Bible ring - Piibel ja abielu sõrmused Möödunud sügisel kerkis hetkeks päevakorda abielueelse süütuse küsimus. Kirjutasin sel teemal artikli ning saatsin Eesti Ekspressile. Ajakirjanik, kelle poole pöördusin, hindas töö avaldamisväärseks, trükivalgust see aga lõpuks ei näinudki. Alljärgnevalt kõnealune artikkel pisut muudetud kujul.

On rõõmustav, et tänu Valentine Alvre antud intervjuule ("Viljandi poliitik kutsub noori üles ütlema ei abielueelsele seksile", Eesti Ekspress, 4.11.2010) ja sellele järgnenud teema kajastamisele mujal meedias on päevakorda kerkinud abielueelse süütuse küsimus. Paraku aga ei ole tänini üheski käsitluses isegi üritatud abielu ja seksuaalsuhete kategooriaid määratleda ja lahtimõtestada, jättes abielueelset süütust toetavad seisukohad sisuliselt põhjendamata. Uskudes, et selleteemased pealtnäha mõistetamatult ranged põhimõtted rajanevad kindlatele fundamentaalsetele konseptsioonidele, loodan süütust väärtustava leeri argumentatsiooni natuke selgust tuua.

Alvre sõnavõttude puhul ei ole jäänud mainimata tema kuuluvus parteisse Kristlikud Demokraadid, seetõttu järeldavad ilmselt paljud, et ka abielueelse süütuse küsimuses lähtub ta oma usust. Vaadelgem siis esmalt kristlikku, täpsemalt katoliiklikku arusaama abielust (lähtun siinkohal katoliiklusest, sest pean seda algkirikule lähedasemaks).

Katoliku Kiriku käsituses on abielu nii püha, et Kristus on selle ülendanud sakramendi seisusse. See tähendab, et koos ristimise, Armulaua, meeleparanduse, kinnitamise, preestriks pühitsemise ja haigete salvimise sakramendiga on see üks seitsmest peamisest Jumala armu vahendajast. Usutakse, et kui kaks kristlast, mees ja naine, astuvad omavahel abiellu, saavad nad reaalseks märgiks Kristuse ja Tema Kiriku armastuseühendusest ja selle ühenduse armu osaliseks.

Abielu pühadus aga ei sõltu selle sakramentaalsusest, vastupidi, abielu on sakramendiks ülendatud seepärast, et see on püha. Püha on ta seetõttu, et kujutab endast kõige täiuslikumat kahe teineteist täiendava inimese, mehe ja naise vahelist armastuseühendust, ühendust, mis põhineb täielikult armastusel ning milles toimub jäägitu vastastikune eneseandmine, hingeline ja kehaline ühekssaamine. Abielu on raamiks suurimale annile, mis inimese maises elus on võimalik: lisaks andumisele teineteisele antakse ühtlasi ühiselt algus uuele elule. Abieluakt on seega nii abikaasadevahelise armastuse kinnitaja kui inimkonna püsimise allikas ja just seetõttu vajab enda ümber abielu kaitsvat raami.

Sellesse täielikult ilmalikku abielu definitsiooni oleks kristlasel sisse viia vaid paar parandust: vanemad ei pane uuele elule alust kahekesi, vaid teevad seda koostöös Jumalaga; ning kõiges loodetakse Jumala armule. Ometi kõlab kõik, mis sellest lähtub, tänapäeva inimese jaoks ebamugavusi põhjustavalt ja tagurlikult.

Esmalt selgub sellest, et olles jäägitu eneseandmine, on eluaegne ja lahutamatu ka ilmalik abielu, mitte ainult kristlik. Avatus võimalusele tulevikus ümber mõelda, lahutada ja end uue inimesega siduda tähendab, et end ei anta täielikult. Seesugune leping võib olla majanduslik või sotsiaalne kokkulepe, aga seda ei saa nimetada abieluks sõna täielikus tähenduses.

Teiseks välistab selline käsitus abielueelse sugulise läbikäimise. Kehalist andumist saab õigeks pidada vaid täieliku eneseandmise kontekstis, selle konteksti väliselt saab sellest kehakeeles valetamine. Saada kellegagi kehaliselt üheks tähendab öelda talle kehakeeles: "Ma olen Sinu". Andumata samas vaimus ning tahtmata oma elu selle inimesega siduda tähendab seega valetada, lisades öeldule mõttes: "aga mitte päriselt ega päriseks". Andumine pole siis täielik ega jäägitu ja armastuse jagamise akti asemel saab seksuaalaktist isekas rahulduse otsimise akt. Seetõttu võivad mees ja naine seksuaalse ühenduse tähendusest lähtuvalt kehaliselt üheks saada alles siis, kui on üheks saanud vaimus (kristlikus kontekstis ka Kristuses) ja lubanud teineteist elu lõpuni armastada, st kui nad on juba abielus. Sellises kontekstis saab seksuaalsusest lihahimu rahuldamise asemel midagi ilusat ja püha – abikaasadevahelise armastuse kinnitaja ja uue elu allikas.

Siinkohal sobib puudutada ülalosundatud intervjuuski käsitletud nn “kehalise sobivuse” teemat. Võib ju küsida (ja palju ka küsitakse või peaks ütlema, palju ärgitatakse küsima): “Aga mis siis, kui pühalikku abiellu astujad kehaliselt ei sobi?”. Lihtsaim vastus sellele oleks samuti küsimus, nimelt: “Aga millega võrreldes?” Kui inimene hoidub abielueelsetest seksuaalsuhetest, on tal ju terve elu jooksul vaid üks partner. Kus tekib siis võrdlusmoment? Ja veel olulisem küsimus: miks see peaks üldse tekkima? Kui ollakse otsustanud inimest elu lõpuni armastada, seisneb suhe ometi rohkemas kui pelk füüsiline kontakt ning, andnud vande olla abikaasa kõrval nii heas kui halvas, ollakse valmis potentsiaalsetele probleemidele lahendust otsima, mitte otsekohe suhet nurka viskama ja “parema sobivusega” inimest otsima. Füüsiline sobivus on 1960ndate aastate seksuaalrevolutsiooniga kaasnenud müüt, mis lähtub (kui me nüüd eneste vastu ausad oleme) isekast rahulduse tagaajamisest. Mõtisklegem pisut selle üle, et kunagi ei küsita, kas mina sobin talle, vaid ikka, kas tema mulle sobib, kas ta rahuldab mu vajadusi piisavalt osavalt. Seesugusele isekusele aga ei ole kohta üheski tõelisele armastusele rajatud suhtes.

Kolmandaks teeb abielu pühana käsitlemine võimatuks igasuguste “kaitsevahendite” kasutamise. Loomulikult on keelatud abort. Vabadust ei saa lahutada vastutusest, tegu tagajärjest, seksuaalsuhteid laste saamisest. Teoorias on seks ja laps küll igaühe peas kindlas kausaalses suhtes, aga praktikas tekib mitmesuguseid erandeid, mis kõik rõhuvad valikuvabadusele. Vahest tuleks aga endalt küsida, kas võime võtta vabaduse oma tegude eest mitte vastutada. Ka abielu austavas käsituses säilib valikuvabadus: kui lapsi ei soovi, valid kasinuse. Miks tundub see tänapäeval mõeldamatuna? Sest seks on ühiskonnas ühelt poolt ületähtsustatud ja teiselt poolt alaväärtustatud, olles taandatud armastuse väljendamise staatusest ihade rahuldamise omasse.

Ei saa mainimata jätta ka asjaolu, et "kaitsevahendite" kasutamise küsimuses valikuvabaduse propageerijad selle vabaduse reaalsest tagamisest enamasti huvitatud ei ole. Valiku tegemine eeldab informeeritust, kogu informatsiooni jagamine aga pole "kaitsevahendite" tootjate huvides, sest “rasestumisvastased” vahendid on neile tohutu tuluallikas. Seetõttu ei tea paljud nende kasutajaid, et nii kombineeritud pillid, minipillid, SOS-pillid, “rasestumisvastased” plaastrid, “rasestumisvastane” rõngas, spiraal, hormoonspiraal, kui ka süstitavad hormoonaalsed vahendid ja implantaadid omavad lisaks kontratseptiivsele (eostumist takistavale) ka abortiivset (embrüot ehk juba eostunud inimest hävitavat) toimet. Nii on mitmed abordivastased naised ilmselt eneselegi teadmata lõpetanud nii mõnegi juba alanud elu (ja ravimifirmad teeninud nende laste surmade pealt raha).

"Kaitsevahendite" keeld ei tähenda samas tingimata, et igast vahekorrast peaks sündima laps. Abielusisestes seksuaalsuhetes on lubatud ka rasestumisest hoiduda, aga ainult loomuliku planeerimise teel, st viljakatel aegadel, ovulatsiooniperioodil, sugulisest läbikäimisest hoidudes. Loomulikult ei tohiks seda teha alati ja igavesti, sest abielu eesmärk on siiski järglaste saamine ja üleskasvatamine, aga kui laste lisandumist perre on konkreetsel ajal kaalukatel ja hästi läbi mõeldud põhjustel mõistlik edasi lükata, on see aktsepteeritav. Samas pole aga selleski lahenduses seksuaalakt lahutatud oma tähendusest ja eesmärgist. Sugulisel läbikäimisel on siin abikaasadevahelise armastuse tugevdamise tähendus ning alati arvestatakse ka võimalusega, et see võib perele lisa tuua, olles valmis seda lisa ka raskustest hoolimata vastu võtma.

On mõistetav, et tänapäeva mugavas, individualistlikus ja usust kaugenenud ühiskonnas võivad taolised arusaamad tunduda vanamoodsad ja konservatiivsed. Kui aga hetkeks peatuda ja sel teemal eelarvamustevabalt mõelda, selgub, et kõik need rangena tunduvad põhimõtted ja nõuded lähtuvad inimväärikusest ning mehe ja naise vahelise armastuseosaduse pühadusest. Ühiskond armastab rohkem "praktilist" põhjendamist, rakendagem siis sedagi: kui kõiki neid põhimõtteid au sees hoitaks, laheneks mitmed tänapäeva ühiskonna probleemid: tugevneks ühiskonna aluseks olev perekonna institutsioon (lahutuse kadumise tõttu muutuks see märksa stabiilsemaks), lõpeks suguhaiguste levik, taastuks inimese lugupidamine oma keha vastu, suureneks sündide arv ja seega nooreneks ühiskond ning puhtaks ja puutumatuks jääks paljude noorte süütus, mis justkui pisiasi tänapäeval pahatihti lihtsalt “ära kaotatakse”. Süütuse väärtustamise taastamise korral tekiks noortel taas võimalus see hoopis ära kinkida. Või tegelikult, natuke julgust ja see võimalus on praegugi. Julguse äratamiseks ja toitmiseks aga oleks kodust ja haridussüsteemist vaja saada pisutki toetust, kinnitust, et võib valida mitte pillata oma süütus teismeeas esimesele vähegi sobivale kandidaadile, vaid hoida see võimalikest suurima kingitusena oma tulevasele abikaasale.

Lõpetuseks ja kokkuvõtteks sooviksin tsiteerida kirjanikku ja filosoofi Gilbert K. Chestertoni: "Kogu Kiriku teooriat süütusest võib sümboliseerida lausega, et valge on värv, mitte lihtsalt värvi puudumine".

Allikas http://decivitate.ee, Autor: Maria Ehrenberg

dekaan Esko MurtoSoome tunnistuslike luterlaste ühenduse Luther-säätiö dekaani kohusetäitja Esko Murto kirjutab väljaande Pyhäkkön Lamppu värskes numbris, et meediakampaaniale „Ära alistu!“ järgnenud reaktsioonid tõid selgesti esile sallivust kuulutava uue ühiskultuuri tegeliku palge.

Murto sõnul oleksid kampaania videos tutvustatud, lesbisuhetest loobunud ja kristlaseks saanud noore naise tunnistusele järgnenud kirjutised ja kommentaarid vastanud vabalt „vihakõne“ kriteeriumidele, kui need poleks olnud suunatud traditsioonilise kristluse vastu. Murto arvates paljastasid meedia ja kirikujuhtide reaktsioonid tegeliku olukorra.

„Sundsallivuse armutus on ilmsiks saamas. Postmoderne seisukoht „kõik sobib, vahet pole“ on vaid silmapete. Kiiresti tugevnev uus „ühiskultuur“ omandab üha enam väärtuste totalitarismi tunnusjooni ning see uus uljas ilm ei kavatse kriitikat taluda. Usuvabadus tähendab üha vähem vabadust uskuda ja üha enam vabadust usust. Arvamusvabadus tähendab tundlike üksikisikute kaitsmist valede seisukohtade eest ja sõnavabadus seda, et ausaid kodanikke võib kiusata rumalate ja solvavate sõnadega,“ kirjutab Murto.

„Kampaania „Ära alistu!“ tõi esile ühe argumendi, mida me kindlasti kuuleme uuesti veel palju kordi: apelleerimine noorte heaolule. Noored on haavatavad, noored võivad end halvasti tunda. Noori tuleb kaitsta. Ristiusu eest. Ja vaimse posimise eest.“

Allikas http://meiekirik.ee

alt“Me eeldame, et kõrgetel kohtadel töötavad väärikad inimesed. Tegelikult annavad inimesed positsioonile väärikuse või võtavad selle. Väärikus on rohkem põhjus kui tagajärg,” kirjutab psühholoog Tõnu Lehtsaar päev enne valimisi. 

Psühholoogina inimestega suheldes on minu tähelepanu hakanud köitma üks voorus, millest viimasel ajal räägitakse üha vähem — väärikus.

Esimest korda hakkasin väärikuse üle mõtlema algkoolis. Üks mu klassivend sülitas tüli käigus klassiõele näkku. Raevunud õpetaja tiris asjaosalised klassi ette ja karjus, et ka tüdruk sülitaks poisile samamoodi näkku. Tütarlaps kuulas röökimist vaikides, vaatas kõrvale, punastas ja ei sülitanud. Ta oli sellel hetkel sisemiselt ja väliselt väga ilus.

Väärikuse olemuseks on piiritunnetus. Väärikas inimene ei luba endale kõike. Ta ei lasku madalamale, kui sisemine piir lubab. Vääritu teeb seda, mis külale meeldib, mis on kasulik. Väärikas jääb selle juurde, mis on õige.

Väärikus on tihedalt seotud au mõistega. Rahvatarkus ütleb, et raha läinud — vähe läinud. Tervis läinud — palju läinud. Au läinud — kõik läinud. See käib ka väärikuse kohta. Oluline on, et selleks, et miski saaks minna, peab see enne olemas olema.

Väärikus on inimesi eristav tunnus. On neid, kes seda pole ja on teisi, kes on väärikad. Minu arvates pole väärikus mitte omamise, vaid olemise kategooria. See on seotud inimeses millegagi, mis jääb sõnade ja tegude taha. Miski, mis on rohkem põhjus kui tagajärg. Väärikas inimene ei käitu vääritult, nagu puhtas allikas ei voola sogane vesi.

Väärikus on seotud väärtustega. Millegagi, mille tõesuses inimesed on veendunud, mida nad peavad pühaks ja vääramatuks. Kõik väärikad, keda mina tean, omavad mingit sisemist telge, mille juurde jäämise nimel nad on valmis kas või kannatama, aga nad ei lähe vastuollu oma sisemise tõega. Ehk sobiks seda nimetada südametunnistuse järgi elamiseks.

Väärikus on midagi ihaldusväärset. Tal on palju kosilasi. Matslus, labasus ja isegi perverssus tahavad olla sageli väärikuse pereliikmed. Kui eelnimetatud tegevused õnnestub nihutada väärikuse mõiste alla, siis need muutuvad asjaosaliste jaoks väärtuslikeks ja väärikateks. Kui on jõudu ja raha, siis saab väärväärikust sundlevitada.

Minu arvates on kaks olukorda, mis testivad väärikust. Need on konflikt ja kiusatus. Inimese väärikus tuleb siis esile, kui ta satub kellegagi vastuollu. Lihtsaim väärikuse indikaator on reageerimine sõimule. Teine testsituatsioon on see, kui meil tuleb valida õige ja kasuliku vahel. Kunagi ütles üks piirivalvur salakaubavedajate pakkumisele vastuseks, et mul pole hinda, sest ma teenin oma riiki. Meie aja üks probleeme on minu arvates see, et tõene ja kasulik saavad sünonüümideks. Sellisel juhul kaotab väärikuse mõiste mõtte.

Väärikus on kõrvalseisjatele vastuolulise toimega. Ühelt poolt me vajame eeskujusid, kelle väärikus meid innustaks. Mõtleme näiteks Lennart Merile. Teiselt poolt käivad väärikad närvidele ja nendest püütakse lahti saada. Sokrates mürgitati ära ja Kristus löödi risti. Viimane väitis, et teda vihatakse, kuna ta ütles, et inimeste teod on kurjad. Me vajame ja väldime väärikaid ühtaegu.

Inimväärikus kuulub inimeseks olemise juurde. Seda tuleb tingimusteta austada, kui tahame elada inimväärses ühiskonnas. Minu arvates on just selle pärast õigustatud vastuseis kõigele, mis on inimväärikust alandav, loomuvastane, inimvaenulik. Selleks, et organism oleks terve, tuleb haigusi ennetada ja vajadusel ravida.

Väärikus on seotud positsiooniga. Me eeldame, et kõrgetel kohtadel töötavad väärikad inimesed. Tegelikult annavad inimesed positsioonile väärikuse või võtavad selle. Nii juhtubki, et üks amet minetab vääritute pärast oma väärikuse ja teine positsioon saab väärika tõttu ihaldusväärseks.

Kust väärikus tuleb? Ma arvan, et ennekõike kodust, lastetoast. Kaasasündinud, loomuomane väärikus on vaid võimalikkus, mis võib elukogemuses tegelikkuseks saada. Taas jõuan sinna, et kodu ja perekond on tähtsad.

 

Allikas

PuutetundlikKuulsin vahva loo kaheaastasest poisist. Ta seisnud kodus teleri ees ja üritanud ekraani puudutuste kaudu muutuma panna. Kuid midagi ei juhtunud. Tal olid mitmed mänguvahendid, millel oli puutetundlik ekraan, kuid nüüd seisab ta teleri ees ja tema puudutusest ei muutu midagi. Üks ja seesama programm läheb edasi omasoodu. Ja väike poiss ärritub järjest rohkem. Kui Paulus läks Efesosse, leidis ta sealt mõned jüngrid, kellelt ta küsis: „Kas te võtsite vastu Püha Vaimu, kui te saite usklikuks?” Nemad aga vastasid: „Me ei ole kuulnudki, et Püha Vaim on.” … Ja kui Paulus pani oma käed nende peale, tuli neile Püha Vaim ja nad rääkisid võõraid keeli ja ennustasid.” Ap 19:2.
Püha Vaimu puudutus toob ekraanile pildi ja kõlaritesse hääle. Ainult Püha Vaimu kaudu avaneb inimese vaim tunnetama Jumalat, tema armastust, tema pühadust, tema juhtimist ja saab jõu seda silmas pidades elada.

Apostel Paulus kirjutab: „Kui aga Jumala, meie Päästja heldus ja inimesearmastus ilmus siis ta päästis meid…, uuestisünni pesemise ja Püha Vaimu uuendamise kaudu.” Tt 3:4,5.

Miks ma räägin Pühast Vaimust? Sest ma tunnen, et vajan ise Püha Vaimu ja tema jõudu, et olla Jumalale meelepärane. Liha sõdib vaimu vastu ja vaim liha vastu. Me oleme kristlastena selle sõja keskel. Ja ma olen tundnud oma elus lüüasaamist ja näen seda ka paljude kristlaste elus. Mul on kohutavalt kahju, kui need, kes on kogenud Jumalat, jäävad saatanale võitluses alla ning annavad talle ruumi oma elus. Miks? Sest Püha Vaim on neist välja voolanud nagu lekkivast ämbrist ning nad pole midagi ette võtnud.

Kristlikus kodus kasvanud poisina jäin ma mitmeteks pikemateks eluperioodideks elama ilma Püha Vaimu uuenduseta. Mu elust ei kadunud kogudus ja jumalateenistused, kuid see, mis ma kuulsin, ei mõjutanud mu elu. Jutlused ei puudutanud mind. Selline elu on silmakirjalik ja väsitav. Vajasin nii restarti kui ka update’t, programmilist uuendust.

51. psalmis Taavet kahetses Jumala ees oma kohutavat eksimust ning kisendas Jumala poole, et temalt ei rõõmustuda Issandast. Sellesama uuenduse vajadust nägime koguduse vanematekoguga, kui otsisime Jumala käest uut visiooni kogudusele edasiminekuks. Viimaste aastate jooksul on Kalju koguduse sõprade ring kasvanud märkimisväärselt. Mul on hea meel, et oleme võinud aidata puudustkannatavaid inimesi ja rõõmustan uutest suhetest, mis on tekkinud seltskondliku läbikäimise kaudu, kodugruppides, Alfa ja evangeelsete suhete kaudu. Kuid me ei saa kedagi õpetada Kristust järgima, sest Jumal on Vaim ning vaid Püha Vaimu kaudu kogetakse Jumala tõmmet. Püha Vaim annab tunnetuse, et inimene vajab isiklikult Päästja andestust. „Jumal tahab päästa Siioni ja uuesti ehitada Juuda linnad, et nad asuksid sinna elama ja päriksid selle.” Ps 69:36.

Seepärast ma lihtsalt palun koos teiega, et Pühal Vaimul võiks olla hea tegutseda Kalju koguduses ja seal, kus me igaüks elame ja liigume. Nagu Jeesus: „keda Jumal oli võidnud Püha Vaimu ja väega, käis mööda maad head tehes ja parandades kõiki kuradi poolt rõhutuid, sest Jumal oli temaga.” Ap 10:38.

Me elame oma perekondade, sõprade, naabrite, tuttavate ja mittetuttavate muulaste maailmas. Meie ümber on pidevalt inimesed tänaval, tööl, koolis, trennis. Me kõnnime mööda haiglatest ja kasiinodest, uhketest villadest ning kodututest. Kas see puudutab meid? Kas Püha Vaim meie sees loob uusi ja inspireerivaid kujutluspilte, kuidas võiks meie elu ja ümberolev maailm välja näha siis, kui see on uuendatud Püha Vaimu läbi?

Allikas http://kalju.ee