Mt 25:29–30 on kirjalõik oma provotseeriva iseloomuga. Sulane, kes ei suuda temale usaldatud talendiga adekvaatselt toime tulla, on kõlbmatu ja väärt heitmist pimedusse. Esimese mõttena meenub linnatänaval lonkiv kodutu, kes ei ole osanud omal ajal hästi ümber käia sellega, mis tema kätte usaldati. Kogenud tugevat tagasilööki, loobus ta pingutamast ja tulemuseks on toidumenüü prügikastist. Vaevalt et Kristus, kes vaeste eest kostab, tahaks vaeseid ja saamatuid pimedusse heita. Ometi on säärane karm kirjalõik pühakirja jäädvustatud.

Arutasin ühe Eesti ettevõttejuhi ja omanikuga Eesti majanduse hetkeseisu ja küsisin, mida ta euro tulekust arvab. „Euro tapab kohaliku kapitalist!“ ütles ta pikalt mõtlemata.

„Kes eksportida ei suuda, on homme surnud.“ Ta rääkis seda kiretult. Mõtlemapanevat oli tema jutus siiski.

Muidugi on Eesti saanud kriisiga päris hästi hakkama – kui mitte vaadata ainult riiki või erasektorit eraldi, vaid kogu riiki kokku. Meil on 100 000 töötut, kuid samapalju oli neid ka 2000. aastal. Meil on küll palgad langenud, kuid paljud töökohad on seeläbi säilinud ja neid tuleb juurde (me oleme oma tööjõuga taas konkurentsivõimelise(ma)d). On veel palju muid asju, mida faktidele tuginedes analüüsides võib pidada pigem väga heaks kui halvaks.

See oli kirjutatud Tema kohta. (Jh 12:16)

Paastuaja alguses loetakse Evangeeliumi Kristuse kõrbekiusatustest. Nüüd, mil paastuaeg on jõudmas lõpule – või õigemini saavutamas oma kõrgpunkti ja eesmärki –, on paslik sellele loole tagasi vaadata. Huvitavaid mõtteseoseid Jeesuse teekonnaga Galileast Jeruusalemma ning Kolgatale pakub eriti kõrbekiusatuste Luuka evangeeliumis esitatud järjekord.

Internetiseerumine ja sellega kaasnevad paradigma muutused meedia ning kommunikatsiooni valdkonnas on üks olulistest väljakutsetest ka kirikule. Mismoodi suhtuda kasvavasse internetiseerumisse? Kas virtuaalmaailma ja päriselu vaheliste piiride segunemine ähvardab inimlikkust, kas see kannab inimest Jumalast veelgi eemale, kas mitmesugused tarkvara ja autoriõigustega seotud teemade kohta tuleks öelda oma arvamus? Paljud neist küsimustest liigituvad rakenduseetika erinevatesse valdkondadesse alates tehnoeetikast ning lõpetades isikuvabaduse ja sõltuvuse küsimustega.

Need on teemad, millega süvitsi tegelemine on vältimatu. Paraku jääb liigagi sageli suhtumine uutesse arengutesse pealiskaudseks ja loosunglikuks. Täna on väga popp naerda Twitteri 140 lubatud tähemärgi üle ja pidada selles keskkonnas aktiivseid inimesi kirjalikus väljenduses küündimatuteks hälvikuteks. Lihtne on ka Facebookis näha edevuselaata ja padjaklubi, kus virtuaalse tühikargamise kaudu oma haiglaslikku internetisõltuvust rahuldatakse. Vägisi meenub möödunud aastasaja viimase kümnendi algus, kui esimeste mobiiltelefonide kasutajate üle naerdi ja iga intelligentne inimene vandus, et tema iial endale mobiili ei muretse. Täna on ka kõige suuremad boheemlased ja „vaimuinimesed“ juhtmevabalt kättesaadavad ja selle üle irvitada ei tule enamikule meist mõttessegi.