooni püstitatud umbusu- ja eraldatusemüüri viimane nurk ning eesti luterlastel kõikjal maailmas on nüüd võimalus kuuluda ühtsesse rahvakirikusse ning tunda seeläbi kokkukuuluvust ja kodus olemist. See on samm, mille läbi ei kaota ükski kogudus ega kristlane, võita võivad aga kõik," sõnas ta.

"Jeesuse sünni side esivanemailt päritud maise koduga viitab aga veel kaugemale
ja sügavamale. Taaveti lauludes (Ps 90:1) öeldakse: "Issand, Sina oled meile olnud
eluasemeks põlvest põlve." Ja apostel Paulus kinnitab kirjas filiplastele (Fl 3:20): "Meie
kodupaik on taevas, kus me ootame Päästjat - Issandat Jeesust Kristust."," ütles Põder.

"Jõululapse Jeesuse vastuvõtmine oma südamesse, uskumine temasse teeb meistki Jumala lapsed. Leidkem siis neil jõulupäevadel taas oma juured, oma inimeseks oleku identiteet, oma osadus Jumalaga. Olgem kodus!"

Allikas

Ilves: jõulupühad toovad meie mõtetesse nii usu ja lootuse kui ka ühtehoidmise ja hoolivuse.

Head kaasmaalased,

Jõulupühad kui sisemise valguse aeg toovad meie mõtetesse rõhutatult nii usu ja lootuse kui ka ühtehoidmise ja hoolivuse.

Usk ja lootus annavad meile jõu tulla toime nende muredega, mis võib tabada meist igaühte nagu ka nendega, mida peame lahendama riigile ja ühiskonnale mõeldes. Kindel usk ja lootus, mida toetab meie endi tublidus tähendavadki kokkuvõttes, et meie saame hakkama. Eesti saab hakkama.

Ühtehoidmine ja hoolivus muudavad aga tugevaks meie perekonnad, meie suhted lähedastega, meie riigi. Kokkuvõttes muudab see kõik Eesti suuremaks.

Üksteise toetamine on eelduseks, et meie pere ja riigi asjad on korras ning me saame tunda ennast turvaliselt. Tahame, et abivajajaid aidatakse ja kedagi ei jäeta hätta, et kõige raskemaski olukorras saaksime loota toetusele ja abile. Ka kitsikuses ja tormis, nõrkuses ja tuisus.

Raske aeg annab igale inimesele, igale kogudusele ja vabakonnale võimaluse ning kohustuse näidata hoolivust ja abistada. Tänan kõiki neid, kes on oma võimaluste piires abistanud ning toetanud lähedasi, naabreid ja oma kogukonna liikmeid.

Kõik see on seotud ka eetiliste tõekspidamistega, nende väärtustega, mis aitavad hoida korras meie kodu ja riiki. Neist väärtustest peame lugu pidama iga päev nii oma perekonnas kui ka riigis. Sest ilma eetiliste tõekspidamisteta hääbub perekond, laguneb kodu ja nõrgeneb riik. Nii ei tule meil nendest väärtustest mitte ainult lugu pidada, neid ise järgides, vaid nende väärtuste eest tuleb ka seista. See nõuab meist igaühe hingejõudu, usku ja lootust, usaldamist ja hoolivust.


Soovin teile kõigile rahulikku jõuluaega!

Allikas

Kuna põhiseaduse järgi on riik ja kirik lahutatud, ei peaks kirikupühadel olema riigipühade staatust, arvab teoloog Riho Saard.

Kuidas on kujunenud nii, et osa idakirikuid on hakanud nn liikuvaid pühi tähistama läänekirikutega ühel ajal, Gregoriuse kalendri järgi, osa aga mitte?

Pühade, eriti ülestõusmispühade, n-ö õigel päeval pühitsemise esimesed tülilahvandused leidsid kirikus aset juba 2. sajandil Rooma piiskopi Victor I ajal. Ta nõudis, et Väike-Aasia kirikud, kes järgisid juudiusu pühadekalendrit, loobuksid sellest ja hakkaksid koos Roomaga tähistama seda liikuvat püha kindlalt ainult pühapäevasel nädalapäeval. Tüli lahenes lääne kasuks 325. aastal Nikaia sinodil.

Gregoriuse kalendrireformi heakskiitmine on olnud osadele õigeusu kirikutele ajaloolistel põhjustel raske. Konstantinoopoli 1583. aasta sinod patriarh Jeremias II-ga eesotsas hülgas Gregoriuse kalendri kui "ortodoksluse vastu suunatud paavstliku relva". Protestantlikud riigidki võtsid selle "paavstliku" kalendrireformi omaks ajapikku 18. sajandil ja bolševistlik Venemaa tegi seda 1918. aastal, kuid Vene kirik muidugi mitte.
.
Õigeusu maailma oikumeeniline Konstantinoopoli patriarh Meletius IV ja sinod otsustasid 1923. aastal kasutusele võtta juliaanliku kalendri uuendatud versiooni, mida seetõttu nimetataksegi ka meletiaanlikuks kalendriks. See erineb gregoriaanlikust väga vähe, ainult selle erandiga, et Kristuse ülestõusmispühade reegel jäi kanooniliselt seotuks juliaanuse kalendriga.

Samal ajal tähistab Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku osa kogudusi jõule uue, osa aga vana kalendri järgi. Miks nii?

Tegelikult oli see muutus uute vastsündinud riikide, nagu Soome ja Eesti, õigeusu kirikutes, mis enne 1923. aastat olid Moskva patriarhaatkonna osad, sündinud osaliselt ka riigipoolsest huvist võtta kasutusele gregoriaanlik kalender (seda ka ülestõusmispühade tähistamisel). Moskva ja Venemaa patriarh Tihhon lubas oma kirjaga 15. juunist 1920 minna Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku piiskopkonna nõukogul üle uuele kalendrile. Selle ülemineku vastu protestisid Pihkva ja Petserimaa õigeusu kogudused ja kloostrid. Soomes samuti protestisid mõned kogudused ja Valamo klooster, ja seni, kuni oli veel ametis piiskop Serafim, oli ka tema vastu.

Eestis langetas otsuse 1920. aasta septembris toimunud EAÕK kongress. Muuseas esines seal siseministri abi Eduard Kübarsepp, kes soovis, et riigi sisejulgeoleku huvides peaksid kõik õigeusu kogudused alluma EAÕK-i piiskopkonna nõukogule, ja seda näiteks ka kalendriküsimuses. Riik soovis ühtlust kiriklike pühade pühitsemises. Seepärast ka otsustati, et vene kogudused on oma iseseisva kihelkonnaga (praostkonnaga) autonoomsed, aga kuuluvad EAÕK-i koosseisu, ning võeti suund uuele kalendrile ettevaatlikult üle minna ka vene kogudustes ja kogu Petserimaal.

Pärast EAÕK-i siirdumist Konstantinoopoli patriarhaadi alluvusse 1923. aastal astus EAÕK-i sinod julgemalt välja ja tegi 7. juulil 1923 ettekirjutusi, et ka kõigis vene kogudustes mindaks sunduslikult jumalateenistuste pidamises üle uuele kalendrile. Riigikogu vene ühendatud rühma liikmed pöördusid 1924. aasta veebruaris selles asjas küsimusega vabariigi valitsuse poole, aga riigikogu juhatus otsustas seda küsimust mitte arutada.

Tuleks toonitada, et uuele kalendrile üleminekut ei peetud Eestis ja Soomes kanooniliseks, vaid puht praktiliseks, ja paistab siiski, et siseministeeriumis ka sisejulgeoleku küsimuseks. Vene kogudused leidsid, et selles küsimuses oleks pidanud otsuse langetama sinod ehk siis Vene Õigeusu Kiriku sinod. Küsimus oli nende jaoks pigem selles, kuidas ja mil määral võivad piiratud autonoomsusega õigeusu kirikud omavoliliselt loobuda ortodoksliku kiriku kaanonitest.

Juliaanlik kalender oli vene kogudustele ka muidugi poliitiliselt tähtis: see oli pea ainus säilinud side oma endise emakiriku ehk Vene Õigeusu Kirikuga ning oli teatavas mõttes ka protest eestlastest õigeusklike separatismi vastu. Sest ärgem unustagem, et Vene Õigeusu Kirik ei olnud leppinud EAÕK-i siirdumisega Konstantinoopoli alluvusse. Kloostrites võidi rõhutada kalendriküsimusega seoses ka usulisi motiive.

Kas Vene Õigeusu Kirikus on arutatud Gregoriuse kalendrile üleminekut ning kas võib arvata, et kirik seda kunagi teeb?

Ei tea. Kõige rohkem on ortodoksid, kõik ortodoksid, olnud selle vastu, et Kristuse ülestõusmispüha muudetaks püsivaks, mitte liikuvaks. Tuletame meelde, et katoliku kirik tegi selleks ettepaneku 1897. aastal ja kordas seda Vatikani II sinodil 1960-ndate alguses. Kirikute Maailmanõukogu soovis seda 1976. aastal, kuid ilma ortodoksideta ei saa seda küsimust ju otsustada. Ortodokside arvates tähendaks see "Kristuse päästemüsteeriumi kosmilise tähenduse ohverdamist ratsionaalse otstarbekuse altaril", nagu on keegi väljendunud.

Kas suurte kirikupühade ja nende taustal samade pühade tähistamine ka väljaspool kirikut eri ajal on ühiskonna aspektist üldse mingil moel probleem või mitte?

Riigi ja kiriku (radikaalsemalt riigi ja religiooni) lahutatuse puhul ei peaks kirikupühadel olema riigipühade staatust. Kirikupühade riigipühadeks kuulutamisel on tahetud, arvan, demonstreerida oma euroopalikku tsiviliseeritust ja ei midagi enamat, sest ega riiki pole loodud kiriku poolt. Näiteks jõulude kuulutamisel riigipühaks 1989. aastal põhjendati seda tsiviliseeritud maailmaga taasühinemisega (Indrek Toome). Võib muidugi küsida, kas see osa maailmast, mis ei tähista jõule riigipühana, ei olegi seetõttu tsiviliseeritud. Nii et probleemid on rohkem teoreetilist ja ideoloogilist laadi.

Kuna põhiseaduse järgi on riik ja kirik meil lahutatud, siis kirikupühad ei peaks piirama kodanike vabadusi. Kirikusse mineku asemel peab jääma mulle võimalus minna näiteks ka teatrisse jne. Ühiskonna kultuuriintegratsiooni seisukohalt on probleemiks kahtlemata see, et jõulude veetmisel on ühiskond jagunenud rahvuslikult ja keeleliselt. Venekeelsete jõulud pole riigipüha, vaid üksnes riiklik tähtpäev.

Allikas