Üheks tänast päeva iseloomustavaks märksõnaks võiks olla seksualism — seksuaalsusest avalikult ja palju rääkimine, selle eksponeerimine, uurimine, väärtustamine ja mitmekesistumine. Üldise seksualiseerumise taustal on ka Eestis kirgi kütnud homoteema.

Väidan, et homoküsimuses oleme astumas vaikivasse ajastusse, kus inimestel pole võimalust välja öelda oma tegelikke tundeid, seisukohti, teadmisi ja veendumusi. Tegemist on ebademokraatliku arenguga ühiskonnas. Sallivuse ja arengu märksõnadega kõigutatakse demokraatia põhisisu — mis on rahva võim, rahva enamuse tahtega arvestamine.

Miski pole talle püha. Oleme seda väidet vahel kuulnud öeldavat nii ühe inimese kui ka suurema grupi kohta. Minu jaoks on pühaduse mõiste kuulunud ennekõike religiooni valdkonda, sest Jumal on püha ja religioossel inimesel pole pühaduse mõistmisega ja pühaduse austamisega probleeme. Tasapisi olen aga hakanud taipama, et pühaduse mõiste ja pühaduse kogemus on pigem üldinimlik, mitte ainult religiooniomane nähtus. Seega on pühadus saanud mulle religioonipsühholoogilisest teemast suhtlemispsühholoogiliseks teemaks. Olen veendunud, et igale inimesele on miski või keegi püha, väga isiklikult ja väga isikupäraselt. Dr Lea Altnurme uuris mõned aastad tagasi kooliõpilaste pühaduse mõistet ja leidis, et pühaks peetakse riiklikke sümboleid, religiooniga seonduvat ja isiklikult emotsionaalses mõttes olulist.

Religiooni- ja suhtlemispsühholoog Tõnu Lehtsaar esitab mõningaid homoringkondade väiteid ja püüab põhjendada, miks tal on neid raske mõista.

Homoküsimus on üks moodsa ühiskonna kuumadest teemadest. Olen püüdnud mõista, kes on homod ja mida nad tahavad. Teema iseenesest on laiaulatuslik, puudutades laste kasvatamist, sotsiaalset võrdõiguslikkust, perekonda, arusaamist õigest ja väärast, pärilikkusest ja õpitavusest ning inimeseks olemisest üldse.