Jaan Tammsalu, EELK Tallinna Jaani koguduse õpetaja

Taas on jõulud! Taas saavad paljud pühakojad pilgeni täis. Taas lauldakse seal vanu jõululaule ja kuuldakse tihedalt teineteise kõrval seistes ligi kahetuhande aasta vanuseid tekste Jumala Poja sünnist sellesse maailma. Kummaline, et maailmas, mis tuhandel erineval moel sunnib meid meeletu kiirusega kõike vana uue vastu välja vahetama, toovad tuhandeid aastaid vanad lood ja vanad laulud pühakodadesse jälle kokku nii palju inimesi.
Väike osa tuleb lühikeseks hetkeks, jääb seisma ukse lähedusse ja kui on kindel, et taganemistee on vaba, julgeb ka veidi ringi vaadata, kuulab natuke ja lahkub siis rutates – kirikus käidud! Suurem osa jääb kogu teenistuseks, lülitab mobiiltelefoni välja, kuulab, laulab kaasa ja mõtleb oma elurännakule, mõtleb palve ajal oma armsatele – ka neile, kes on kord olnud meie kõrval ja meie elu kaunimaks muutnud. Paljud leiavad sellest tunnist midagi sellist, et nad tulevad taas, vähemalt siis kui jälle on jõulud. Nemad ei kujuta ette jõuluõhtut ilma pühakojata, ilma nende vanade ja tuttavate lugudeta ja lauludeta, ilma orelihelideta ja küünlasärata.
Kõik ei peagi muutuma. Vähemalt vanades kirikutes. Midagi võib jääda, nii nagu ikka on olnud. Et isegi siis, kui sa pole vahepeal leidnud aega tulla, on pühakojas kõik nii, et sa ei pea muretsema – kas ma ikka saan siin hakkama, kas saan veel aru. Tunned kummalist kindlusetunnet, mis aitab olla just siin ja just praegu täiesti kohal ja sa tunned, et sinulgi on koht selles suures inimmeres, et sinagi oled siia oodatud. Kui vaatad oma ümber, näed vanu ja noori, näed neid, kes laulavad peast ja neid kelle silmad on laululehel. Näed neid, kes pühivad pisaraid ja neid, kelle silmis on rõõmu imelist sära. Jah, siia oleme oodatud kõik : vaesed ja rikkad, noored ja vanad, õnnelikud ja õnnetud, neid, kelle jaoks mööduv aasta oli edukas ja ka neid, kes tunnevad, et on milleski põhjalikult läbikukkunud. Küll on see hea, et keegi kord ehitas need pühakojad ja keegi on kandnud hoolt, et nende katused peaksid, praod seintes ja katkised aknad saaksid parandatud, et läbi paljude aastasade on meie eelkäijatel ja meil ja meie lastelgi võimalus tulla kasvõi kord aastas ja leida, et midagi selles meeletult tormavas ja aina muutuvas maailmas on kindlat ja muutumatut. Tänu neile 3,3 protsendile eestimaalastele, kes oma liikmeannetustega annavad suurima osa selleks, et meil kõigil on võimalik tulla ja taibata, et me ikka veel vajame oma kirikuid. Vajame kasvõi kordki aastas. Tänu neile, kes hoolivad, kes pole unustanud! 
Kord küsis üks neljaaastane andekas poiss oma vanaemalt telefonis: „Vabandage palun, kas teil oleks vaja sellist asja nagu minu hoidmine?“ Täna küsitakse  meilt: vabandage palun, kas teil oleks vaja sellist asja nagu jõulud – jõulukirik, jõululaulud, jõulurõõm? Paljud eestimaalased vajavad seda väga.  Seesama poiss, kelle maine elutee lõppes väga noorelt, küsis kord taas oma armsalt: „Vabandage palun, ega teil ei ole vaja sellist asja nagu minu küllatulek?“ Nendes jõuludes küsib meilt keegi, kes sündis esimesel jõuluööl hämartuulisesse maailma selleks, et olla valguseks, et hoolida, et armastada, et juhatada teed igavesse ellu; Tema, kel siia tulles ei olnud kohta üheski majas, küsib meilt: kas me leiame tema jaoks paiga oma mõtetes, elus? Vabandage, palun, kas teil oleks vaja sellist asja nagu minu küllatulek?
See sündis üle 2000 aasta tagasi. Vahel arvame, et meie elu, meie tulevik sõltub sellest, mis sünnib praegu; oleneb sellest, kuidas oleme hakkama saanud eile ja täna. Jõulud kõnelevad meile muust – sellest, et meie tulevik ja tänanegi päev võivad palju enam sõltuda sellest, mis on sündinud kaugete aegade taga. Eesti Vabadussõjast kõnelev film “Nimed marmortahvlil” tõi mõned aastad tagasi paljudeni teadmise sellest, kuidas enam kui 80 aasta eest läksid noored ja vanad sõtta, et kinkida meie väiksele rahvale parem tulevik – vabadus, emakeele säilimine, teadmine, et me pole armetud, jõuetud. Sügav kummardus tuleb meil tänutundes teha kõigile, kes on siis ja hiljemgi oma tervise ja elu hinnaga kinkinud meile paremat tulevikku. Kas suudaksime kujutada ette, milline oleks Eesti nüüd, kui aegade taga ei oleks olnud neid, kes uskusid, lootsid, armastasid?
Milline oleks aga maailm, kuhu ei oleks sündinud Jeesus? Meile püütakse selgeks teha, et tähtis on vaid see, mis on nüüd ja praegu. Jõulusõnum on aga Jumala käesirutus, armastuse ja halastuse puudutus igale meist kahe aastatuhande tagant. Siis sündis ühes vaikses Petlemma linnas midagi nii olulist, et selle sündimise järgi alustati kord uut ajaarvamist. Nimi Jeesus tähendab Issandat, vabastajat, päästjat. Tema on Jumala käesirutus meile meie tänasesse päeva.  Kuid kas meil, eestlastel, ei peaks olema oma usk, oma jumalad? Nii küsivad inimesed, kes ei kõnele eestimaise mobiiltelefoniga, ei sõida eestimaise auto või lennukiga. Nad lepivad välismaistega, sest need aitavad elu mugavamaks muuta ja on turvalised.
Kord kakstuhat aastat tagasi ütles ingel Petlemma väljadel kartlikele karjastele, kodutuilerändureile: „Ja vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale! Teile on täna Taaveti linnas sündinud Päästja, kes on Issand Jeesus Kristus.“  Kogu rahvale, see tähendab kamulle ja sulle, kõigile meile. Kurvale ja rõõmsale, tugevaleja jõuetule, sellele, kellel on pere, ja ka sellele, kes käib oma teed üksi. Vaesele ja rikkale, tervele ja haigele. Kõigile meile on juba kaugete aegade tagant sirutatud käsi, ulatatud armastus, elu imeline mõte, lõppematu elu, milles kannatused on kui klaasi lihvimine kristalliks ja surmgi vaid lävepakk igavikku.
„Vabandage palun,“ küsis kord üks 4-aastane poiss, „kas teil oleks vaja sellist asja nagu minu küllatulek?“ See olisiis veel võimalik ainult neli aastat. See väike külalinelahkus ootamatult ja õnnelikud olid need, kes olid öelnud talle, etnad väga vajavad tema küllatulekut, temast hoolimist.Me ei tea keegi oma rännaku pikkust ja isegi mitte sellelemaailmale veel antavast ajast. Vaid üks on kindelmeilt küsitakse nendes jõuludes, kas me vajame armastust ja lootust ja rõõmu? Kas vajame kõike seda, mis annab meile jõu armastada ja hoolida, kinkida rõõmu ja valgust? Kas me vajame usku , mis kannab meid ka üle raskuste?
Juhan Viiding on kirjutanud kord oma luuletuskogus „Tänan ja Palun“:
 
Me peame looma ennast  
me peame kandma vilja
on täna viimne aeg 
on homme liiga hilja
 
Vaid lihtne igitõde 
võib hoida elus meid
ja headusega täita 
me eluminuteid   
 
Kas meie eluminutid on täidetud headusega ja meie hing rõõmuga? Kuidas meil läheb? Vastused on väga erinevad. Maailmas on täna kõike. On valgust ja pimedust, on rõõmu ja kurbust, ülevoolavat rikkust ja mõttetut prassimist ning meeletut vaesust ja puudust. On neid, keda pärast jõuluteenistust ootab pidulaud ja pere ning neid, kelle jaoks pole ka sellel pühal ööl peale kiriku ruumi üheski teises majas ega pidulauas. Ka nende jõulude ajal on maailmas nii  lootust kui lootusetust.
Taas on jõulud. Veelkord see imeline võimalus ka meile. Tema on sündinud ja mina võin minna teele – kohtuma temaga, et kummarduda ta ette ja kogeda oma kuninga kuldset puudutust.  See pole vaid mõõduvaks, kaduvaks hetkeks – see on tema puudutus, kes on tõotanud omadele: ja vaata, ma olen teie juures iga päev kuni maailma ajastu otsani.
Ma ei tea, mis juhtub meie maailmaga homme. Paljud on hirmul, sest kiirustades ja kõike muutes kaob paratamatult pind jalge alt ja tulevik tõmbub tumedaks. Vahel võib meile ehk tunduda, et selle maailma suured ja vägevad keeravad ka meie eluvankri kohe kummuli ja muudavad meie elu liiga raskeks. Paraku on aga nii, et see, mida peetakse ekslikult suuruseks, võib kaduda nagu suits ja see, mis tundub nii armetu ja tähtsusetu, võib määrata selle maailma kulgemist enam, kui need, kes paistavad suured. Suured ja vägevad impeeriumidki on tekkinud ja kadunud.  Miski jumalatu pole jääv.
Keegi on kord ennustanud: 21.sajand tuleb kas religioosne või teda ei tule üldse. 21.sajand tuli ja me elame selles juba 11 aastat. 22. detsembri õhtul kell 20.11 alustasid Tallinna  paljude pühakodade kellad peale kontserte ja palvusi üht kaunist muusikat. Seda nimetati ühe aasta väldanud paljude sündmuste õnnelikuks lõpuks. Kas kuuleme aga pühakodade kellade mängu ka järgmistel päevadel ja aastatel? Kas võtame aega, et oma tormamiste keskel aegajalt seisatuda ja mõelda, mis on meie elu mõte ja kuhu me tormame? Kas õnnelikust lõpust saab õnnelik algus? Saab, kui suudame taibata, et vana jõulusõnum võib olla ka meie jaoks tõelise tuleviku kuulutus: "Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat." Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas:"Au olgu Jumalale kõrgesja maa peal rahu, inimestest hea meel!"
Ilusat taipamist! Jõulurõõmu ning õnnelikku lõppu ja algust!

Allikas: www.postimees.ee

Kunagi ammu nõukaaegses põhikoolis oli mul õpilasena sõnavahetus ühe õpetajaga jõulude teemal. Väitsin, et jõulud tuleks kuulutada pühaks ja anda inimestele paar vaba päeva. Õpetaja leidis, et jõulud on minetanud oma tähenduse ja vabad päevad oleksid vaid põhjuseks paar päeva juua.
Täna loeme ajakirjandusest, et paljud põgeneksid jõulude eest, jätaksid need vahele, lahkuksid jõuluajaks kusagile mujale. Pagemise sagedasemad põhjused on ostuhullus, jõulutrall, kiirustamine, trügimine, õgimine ja lõpuks veel sundpidudel osalemine.
Jõuluvaenu näol on minu arvates tegemist sügavama probleemiga. Nimelt põhiasja asendamine teisejärgulisega viib rahulolematuseni kogu asja suhtes. Ja nii juhtubki, et meil pole jõulude tegeliku sisuga asja ja me kannatame enda poolt kokkukeeratu all.
Jõulud on ju lunastaja sünnipäeva püha. Aeg tähistamaks Jumala Poja, lunastaja sündimist. Aeg otsimaks lepitust Jumala, iseenda ja ligimesega. Aeg endassevaatamiseks, tõe otsimiseks ja uuenemiseks. Aeg kingitusi teha, sest meile on kingitud Päästja.
Jõulud on usulised pühad. Kui jõulud kaotavad religioosse tähenduse, kujunevad nad sotsiaal-majanduslikuks või lihtsalt seltskondlikuks ürituseks, mis eriti ei erine teistest samataolistest. Paremal juhul saavad jõuludest vaid perepühad.
Tähenduse minetamine, olemuse mittemõistmine, sisemine võõraksjäämine ei ohusta mitte ainult jõule. Võtame näiteks sõpruse. Vaid need, kelle elus on olnud või on tõelised sõbrad, mõistavad sõpruse tähendust. Need on rikkad, kes saavad jagada oma hingepõhja, kes tulevad uksest sisse siis, kui kõik välja lähevad, kes kogevad tuge, usaldusväärsust ja rõõmu ühisest a(s)jast. Arvan, et Facebooki sõprade paraad on enamjuhul sõbraks sildistatud võõraste kuhi, mis varjab igatsust kas või ühe sõbra järele.
Sama asi toimub abielu ja perekonnaga. Jumalal oli hea mõte, kui ta lõi inimese meheks ja naiseks ja ütles hiljem, et abielu ei tohi rikkuda. Tänapäeval enamus abielusid puruneb või neid ei sõlmita üldse. Jääb mulje, et abielu on miski, millest tuleks kas hoiduda või sellest põgeneda. Ja nii jäävad võõraks üksolemise võlu, igavese ühtekuulumise kogemus, koos teisega iseendaks saamine, truudus ja kindlustunne.
Arvan, et me ei ole minetanud usku tõelise, püha ja püsiva võimalikkusesse. Sõnaühendid nagu „tõeline sõber“ ja „igavene armastus“ annavad aimu päris asja olemasolust. See, et paljud neid ei koge, ei tähenda, et neid olemas ei ole. Nii nagu jõulud pole ostuhullus, pole ka lähisuhted läbikäiguhoov.
Jõulumöllu eest tasub pageda, jõulude eest mitte. Õhtumaal on jõulud ja aastavahetuse periood olnud palverännakute aeg. Eemalduda rännakule võib füüsiliselt, aga ka sisemiselt. Sinna, kus leitakse mõte ja tähendus, asjade olemus, olemise algpõhjus. See, mis on jõulude peaasi. Tema, kelle sünnipäeva me tähistame.
Jõulude ajal on kombeks soovida midagi head. Mina soovin selle leidmist, hoidmist ja püsimist, mis on tõene ja tegelik.

Allikas: www.delfi.ee

Inimene on sotsiaalne olend. See tähendab, et me kuulume teiste sekka ja saame hakkama ainult tänu teistele ja koos teistega. Koosolemise juurde kuuluvad erinevused ja eriarvamused.
Tähelepanu väärivad inimesed, kes eristuvad üldisest voolust, kes ei nõustu peavooluga, kes jäävad oma arvamuse juurde või isegi hakkavad vastu.

Demokraatlikus ühiskonnas, kus valitseb sõna- ja südametunnistuse vabadus, on sellised nähtused suhteliselt harvad. Hea tava näeb ette, et igaühel on õigus öelda ja elada oma veendumuste kohaselt. Asi läheb huvitavaks siis, kui õhustik liigub diktatuuri poole, kui on üks õige mõtlemise, ütlemise ja tegemise viis. Siis kerkivad mittenõustujad esile.

Väidan, et õhtumaa tervikuna ja meie seal hulgas liigume relativismi diktatuuri poole. Selles väites on sisemine vastuolu. Kui kõik on suhteline, siis peaks olema ka eriarvamused sallitud. Relativismi diktatuur selles seisnebki, et sallivus, vääramatute väärtuste puudumine ja ajavaimuga leppimine on kohustuslikud.

Paljud režiimid on tegelenud ja tegelevad programmiliselt teisitimõtlemise maassetampimisega, intelligentsi tasalülitamisega, ainumõtlemise juurutamisega. Ilmalaanes ringi vaadates näeme, et inimesi, kes pole nõus peavoolu seisukohtadega, jälitatakse, sõimatakse, ähvardatakse, heidetakse välja erialaorganisatsioonidest, neil keelatakse töötada avalikes ametites, nende vaimne tervis seatakse kahtluse alla. Seda kõike vabadust, sallivust ja helget homset lubava retoorika saatel. Ülev retoorika ja karm tegelikkus käivad ikka diktatuuride puhul käsikäes.

Relativism on olemuslikult vastuolus usulise ja teadusliku maailmapildiga. Üks lähtub ilmutusest kui tõest ja teine lähtub ausast teadmisest tegelikkuse kohta. Nii juhtubki, et usku mõnitatakse ja poliitiliselt ebakorrektsete uurimistulemusteni jõudnud teadlase suhtes rakendatakse sanktsioone.

Surve all hakkavad inimesed uskuma valet, ilmuvad poliitiliselt korrektsed kontseptsioonid ja uurimistulemused.

Mida peaksid peale vaikimise tegema inimesed, kelle südametunnistus ei lase olla nõus selle aja juhtlausetega? Kes pole nõus väitega, et moraal on ainult kokkulepe, vaid usuvad loomuomase vääramatu kõlbluse olemasolu. Kes leiavad, et loomupärane on vaid mehe ja naise ühendus, seepärast on homoseksuaalne käitumine loomuvastane ja ebamoraalne.

Kes arvavad, et igal lapsel on õigus emale ja isale ja seepärast ei tohi anda samasoolistele lapsendamisõigust. Kes on veendunud, et multikulti on tõepoolest kaputt ja Euroopa säilimiseks selle sõna euroopalikus tähenduses on rahvusriiklus. Kes nimetavad piirideta vabadust lihtsalt lodevuseks. Kes ei vaimustu õhtumaa progressist, vaid on mures selle allakäigu pärast.

Üks psühhoteraapia klassik, Irvin Yalom on öelnud, et teisitimõtlejal on kolm võimalust. Hakata vastu, alistuda või mängida kaasa. Vastuhakk on emotsionaalselt ja materiaalselt kallis. Sellega kaasnevad sageli sanktsioonid. Dissidendid, nagu näiteks Solženitsõn, võiks olla siin näiteks.

Alistumine tähendab survele allumist ja pealesurutava maailmavaate omaksvõtmist. Inimese jaoks tähendab see otsekui ümbersündi, sisemist vabanemist surve alt. Samas saavad «pöördunutest» allasurutud häbitunde tõttu oma eelmise maailmavaate pooldajate kõige innukamad tagakiusajad. Endiste hoobid oma õpetajate ja eilsete aatekaaslaste pihta on hästi sihitud.

Kaasamängimist on nimetatud ka väliseks konformsuseks. See tähendab, et inimesed kohanevad oma käitumises, kuid säilitavad oma sügavamad veendumused. Nõukogude ajal kasutati selle nähtuse kohta redise metafoori – väljast punane, seest valge. Selline elu ei saa kaua kesta.

Psühholoogiliselt ei kujunda siin mitte hoiakud käitumist, vaid käitumine hakkab endale õigustust otsima. Survele on lihtsam vastu pidada, kui on olemas mingi toetusgrupp. See grupp võib olla nii füüsiline kui ka vaimne. Näiteks teaduslik teadmine, usuline veendumus, kultuuritraditsioon, kunstivool või filosoofiline maailmavaade.

Siia võiks lisada ka neljanda võimaluse – mõtestatud teisitiolemine. Hiljuti külastas Eestit üks Venemaa opositsioonitegelasi Viktor Šenderovitš. Temalt küsiti, kas ta armastab oma kodumaad.

Vastus oli väga diferentseeritud. Šenderovitši vastust võis mõista nõnda, et ta vihkab Venemaad hetkepoliitilises tähenduses, aga armastab kultuuriloolises tähenduses. Kui minult küsitaks, kas ma armastan Eesti Vabariiki, pean tunnistama, et on arenguid, mida ma põlgan südamepõhjani, ja ikkagi on Eestimaa mu südames ainukesena nii sügaval.

Sõltumatult diktatuuri ideoloogiast on selle psühholoogilised toimemehhanismid suhteliselt sarnased. Teisitimõtlejate ja peavoolu mõtteviisi seost on psühholoogias kirjeldatud sotsiaalse surve ja konformismi mõistete abil. Ilukirjanduses on kaasajooksmist haaravalt kirjeldanud näiteks Alberto Moravia oma raamatus «Konformist».

Olen jälginud oskuslikke inimesi, kes Nõukogude ajal olid soojadel (parteilistel) kohtadel, vabaduse alguses püüdsid nad kalu sogases vees, nüüd kuulutavad nad liberaalseid väärtusi ja eluviisi.

Europugemisel on erinevaid vorme. Järgmises ühiskonnas võiksid nendest saada näiteks hieroglüüfimaalijad või koraaniõpetajad. Ikka vastavalt sellele, kuhu poole maailm pöörab.

Sellele, miks inimesed käituvad konformselt, ei taha, ei julge või ei suuda massist erineda, on psühholoogias esitatud erinevaid seletusi. On leitud, et meile on loomuomane soov meeldida teistele. Koos sellega käib hirm eemaletõugatuse ees, sest me oleme sotsiaalsed olendid.

Me tahame, et meil oleks õigus, ja teiste kinnitav arvamus aitab seda veendumust hoida. Uuringud näitavad ka, et konformsus on isiksuseomadus. On neid, kes teevad alati seda, mida teised teevad, ja on neid, kes jäävad alati enesele kindlaks.

Miks mõned inimesed ikkagi panevad vastu sotsiaalsele survele? Psühholoogiliselt on siin olulised kaks motiivi. Esiteks soov säilitada oma individuaalsus, jääda oma veendumuste juurde, mitte alandada iseennast, mitte lahustuda. Teiseks meie loomulik vastuseis kontrollile ja survele.

Ajuloputuse uurijad ütlevad, et kui kaob režiimi surve, taastub eluterve mõtlemine suhteliselt kiiresti. Tõsi, armid jäävad ja nendest paranemine võib võtta mitu inimpõlve.

Psühholoogilised uuringud näitavad, et ebakindlus suurendab konformset käitumist. Need, kes on enesekindlad, kellel on väljakujunenud maailmavaade ja väärtussüsteem, on suhteliselt sõltumatumad oma käitumises ja hinnangutes. Sama seaduspärasus toimib ka erinevates kultuurides. Väidetavalt käitutakse kollektivistlikes kultuurides konformistlikumalt kui individualistlikes. Relativismi puhul on ebakindlus ja seepärast ka konformsus n-ö sisse kirjutatud.

Peavoolu ja opositsiooni arvuline vahekord on omaette teema. Üks sotsiaalseid illusioone on, et me kaldume esilekerkivat ja nähtavat pidama üldiseks. Kui meedia võimendab arvulise vähemuse seisukohti ja neil on raha enda presenteerimiseks, tekib illusioon vähemuse kõikvõimsusest ja kõikjalolemisest. Arvuline enamus satub n-ö illusoorsesse opositsiooni, kuna nende häält pole kuulda, nad on killustunud või lihtsalt ei tee oma häält kuuldavaks.

Oluline koht surveideoloogiates on kuulutada teisitimõtlemine ebanormaalseks või isegi haiguseks. Meie avalikku ruumi reostas hiljuti kampaania «Kumm on seks». Üks küsimusi, mida 18 protsendi kummikandjate esindaja reklaamklipis õhates ülejäänud 82 protsendilt küsib, on, et «mis sul viga on». Mul on piinlik kõigi endast lugupidavate Eesti naiste ees.

Iga diktatuuri ajal on inimesel võimalus säilitada sisemine vabadus. Koonduslaagri läbi teinud logoteraapia rajaja Viktor Frankl arutles nende teemade üle ja leidis, et inimeseks olemise juurde kuulub võime otsustada. Alati on olemas valik. Jutt, et meil pole valikut, on vale.

Laagris oli alati neid, kes jagasid oma viimase leiva, kes säilitasid eneseväärikuse kuni lõpuni. Need, kes püüavad kangesti teistele meeldida, ei meeldi varsti iseendale. Endaks jäämine on tugevate privileeg. See kehtib minu arvates nii üksikisiku, grupi kui ka ühe rahva kohta.

Allikas: www.postimees.ee

Mis seal kirikus küll toimub? Kes pühapäeval kirikutee jalge alla võtab, saab teada. Kõik on endine, samas alati aktuaalne – ikka räägitakse Jumala päästvast ja uueks loovast armust. Ka manifestides pole kummaski midagi põhjapanevalt uut ega sellist, mida Eesti kirikud juba ei praktiseeriks. Kristlik kirik on nii pika traditsiooniga, et seda on raske millegagi üllatada.

Elame vabas maailmas, kus igaüks võib uskuda ja kuulutada ükskõik mida. Kiriku eesmärk on aga uskuda ainult seda, mis on õige. Seega usuküsimused on alati tõe ja õiguse küsimused ja alati inimmeeli tugevasti ärritavad küsimused. Usk ei ole hobi ega rahvuslik kultuurinähtus, vaid kogu inimkonda kõikidel aegadel haaranud igatsus Kõigevägevama järele, nimetatagu teda kuidas iganes. See igatsus on väljendunud lõputul erineval moel suures hulgas religioonides. Kui ingel ilmus Petlemma väljal karjastele, teatas ta Jumala vastusest inimeste igatsusele – Jeesuse sünnist, siis tegi ta seda mitte üksikule hulgale, vaid «kogu rahvale» (Lk 2,10). Ja seda ajal, mil maailmas veel kedagi kristlaseks ei nimetatud. Sõnum oli avalik ja mõeldud kõigile inimestele. Jeesus on vastus kõigile religioonidele. Kuna kiriku sõnum puudutab kõiki, on hea, et usuküsimusi arutatakse avalikul diskussioonil. See ajendas ka mind avaldama tradistioonilise kristluse manifesti.

Ma loodan, et Eesti kirikud säilitavad muutuste keskel selle, mis teeb kirikust kiriku. Ja mida muud ongi kirikul anda, kui pattude andestust ja igavest elu? Kirik ei ole humanitaarabi jagamise ega seltsielu edendamise organisatsioon, kuigi ka see on hea ja vajalik, vaid kirik on koht patusele inimesele. Mäletan üliõpilaspõlvest arutelu teemal: Jeesus on vastus, aga mis on küsimus? Inimene, kes ei tunneta oma patusust, ei saa kunagi ka Jeesusest aru. Ja patu all on mõeldud lahusolekut Jumalast – halvad teod on vaid selle tagajärg. Kui kirik ei tegele põhjusega, pole kasu ka tagajärgedega võitlemisest.

Jumala Sõna kinnitab, et kõik inimesed on patused (mina sealhulgas). Seega on kirik alati patustele avatud. Jumala armastuse juurde on teretulnud iga inimene just sellisena nagu ta on, aga Jumal armastab inimest liiga palju, et jätta teda selliseks, nagu ta on. Me usume Jeesust Kristust kui elu muutvat väge. Ühiskonna probleemid ei ole lahendatavad väliste vahenditega, vaid alustada tuleb inimese südamest, tema olemuse uuenemisest. See muutus ei tule kergelt nagu näeme ka kristlaste endi puhul. Mõni viga paistab kergesti välja: näiteks alkoholism, mõni teine on lihtsamini varjatav nagu uhkus või kadedus. Üks ei ole hullem ega normaalsem kui teine. Jumala armu vajavad kõik. Kirik usub väga suuri asju. Mitte ainult inimese uuenemist selles elus, vaid ka surnute ülestõusmist. Kui seda teaduslikult seletada, ei jää suurt midagi järele. Humanism on tore seni, kuni see ei ürita vähendada Jumala tegusid, kuni see ei püüa allutada Jumalat inimese tahtele.

Ma pole hetkekski kahelnud, et Eesti ühiskonnas on traditsiooniliste väärtuste kaitsjaid rohkem, kui manifestidel allkirju või kommentaare – ka nende seas, kes ise kirikusse ei kuulugi. Ka kiriku noorem põlvkond toetub aastatuhandetega läbiproovitud seisukohtadele. Võrreldes Põhjamaadega on Eesti luterlikul kirikul täna suurem vabadus öelda seda, mida mõtleb. Hiljuti kinnitas eravestluses üks Soome luterliku kiriku juhte, et eestlaste selged seisukohavõtud on nendelegi suureks abiks. Põhjamaades on ühiskonnal kiriku üle suurem kontroll – kõike ei saa öelda. Eesti kirikute seisukohad on täna ka paljude Skandinaavia kristlaste seisukohad. Meil on veel vabadus. Hoidkem seda! Usun, et Eesti kristlaskond on täna ühtsem kui varem ja kiriku väiksus võib olla ka tema tugevus.

Allikas: www.postimees.ee