Sööt

Jutlus
Tüpograafia

CraigKinsleyÄrkasin unest ja teadsin, et sellel on tõsine tähendus nii minu kui ka laiemalt võttes kogu Kristuse Ihu jaoks.
Olen viimasel ajal liikunud kõrgemas prohvetlikkuses ja usun, et Jumal annab nii mulle kui ka meie meeskonnale uue arusaamise elust ja teenistusest. Reformatsiooni teenistuses olles leian ma, et aeg-ajalt heidab Jumal mu elule ja mõttekäikudele väljakutse, ilma et Ta annaks enda püstitatud küsimusele lõpliku vastuse. See unenägu oli just üks sellistest olukordadest.

Unenäo üksikasjadesse laskumata annan ma edasi sõnumi tähtsamad pealkirjad ja siis ka tuuma.

Mina ja paljud mu tuttavad, kaasa arvatud mu abikaasa, surid. Leidsime end olevat mingis suures suvemaja taolises ehitises, mis asetses laia jõe kaldal. Taevased olendid, kes olid võtnud kolme-nelja naise kuju, intervjueerisid ükshaaval igaühte meist. Pärast intervjueerimist asetati inimesed tillukestesse paatidesse, mis viisid väikeste gruppidena nad taevasse. Seisin tükk aega jõel oleval kail ja vaatasin, kuidas üks grupp teise järel kanalit mööda lahkus. Varsti sain aru, et olen ainuke mahajääja ja hakkasin mõtlema, et kas minuga on mingi probleem. Niipea kui ma seda mõtlesin, seisid taevased olendid minu kõrval. Nad ütlesid, et minu intervjuu aeg on nüüd käes, aga pole veel käes see aeg, et paadiga edasi minna.

Kui ma läksin intervjueerimistuppa, tabas mind tugev tunne, et sellel, mis kohe sündima hakkab, on tõsised ja igavikulised tagajärjed. Istusin laua vastas olevale toolile. Laua taga oli üks olendeist. Ta esitas mulle ühe, ja ainult ühe küsimuse: “Millist sööta sa kalastamiseks kasutasid?” Niipea kui olin kuulnud küsimust, ma ärkasin. Mul võttis paar hetke aega, enne kui ma taas sain aru, kus ma olen ja mõne aja pärast justkui ärkasin sellest kogemusest tõeliselt.

Kui ma unenäo üle mõtisklesin, siis ei läinud mul sõnumi tuumani jõudmiseni eriti palju aega. Üldmulje unenäost oli, et Jumal andis mulle sõnumi, mille tagajärjed tegelesid inimeste igavese päästega. See pole asi, mida võtta kergelt. Küsimus oli lihtne, vastus mitte. Meid on kutsutud inimestepüüdjaks (Matteuse 4:19 ja Markuse 1:17). Esitatud küsimuse mõte on: “Millega me meelitame inimesi oma sõnumi juurde?”

Usun et evangelismi idee on meie eludes, kogudustes ja teenistustes üks tähtsamaid alasid, mida Jumal on meid kutsunud muutma. Kui meil on kuulvad kõrvad, siis ma usun, et Jumal esitab väljakutse nii meie mõttekäikudele – kuidas jõuda nendeni, kes on väljaspool Tema Kuningriiki ­- kui ka meie reaalsetele tegudele - sellele kuidas me tegutseme.

Vihka pattu, mitte patustajat

Ma pole klišeede fänn, eriti kirikuringkonnas. Miks nii? Sest kui tarkuse sõna on muutunud liiga argiseks, siis kaotab ta oma väe ja seda ei võeta enam tõsiselt.

Vana ütlus ”vihake pattu, mitte patustajat” on tõde, aga see ütlus on kaotanud oma väe ning enamik kristlasi seda enam ei mõista ega rakenda seda oma elus. Oleme kaotanud oma kaastunde ja armastuse nende vastu, kes on ilma Kristuseta ja asendanud selle üleoleku ja põlgusega nende suhtes, kes on maailmas. Ise kutsume seda “õigsuse eest seismiseks”. Usun et üks Jeesuse edukuse võtmesaladuseks, kuidas Ta sai inimeste südamed pöörata maailmalt Kuningriigi peale oli selles, et Tal oli võime näha inimesi mitte sellistena, nagu nad olid, vaid sellistena, nagu nad oleksid võinud olla. Ta kutsus inimesed nende patust välja, aga mitte seeläbi, et Ta oleks nende pattu hukka mõistnud, vaid pigem sellega, et andis neile lootuse anni millegi suurema suhtes.

Jeesuse peamine sõnum oli: “Parandage meelt, sest Jumala Kuningriik on lähedal.” See lause on saanud evangelismi sünonüümiks, nagu ma usun, et see peakski olema. Aga kuidas me saame Kristuse sõnumit evangeeliumi kuulutamisel tõeliselt kasutada, kui me pole tõeliselt mõistnud sõnumi taga olevat Jeesuse südant?

Sõna meeleparandus on saanud kõrvalmaitse, võrdudes nutmise, süü ja aeg-ajalt valuga. Kuid tegelikult pole tõelisel meeleparandusel midagi pistmist valu, süütunde või kurbusega. Tegelikult pärineb meeleparanduse sõnum hoopis lootusest peatselt saadaval oleva Taeva Kuningriigi kohta. Kas sa saad aru, et Jeesus ei mõistnud kunagi kedagi hukka, vaid andis neile pigem midagi paremat. Ühest elustiilist ja mõtlemise mallist ümberlülitumine, mis tegelikult on õige meeleparandus, ei toimu selle läbi, et sa saad aru, et su praegune elu on halb, vaid pigem seeläbi, et sa saad aru, et on olemas parem tee. “Taevariik on lähedal!” See on Jeesuse sõnumi peamine sisu. See on sõnum, mis tegelikult toob meeleparanduse.

Oma patu hukkamõistmise retkel oleme hakanud hukka mõistma inimesi, kes on püütud patu lõksudesse. Me paneme oma sõnumi tähelepanu sellele, kui halb on patt, selle asemel et keskenduda tõsiasjale, kui hea on Jeesus. Enne kui ma Jeesust kohtasin, elasin ma maailmasüsteemi sügavikus ja olin seotud narkootikumidega. Teadsin, et see, mis ma teen, on vale. Minu elu religioosse tausta ja juurdunud moraali tõttu teadsin ma, et elu, mida ma elan, pole parim, mis ma võiks teha. Probleem oli selles, et olin religiooni proovinud. Olin proovinud kõiki õigeid asju, aga see ei muutnud mind. Mind muutis lõpuks see, et olemas on ka midagi paremat. Et Jumalal on minu elu jaoks olemas plaan, eesmärk, millel on igavikuline tähendus. Ja teadmine, et taevane Kuningriik on mulle kättesaadav elav reaalsus .... see on see, mis mind muutis.

Maailm otsib lootust. Meie praegune president valiti sellele sõnumile toetudes. Inimesed saavad aru, et asjade senine olukord on lootusetu. Nad otsivad muutust. Sõdade, nälja, haiguste ja majanduslike raskuste keskel ei ole enam palju, millesse uskuda. Meil on vastus. Jeesuse Kristuse arm ja armastus on kogu igavikus kõige võimsam lootuse sõnum. Meie sõnum peaks olema lootuse sõnum, kohtumõistmine las jääda Püha Vaimu pädevusse.

Mille eest me seisame?

Paar nädalat tagasi osalesin tippkohtumisel, kuhu olid kohale tulnud kristlikud juhid erinevatest eluvaldkondadest: meelelahutustööstuse, valitsuse, hariduse ja erinevate uskkondade esindajad olid seal. Kogunesime selleks, et rääkida Ameerika kristlasi antud hetkel tabanud kriisist ja et panna kokku strateegia, kuidas Kristuse sõnumiga läbi kogu ühiskonna liikuda.

Maailm teab, et me usume, et homoseksualism on vale. Ja enamik inimesi teab, et enamik kristlasi usub, et abielu peaks olema mehe ja naise vaheline ühendus. Praegu ei ole aeg seista kindlamalt homoseksualismi vastu, vaid praegu on aeg anda maailmale teada, miks me nii arvame. Kas lihtsalt sellepärast, et nii ütleb Piibel või on seal olemas üks parem viis, kuidas elada?

Usun, et kui hakkame seisma nende asjade eest, mille eest Jeesus seisis, siis aina rohkemat hulka inimesi haarab see meie eesmärk kaasa. Jeesuse armastuse ja armu sõnum on piisav. See sõnum paneb neid, kes elavad praegu patus, oma senist elu maha jätma ja avasüli uut elu Kristuses vastu võtma. Enamasti need, kes elavad väljaspool päästet, ei tea, et meie sõnumi tuum on armastus ja arm. Miks? Võib-olla seetõttu, et see polegi olnud meie sõnumi tuum

Kas armu võib olla liiga palju?

Mõned võivad öelda: “Craig, kas sa ei arva, et lihtne armastuse ja armu sõnum ei põhjusta pigem seda, et inimesed on patule avatumad? “See on mõnede laialt levinud mure. Ma saan sellest aru ja ma pole mingi patu pooldaja, tegelikult hoopis vastupidi. Minu uskumus on, et mida enam armastust me omandame, seda vähem me igatseme pattu.

Mis muutis naist, kes tabati abielurikkumiselt (Johannese 8. peatükis)? Ma usun, et see on üks parimaid armastuse ja armu näiteid evangeeliumites. Variserid tõid naise Jeesuse juurde. Ta tabati abielurikkumiselt. Vaidlus ei käinud selle üle, kas ta on pattu teinud. Selle aja seaduse kohaselt oleks tulnud naine kividega surnuks loopida. Kõigi juuresolijate arvates oleks pidanudki nii toimima. Jeesus kükitas maha ja kirjutas midagi tolmu sisse. Siis esitas Ta kõigile süüdistajatele ja hukkamõistjatele küsimuse: “See kes teie seast on ilma patuta, heitku esimene kivi.“ (Johannese 8:7)

Peatselt mõistis nende enda patt nad hukka ja nad lahkusid. Jeesus jäi naisega kahekesi. Siis esitas Ta naisele küsimuse: “Naine, kus on su süüdistajad? Kas keegi pole sind hukka mõistnud?” Naine vastas: “Ei, mu isand.” Sellele vastas Jeesus: “Ega minagi ei mõista sind surma. Mine, ja nüüdsest peale ära enam tee pattu!" Polnud vaja mingit komiteed ega mingeid diskussioone teemal, mida teha. Polnud mingit tervendusprotsessi. Vaja oli vaid ühte - puhast ja lahjendamata armastust ja armu. Jeesus ei saatnud naist uuesti pattu tegema, pigem Tema näidatud armastus muutis selle naise.

Kas selles oli liiga palju armu? Kas Jeesus lasi tal selle patuga puhtalt pääseda? Kas oleks pidanud veel midagi tegema? Vaata, Jumala armastus on niivõrd palju kõrgem kui meie inimarusaamine, et me tunneme vajadust sellele protsessile midagi juurde panna. Jumalik armastus muudab inimesi. Hukkamõist ei tee seda. See naine leidis sel päeval lootuse. Oma otsingutes täitumise ja naudingu järele langes ta pattu. Samal hetkel tahtis religioosne maailm teda hukka mõista, aga Jeesus nägi selles võimalust demonstreerida Isa armastust. See ongi evangelism.

Pärast juhiste andmist naisele pöördub Jeesus religioossete juhtide poole, kes olid Ta ümber koondunud ja ütleb: "Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus." Enamasti ütleb meie vaimne arusaamine nii - kui sa ei käi pimeduses, siis sa võid Jeesust järgida. Tõde on aga selles, et kui sa kohtud Jeesuse armastusega, siis see paneb sind käima väljaspool pimedust. Järgi Teda ja sa ei järgi pimedust. Näita inimestele armastust ja pimedusel pole enam väge.

Kas Jeesus oli patuste teenija või nende sõber?

Osa reformatsioonist, mis on koguduses käivitumas, on juba peale hakanud. Usun, et sõnum, mis kutsub meid meie majadest välja, et sirutuda inimeste poole, on vajalik. Meid ei kutsutud inimesi hoonetesse koguma, vaid pigem välja minema, et me oleksime maailma valgus. Ma aplodeerin sellele koguduses maad võtvale sõnumile, aga ma kutsun sind sammu võrra veel edasi minema.

Aastate jooksul olen ma aina enam ja enam saanud väljakutseid, mis puudutab Jeesuse elu ja kuidas see on seotud väljaspool lunastust olevate inimeste ja nende eludega. Viimasel ajal on minu jaoks olnud tõeliseks väljakutseks Jeesusele antud nimi: patuste sõber. Hiljuti, kui ma mõtisklesin selle üle, ütles Isand: “Craig, kas mind kutsuti patuste teenijaks või nende sõbraks?” Tundub, et Jumal esitab mulle küsimusi, selleks et mind mõtlema panna. Mõtlesin siis endamisi, et olen tihti teeninud neid, keda patt on lõksu püüdnud, aga kas ma võin ausalt tunnistada, et patused on mu sõbrad?

Oma õiglasel otsirännakul pühaduse järele oleme unustanud selle, kuidas olla patuste sõber. Selle asemel oleme arvestanud seda aega koos nendega, kui võimalust teenida. Kardame nendega suhelda, mõeldes et see paneb meid nende eluviisidele läbi sõrmede vaatama. Jeesuse armastuse elu oli kogu aeg ilmne. Olenemata sellest, kas Ta oli otsekoheselt rääkimas Kuningriigist või lihtsalt Kuningriiki ilmutamas vaimu abil, kes oli Ta elu peal. Ta oli üheaegselt nii sõber kui ka jumalasulane, ja seda kogu aeg. Usun, et suur osa meie evangeelsest kutsest on puudulik, see mis kutsub olema sõber.

Vaata läbi sõpruse silmade

Olles proovinud enam ja enam mõista seda, kuidas Jeesus sai meid armastada, kui me olime nii räpased, sain ma ilmselt pihta võtmele, mis teeb lahti Tema südame. Sain selle õppetunni, kui mõtlesin Peetruse kutsumise peale. Peetrusega on lihtne samastuda. Ta polnud kuidagi täiuslik, aga Jumala armu ja armastusega sai ta muuta tervet maailma. Kui Jeesus oli ühel päeval kala püüdmas, läks Ta jalutades temast mööda. Ta ütles lihtsalt: “Järgi mind.” See polnud Peetrusel esimene kord Jeesusega kohtuda. Andreas oli viinud Peetruse Jeesuse juurde enne seda. See on kirjas Johannese 1:42 – aga seekord ei kutsunud Jeesus teda lihtsalt enda juurde, vaid Ta kutsus teda olema osaks Tema elus intiimsemal moel.

Mis küll pani Peetrust kogu oma senist elu sealsamas maha heitma, et sellele mehele järgneda? Ma usun, et võti peitub selles, kuidas Jeesus Peetrust nägi. Peetrus oli kalamees. Ta polnud mingi ühiskonna tugisammas. Kui sa oled kunagi viibinud kalasadamas, siis sa võid kinnitada, et see ei ole mitte kõige jumalakartlikum koht siin maa peal. Ja Peetrus ei olnud ilmselt kõige jumalakartlikum mees maa peal, aga Jeesus nägi selle taha. Jeesus ei näinud Peetrust sellisena, nagu ta sel hetkel oli, vaid sellisena, kelleks ta oli loodud.

On raske hoomata kellegi sisse loodud igavikulist potentsiaali, kui me oleme teadlikud nende vigadest. Tundub, et meil on pigem kalduvus panna inimestele silte külge vastavalt nende patule, selle asemel et kasutada selleks Jumala disaini nende suhtes. Kui me oleme kord inimest või tema pattu näinud, seome ta kohe tema patuga. Näiteks me kutsume narkariteks inimesi, kes on seotud narkootikumidega. Kutsume homodeks inimesi, kes on seotud homoseksualismiga. Aeg-ajalt kutsume variserideks isegi inimesi, kes on seotud religiooniga. Aga kui kord kellelegi on silt külge kleebitud, on juba raske teda kuidagi teistmoodi näha. Mis pani Peetruse nii kiiresti Jeesust järgima? Võib-olla oli see Jeesuse tahe vaadata mööda Peetruse vigadest ja näha ta südant. Jeesus kutsus Peetrust pidevalt tema kõrge kutsumise poole. Ta tõmbas Peetruse oma südame juurde ja ei lubanud Peetruse vigadel, isegi sellel et Peetrus salgas nende suhte, diskvalifitseerida teda tema kõrgest kutsumisest.

Me peaksime paluma, et Jumal annaks meile Kristuse silmad, et me oleks võimelised nägema kadunuid nende igavikulises kutsumises. Ainult siis oleme efektiivselt võimelised neid pimedusest välja kutsuma, näidates neile valgust.

Imed ja tunnustähed näitavad Isa armastust

Kui me hakkame üha enam rääkima suhtest kadunutega ja otsima armastust, siis millegipärast eraldub see Jumala väest. Imed ja tunnustähed on Jumala Kuningriigi osutamise eluline osa ja näitavad inimestele Tema armastuse elulisust. Me peame mõistma, et Jeesusel oli üks elu. Tema elu sõbrana oli samas tervendaja elu. Tema elu õpetajana oli samas imetegija elu. Ta ei vahetanud käike, et lülituda ühest teise, see kõik toimis käsikäes.

Jeesus õpetas imede ja tunnustähtede vajalikkusest üliku ja tema haige poja loos, mida nii tihti valesti mõistetakse. Kui ta kuulis, et Jeesus on tulnud Juudamaalt Galileasse, läks ta Tema juurde ja palus, et Jeesus tuleks alla ja teeks terveks tema poja, sest see oli suremas. Siis Jeesus ütles talle: "Te usute mind ainult siis, kui näete tunnustähti ja imetegusid" (Johannese 4:47-48). Kui võtta see kontekstist välja, siis tundub, et Jeesus sõitleb meest, kuna see on tulnud Tema juurde, et saada oma pojale tervist. Kui me aga vaatame seda Kristuse loomuse kontekstis, siis me teame, et Jeesus igatseb, et me tuleks Tema juurde. Tema õrn sõitlus ei käinud mitte selle kohta, et keegi tahtis imet ja tunnustähte, vaid pigem selle kohta, et ei usuta enne, kui oma silmaga nähakse. Jeesus tegi selle ime, aga mitte sellisel hiilgaval moel ja viisil, nagu oodati. Mees tahtis tegelikult, et Jeesus tuleks tema majja ja teeks ime. Ta ei mõistnud, et Jeesusel oli vaja lihtsalt välja öelda sõna ja see asi oli tehtud. Jeesus ütles lihtsalt: “Mine oma teed, su poeg elab.”

Jeesus ütles tegelikult, et need teod. mida Ta teeb, viitavad Talle kui Jumala pojale (Johannese 10). Jumala üleloomulikke tegusid ei saa eraldada Jumala Kuningriigi rajamisest maal. Kui me tahame õigesti suunata inimesi Isa poole, siis me ei pea neile mitte ainult lihtsalt rääkima Isast, vaid neile ka Isa näitama.

Imed ja tunnustähed iseenesest ei põhjusta probleemi. Probleem tekib siis, kui üleloomulikkuse motivatsiooniks on üles ehitada oma teenistust või rajada ennast, mitte armastust. Ma ei saa seda piisavalt rõhutada. Meie alus on armastus. Ilma selleta ei eksisteeri midagi. Praegune sõna Isandalt on: „Taotle armastust.“ Oleme õigustatult taotlenud üleloomulikkust, aga miks? Mõned on mind sõidelnud, et kuulutan sõnumit, mis tõstab esile imede taotlemise. Tunnistan end süüdi, aga kuulutan esmalt ja ennekõike armastuse taotlemist. Armastus, mis on segatud väega, muudab maailma. Vägi ilma armastuseta ülendab su enda kuningriiki. Paulus ütles: “Taotlege armastust, ja siiralt igatsege vaimuandeid, eriti et võiksite prohvetlikult kõnelda” (1. Korintlastele 14:1). Vaimuande vajatakse, peaasi et aluseks on armastuse taotlemine.

Sööt

Minnes tagasi algse küsimuse juurde: “Millist sööta me kasutame? Mis tõmbab või ei tõmba inimesi meie sõnumi ja pääste juurde? Millist sööta me peaksime kasutama?” Vastus on ühest küljest lihtne ja samaaegselt igavikuliselt keeruline. Vastus on armastus. Mitte inimlik armastus, vaid jumalik armastus. Armastus, mille poole peaks püüdlema, kuna see pole loomulik. Armastus, mida Jeesus näitas selliselt, et ka kõige kõvemad südamed said Tema poole pöörduda. Armastus, mida esitleti erinevate imede ja tunnustähtedega. Armastus, mis purustas patu ahelad ja andis näljastele süüa. Armastus, mis vaatas üle loomulike olukordade ja kaevas välja sügavale inimsüdamesse maetud jumaliku eesmärgi. Lihtsalt näidates kellelegi, et tema tehtud patt ei muuda neid. Näidates neile, et armastuse tee ja elu muudavad maailma.

Allikas: http://usumaailm.harta.ee | Tõlkis Raili Hellermaa

Craig Kinsley
Craig Kinsley
Craig Kinsley
BLOG COMMENTS POWERED BY DISQUS