{jathumbnail off}Inimene ei saa ennast Jumala eest varjataJohn Irvingi romaani „Palve Owen Meany eest“ peategelase ema sai traagiliselt surma, kui poiss oli 11aastane. Keegi ei teadnud, kes on poisi isa. Poiss ise arvas, et küllap ema kavatses talle kunagi teada anda, aga ei jõudnud, kuna sai 30aastaselt surma. Poiss ei tea sedagi, kas ta isa veel eluski on. Või kas isa üldse teabki, et ta on tema isa!?

Kord pillub poiss koos klassikaaslase Owen Meanyga jõe ääres kive vette. Ühtäkki ütleb Owen seletamatu veendumusega, et ta on kindel, et isa on elus; ja et isa teab, et ta on tema isa; ja et Jumal teab, kes su isa on. Ja isegi kui isa ise ei peaks kunagi endast märku andma, ütles Owen, annab Jumal temast märku: „Su isa võib ennast sinu eest varjata,“ kostis Owen, „aga ta ei saa ennast Jumala eest varjata.“

On inimesi, kelleni meie mõju ei ulatu. Me ei pääse neile ligi või puudub meil oskus neile Jumalast tunnistada või ei ole nad valmis Jumala päästest kuulma. Meie eest võivad nad ennast varjata, aga Jumala eest ei saa nad ennast varjata!

Inimesed, kelle jutule me ei pääse

On tähtsaid inimesi, kellest meie maal sõltub palju, aga kelle jutule me ise ei pääse. Nendegi kohta kehtib: Meie eest võivad nad ennast varjata, aga Jumala eest ei saa nad ennast varjata!

Mida me siis saame teha? Palvetada nende eest! Jumala sõna annab nõu: „Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses. See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele" (1Tm 2:1).

Vanas Testamendis on lugu sellest, kuidas lihtsa uskliku naise olemasolu pani uskuma vaenlase väepealik Naamani. Naamani naisel oli usklik teenija. Me ei tea, kui kaua ta oli teda teeninud. Aga võimalus jagada oma usku avanes siis, kui Naaman haigestus pidalitõppe: „Ah, kui mu isand ometi oleks selle prohveti juures, kes on Samaarias! Küll ta teeks tema pidalitõvest terveks“ (2Kn 5).

Jumala ees peavad aru andma ka rahvad: „Nende rahvaste jumalakartmatuse pärast ajab Issand nad ära su eest“ (5Ms 9:4). Meil enamikul ei ole võimalust pöörduda kogu rahva poole. Aga samas kanname me vastutust oma rahva meeleparanduse eest! Kuidas me saame neid mõjutada? Me saame mõjutada oma rahvast palve läbi! „Kuninga süda on Issanda käes nagu veeojad: tema juhib seda, kuhu ta iganes tahab“ (Õp 21:1).

Meile võivad nad jääda kättesaamatuks, aga Jumala eest ei saa nad ennast varjata!

Inimesed, kellele meil ei õnnestu kunagi veenvalt tunnistada

On inimesi, kellele me oleme püüdnud jagada Jumala päästesõnumit, aga kelle süda on kinni. Kui kaua sa ikka kinnise ukse pihta koputad?! Pereliikmed, kes ei ole usklikud. Töökaaslased, naabrid,... Mis me saame teha? Palvetada! Ja elada jumalakartlikku usuelu.

Betsata tiigi ääres tervendas Jeesus haige, kes oli 38 aastat halvatu olnud. Meie kõrval on inimesi, kes on 38 aastat uskmatud olnud. Miks Jumal ei tervendanud seda inimest varem? Miks mõni inimene ei pöördu kiiremini? - Jumala teed on kõrgemad kui meie teed!

70ndates eluaastates uskliku naise mees ei tulnud 40 aastat naisega kirikusse. Ent siis midagi muutus ja nüüd on nad juba mitu aastat koos teenistustel käinud! Ühe igavikku lahkunud uskliku naise tütar sai ristitud sel suvel, poolteist aastat, pärast ema surma. Ta ema oli palvetanud tema eest kuni surmani. Küllap tütar on oma südames ka enne uskunud – aga avalik tunnistus tuli alles siis!

Meie eest võivad nad ennast varjata, aga Jumala eest ei saa nad ennast varjata!

Inimesed, kellele meie tunnistus ei näi mõjuvat

On inimesi, kellele seleta või veena kuitahes palju - neile ei paista Jumala armastus kohale jõudvat.

Kord palvetasin pärast teenistust ühe inimesega. See oli keeruline olukord, mis võttis palju aega: võibolla pool tundi, võibolla tund aega. Teised inimesed olid kõik juba palvelast lahkunud. Kui me lõpuks Kolgatalt lahkusime, siis märkasime, et kolm selle inimese sõpra palvetasid aiapingil häälega selle inimese eest. Nad olid olnud seal kogu selle pika aja, mil me sees palves olime! Neil ei olnud võimalust rääkida otse oma sõbraga, aga nad rääkisid Taevase Isaga.

Paulus tunnistab palve väge (Kl 4:3j): „Palvetage meie eest, et Jumal avaks meile sõna ukse kuulutada Kristuse saladust..., et ma seda oskaksin avaldada nõnda, nagu ma pean rääkima.“

Inimene võib ennast sinu ees sulgeda, aga ta ei saa ennast Jumala eest varjata!

Reklaam

***

  • Meie rahvas võib ennast meie eest varjata

  • Meie ülemused võivad ennast meie eest varjata

  • Meie perekonnaliikmed võivad oma südant meie eest varjata

  • Meie sõbrad võivad ennast meie eest varjata.

Aga nad ei saa ennast Jumala eest varjata! „Kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!“ (Mt 6:6).

Usuküsimustele vastust otsiv tudeng luges bussis C.S. Lewise elulugu „Tabatud rõõmust“. Korraga ta tundis, et talt nagu küsitakse neid samu küsimusi: Kas sa usud Jeesusesse? Kas ta on ka sinu eest surnud? Ta tundis, et saab nendele vastata jaatavalt! Ta ei saanud ennast Jumala ees varjata – isegi mitte bussis!

Kas John Irvingi romaanis sai poiss teada, kes ta isa on? - Enne romaani lõppu seda teada ei saa. Samamoodi ei tea me ette seda, kuidas meie tänastele palvetele vastatakse - see on meie eest veel varjatud. Aga ma olen veendunud, et inimesed, kelle eest me täna palvetame, ei saa ennast Jumala eest varjata.

Jutlusena Kolgata koguduse palveõhtul, 5. juunil 2012

Allikas Tartu Kolgata baptistikogudus

Kas Piibel on fakt või väljamõeldis?29.07. 2012 kell 10.00 ja kell 12.00 esines Josh McDowell Oleviste kirikus sõnavõtuga „Piibel: fakt või väljamõeldis?". Kas 2000 aastat tagasi kirjutatu on Tõde?"

Sõnavõtu videosalvestus:

Tekst ja video: Urmas Roos.

alt

EESTI VABARIIGI 94. ISESEISVUSPÄEVA JUTLUS
 

Armas iseseisvuspäeva kogudus! Tervitan sind pühakirjatekstiga apostel Pauluse esimesest kirjast korintlastele (12: 12, 26-27):
Sest nii nagu ihu on üks tervik ja sel on palju liikmeid, aga kõik selle ihu liikmed, kuigi neid on palju, on üks ihu, nõnda on ka Kristus...  Ja kui üks liige kannatab, siis kannatavad koos temaga kõik liikmed, ja kui ühte liiget austatakse, siis rõõmustavad sellest ühtlasi kõik liikmed. Teie olete aga Kristuse ihu ning igaüks omast kohast tema liikmed.
Iseseisvus ja omariiklus on pannud meile suure ülesande tagada ühiskonna sidusus ja solidaarsus. Kuuldud piiblitekst tuletab meelde sündmust aastal 494 enne Kristust, mil Rooma oli hävimisohus. Ülemkihid, patriitsid, polnud valmis arvestama rahvaga ning kodanikud, plebeid, otsustasid Roomast lahkuda ja endale uue elupaiga otsida. „Nüüd saavad patriitsid näha, kes neile veel makse maksab ja isamaad sõjariistus kaitseb!“ pahandasid nad.
Siis saadetud nende juurde delegatsioon eesotsas targa ja rahumeelse senaatori  Menenius Agrippaga. Agrippa maalis kuulajate silme ette pildi ihust, kus kehaliikmed tõstavad mässu, lakkavad üksteist teenimast ja lõpuks kahjustavad iseennast. Pilt olnud nii mõjus, et viis kokkuleppeni: patriitsid tulid vastu rahva nõudmistele, kodanikud aga pöördusid tagasi oma ülesannete juurde.
Pühakiri kõneleb ihust mitte ainult sotsiaalse kokkulepluse, vaid  inimese vaimse ja usulise olemuse võrdpildina, suunates meie pilgud tervikule, kokkukuuluvusele üksteise, kõiksuse ja Jumalaga. Me pole eraldatud aatomid, ihust lahti rebitud liikmed. Meie elu tähendus ja õnne allikas jääb meist väljapoole, sõltub teistest, sõltub tervikust.
Apostel Paulus on veendunud, et selle terviku tunnuseks on Jumala armastus, mis on ilmunud Jeesuses Kristuses. „Nõnda nagu mina teid olen armastanud, armastage teiegi üksteist!” sõnastab Jeesus oma põhikäsu.  Mida muud see tähendab kui hoolimist ja vastutust üksteise eest: perekonna, kogukonna, ühiskonna ja keskkonna eest - elu terviklikkuse eest. Kas oskame sellisele armastusele täna sisu anda?
Eduühiskond võib muuta meid sedavõrd vabaks ja sõltumatuks, et kaotame oma eksistentsiaalse orientiiri, sisemise moraalse kompassi.  Sidemed inimeste vahel nõrgenevad. Valmidus tulevaste põlvede parema käekäigu nimel ohvreid tuua asendub sooviga ise paremini elada, kasvõi laste ja lastelaste arvel. Loobumine igavese elu lootusest ahendab elu mõistet ja asendab altruismi enesekesksusega: Kõik tuleb kätte saada siin ja praegu! Pluralistlik maailmapilt muudab ühisosa leidmise veelgi raskemaks. Isegi rahvusriik näib mõnele reliktina. Tõrjutus isikliku eelistuse või huvigrupi  nišši  võib aga kergelt muutuda võõristuseks ja vihkamiseks.
Pilt „Kristuse ihust” ei kirjelda üksnes kirikut, vaid  piibellikku arusaama inimsuhetest, ühiskonnast, demokraatiast ja humaansusest. Apostel Pauluse sõnadega: „Kandke üksteise koormat, nõnda te täidate Kristuse käsku.” (Gl 6:2)
Maailm ja Eesti vajab inimesi, kes suudavad oma tegevuses näha tervikut.  Poliitikuid, kellel on silma millegi enama kui oma erakonna huvide jaoks. Ettevõtjaid, kellel on südant palju suurema kui omakasu jaoks. Linlasi, kes mõistavad maarahva muresid. Koduseid, kes ei unusta rahvuskaaslasi laias ilmas. Rahvast, kes näeb end osana inimkonnast. Üksikisikuid, kes on teinud teadliku valiku elu lõhkuvate, osadeks lammutavate huvide ja jõudude vastu. Inimesi, kes mõistavad, et tervikut ei saa olla ilma Jumalata, tema armastuse tööriistaks olemata, kelle suurimaks rõõmuks on teistele rõõmu valmistada.
Üheks selliseks meheks on Rakvere koguduse esimees Karl Mäesepp, kes  lihtsalt oma südameheadusest on muretsenud piduriided enam kui 800-le koolilõpetajale  ja  ratastoolid mitmesajale abivajajale. Tema armastust ja hoolt kogevad väga paljud. Ta on pälvinud meie kiriku teeneteristi ning pärjatud Eestimaa Uhkuse aunimetusega. Eile andis Vabariigi President talle teiste hulgas üle riikliku teenetemärgi. Kas ei muuda just sellised inimesed Eestit elamisväärseks? Kas ei ole just nemad Eesti iseseisvuse alusmüüriks? Kas ei vääri nad järgimist?
Vabariigi aastapäeval austame kõiki neid, kes on tundnud ja täitnud oma liikmerolli tervikus.  Rõõmustagem, et selliseid inimesi on väga palju, rohkem, kui suudame teada ja nimetada. Nende hulgas on vabariigi rajajad, nende hulgas on vabadusvõitlejad, keda riigikogu äsja on tunnustanud. Siinkohal tahan nimetada ka vaimulikke, kes raskustest hoolimata on ustavalt teeninud ligimest ja Jumalat, teades, et terviku- ja kogukonnavaim algab kogudusest, enda mõistmisest Kristuse ihu liikmetena.
„Ühenduses kosutada, võta oma rahvast Sa” on meie kirikutes sajandeid lauldud. Rõõmustagem siis ka täna üksteisest ja jagagem usku, mis ehitab üles inimelu, ühiskonda ja riiki. See on ammendamatu allikas, mis annab lootust ja muudab helgeks Eesti tuleviku. Õnnistatud iseseisvuspäeva kõigile!
Andres Põder
Peapiiskop

Kas oled valmis kannatama?"Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse." Rm.8,16-17

Pärijad

Oleme Jumala lapsed!!! Jumala pärijad ja Kristuse, Jumala Poja, kaaspärijad! Aga mis on pärimine? See on see, kui me saame omale midagi, mille eest me ei ole ise vaeva näinud. Keegi teine on vaeva näinud. Keegi teine on kogunud. Meie õnne aluseks on see, et me oleme pärandaja sugulased, lähisugulased. See annabki meile pärimisõiguse.

NB! Ühes hommikupalves oli lugu mehest, kelle onu jättis talle pärida 75000 £. Õnnemees! 5 päeva hiljem lahkus tädi ja jättis talle 50000 £… Nädal hiljem istus mees mornilt kirikus ja pastori küsimuse peale ohkab mees ja ütleb: aga sellel nädalal ei surnud keegi… Nali naljaks, aga millise pärandi on Jeesus meile jätnud? Seda ei saa üldse numbrites väljendada, sest see on lõputu väärtus – igavene elu Jumala riigis, sest ainult Tema on uks, mis meid sinna viib. Ainult tänu Tema kannatustele ristil on meil osaks andestus ja pärimisõigus. Sest me oleme oma südame Jeesusele avanud ja ennast üle andnud Temale.

Kannatamine pärimise nimel?

Kuid Jumala pärimisel on aga üks tingimus: kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse.

Ma usun, et saama oleme kõik valmis. Oleme enesearmastajad inimesed. Aga kas me oleme ka valmis päranduse nimel kannatama? Oma mugavuse tsoonist välja tulema. Vaatamata aja keerukusele või pilgetele või naerule, mille all tuleb meil kannatada, jääme ikka Kristuse poolele. Tema tunnistajateks ja Tema kannatuste osalisteks. Alles siis meid kirgastatakse ja austatakse kui Kristuse kaaspärijaid. Oled sa selleks valmis? Kui soovid olla Jumala laps, siis pead selleks valmis olema. Vali - kas oma mugavus? Või Kristusele pühendatud elu?

NB! Tim Miller on kirjutanud ühe tähelepanuväärse loo oma kogemusest: Tema üheksa aastane tütar Jennifer ootas kannatamatult perepuhkust. Kuid siis jäi ta haigeks ja kauaoodatud Meremaailm asendus terve öö kestvate uuringute ning analüüside andmisega haiglas. Hommiku lähenedes ütles arst ta kurnatud tütrekesele, et on tarvis teha veel üks analüüs, seljaüdi proov. Nad ütlesid, et protseduur on valus. Siis küsis arst isalt, et kas ta kavatseb juures viibida. Isa noogutas, teades, et ei saa jätta Jenniferi selle katsumuse ajaks üksi. Arst palus Jenniferil riided seljast võtta. Jennifer vaatas isale lapselikult häbenedes otsa justkui selleks, et küsida, kas seda ikka sobib teha. Nad seadsid ta kiharad väiksesse krunni. Isa surus oma näo tema näo vastu ja kallistas teda. Jennifer karjatas, kui nõel sisse torgati. Kõrvetava valu kasvades kordas ta nuuksudes: Issi, issi, issi..., ta hääl muutus iga sõnaga aina tungivamaks, justkui oleks ta öelnud: Oh, issi, palun, kas sa ei saa midagi teha? Isa pisarad segunesid lapse omadega. Ta süda murdus ja ta tundsin iiveldust. Kuid kuna isa armastas teda, lasi ta lapsel minna läbi elu kõige suuremast kannatusest. Seljaüdi võtmise käigus läksid isa mõtted ristile. Missugusest kirjeldamatust valust pidid nii Poeg kui Isa läbi minema ja tegid seda meie pärast. Kuid tänu Kristuse ristisurmale on meil lepitus. See kõik on Jumalast, kes meid on enesega Kristuse läbi lepitanud... Meil on uuestisünd. Meid on uuesti sünnitatud kadumatust seemnest... (1Pt 1:23). Ning kõige tipuks on meil ülestõusmine. "…igaühel, kes näeb Poega ning temasse usub, oleks igavene elu, ja viimsel päeval mina äratan ta üles." (Jh 6:40).

Kristuse kaaspärijad

Tänu Jumalale risti eest! Tänu jumaliku kannatuse eest, mis avas meile igaviku ukse ja tegi meist Jumala Poja kaaspärijad!

"Seesama Vaim tunnistab koos meie vaimuga, et me oleme Jumala lapsed. Kui me oleme aga lapsed, siis oleme ka pärijad, nii Jumala pärijad kui Kristuse kaaspärijad; ning kui me koos temaga kannatame, siis meid ka koos temaga kirgastatakse."

Kui meie kannatame, kannatab Taevane Isa koos meiega. Kui meie nutame, segunevad Tema pisarad meie omadega. Kuid meie peame valudest ja katsumustest läbi minema. Seda meie kaasinimeste pääste nimel. Jumalal ei ole muud plaani tänapäeva inimeste päästmiseks kui meie: Teie olete maailma sool…Teie olete maailma valgus… Kas sa oled selleks valmis? See küsimus on täna Kristuse ohvri valguses. Pärida tahame? Aga kas oleme ka valmis kannatama? Vastasel puhul on karm tõde – unusta ka pärimine! Just sina oled Jumala plaan tänases maailmas. Ära seda mitte kunagi unusta. Aamen.

Allikas Ridala kogudus, Aare Tamm'e jutlus.

Sündmuste blogid

Popid märksõnad