Kinkimise mõttest kirjutab religiooni- ja suhtlemispsühholoog Tõnu Lehtsaar.
 
Jõuluaeg on täis sündmusi ja tundeid: kingitused, pere keskel olemine, haudade külastamine, jõulupeod, jõulukirik, trügimine, kiirus, igatsus, tüdimus, kuuse toomine… Jõulude sisu, milleks on Jumala poja sündimine, kipub kõige selle alla mattuma. Jõulusündmuses tegi Jumal maailmale kingituse – saatis oma poja. Seepärast on kujunenud komme teha jõulude ajal üksteisele kingitusi.

Kinkimine iseenesest on keeruline asi. Seda on peetud üheks eneseteostuse vormiks, sotsiaalseks mänguks, omakasupüüdlikuks tehinguks (vastukingi lootus), heasoovlikkuse väljenduseks, abistamiskäitumise viisiks, lihtsalt ilusaks kombeks või ka jumaliku heateo inimlikuks peegelduseks. Aga sõltumata kinkimise motiividest käib kingitustega kaasas tänulikkus.

Tänulikkus algab kingitu märkamisest ja jõuab edasi kinkija juurde. Tänamatuse põhjus võib olla kingituse mittemärkamine ja asjade enesestmõistetavaks pidamine. Seepärast elab tänulik rikkamas maailmas kui tänamatu. Psühholoogid ütlevad, et tänutunde kaasemotsiooniks on rõõmutunne. Rõõmsad inimesed on tervemad ja elavad kauem kui rõhutud ja tusameelsed.
Tänulikkus tähendab sooja heasoovlikkuse tunnet ja tegusid, mis seda tunnet väljendavad.

Armastus, mida ei avaldata ja mis ei avaldu, jääb sügavale südame soppi ning armastatul pole sellega pistmist. Samamoodi pääseb ka tänulikkus mõjule vaid avaldatuna. Tänulikkus võib olla nii reaktsioon, hoiak kui ka iseloomujoon, mis avaldub kestvalt erinevates eluolukordades.
Psühholoogidel on kiusatus kõike inimesse puutuvat mõõta. Ka tänulikkuse mõõtmiseks on skaalasid. Nendes on kasutusel laused, mis iseloomustavad tänuliku inimese maailma.

Näiteks väited, et olen tänulik iga päeva eest, mis mulle on antud. Minu edasijõudmine toimub vaid tänu teistele. Olen tänulik vanematele lapsepõlvekodu eest. Kogu elu on kingitus. Minu elus on palju, mille eest olla tänulik.

Tänulikkus on nüansirikas. Ta võib olla rohkem või vähem intensiivne. Ta võib esineda eri sagedusega. Ta võib ulatuda (jõulu)kingi saamisest kuni tänutundeni elusolemise eest.  Tal võib olla erinev tihedus selles mõttes, et me võime olla tänulikud mõnedele või paljudele inimestele. Tänulikkus on rikkus, tänamatus on vaesus.

Üheks elus edasiliikumise tingimuseks on kohanemisvõime. Üks kohanemist takistav tegur on negatiivsed tunded, nagu viha, solvumine ja kättemaksusoov. Tundeuurijad on leidnud, et tänulikkus on tihedalt seotud andestamise ja kaastundega. See tähendab, et tänulikkus silub suhteid ja aitab paremini ajaga sammu pidada.

Tänulikkus aitab kannatustega toime tulla. Inimesed, kes on kogenud eluraskusi, võivad nendele tagasi vaadates olla isegi tänulikud. Mind hämmastas aastate eest koostöös Heino Noorega läbi viidud represseeritute küsitlus. Paljud küüditatud ütlesid, et nad ei õigusta toimunut, kuid on tänulikud selle eest, mida nad tohtisid õppida.

Õpiti näiteks usku õigluse võitu, saatusekaaslastele toetumist, lähedaste tähtsust ja endaks jäämise väärtust. Ma pole sellisel viisil kannatanud, elu on minu põlvkonda sõjast hoidnud. Suhtun aukartusega kannatanute kogemusse. Nende tänulikkusest on õppida.

Tänulikkusel on oma vaenlased, tänamatuse sõbrad. Uuringud kinnitavad, et kiirustamine pärsib märkamist ja süvenemist. Ajadefitsiidi põdeja ei märka abivajajat, tormab mööda kingitusest, võõrandub aja jooksul iseendast.

Kui ei nähta põhjust tänuks, muutub inimene tänamatuks iseenda, kaasinimese ja Jumala vastu. Lõppeks tähendab see üksildust. Võib-olla on meie märkamisvõimetus ja tänamatus põhjustatud pidevat kiirustamisest? Või äkki on meie kiirustamine hoopis põhjustatud sellest, et me ei oska olla tänulikud selle eest, mis meil olemas on?

Tänamatuks teeb see, kui inimene tunneb end passiivse ohvrina. Kui elu on vaid kannatus, milles minust ei olene midagi, siis on raske olla tänulik. Tänulikkust pärsivad veel ülehõivatus materiaalsega, võimetus ennast kõrvalt vaadata, enesekesksus. Jääb mulje, et mida enam on inimese pilk suunatud enda ette ja endale, seda vähem on ta tänulik. Tänamatu maailm on piiratud iseendaga. Tänuliku maailm ulatub endast väljapoole.

On üks vana ütlus, et õnnistus tuntakse siis ära, kui sellest ilma jäädakse. Hea elu muudab meid pigem mugavaks, mitte tänulikuks. Enesekesksus, hoolimatus, õiguste rõhutamine ja vastutuse vältimine on tänamatu heaolu õied. Rasked ajad õpetavad tänulikkust ka pisiasjade eest. Tükk leiba, paar kingi, võimalus korraks kohtuda lähedastega – need «pisiasjad» võivad olla suuremad kui kallis välisreis või uus auto heaolu tingimustes.

On kogemusi, mis õpetavad tänulikkust. Need peavad meid isiklikult puudutama. Hiljuti kuulsin ühelt maavanemalt soovitust, et käige Ukrainas või Bulgaarias ja te saate aru, kui hea on meil siin Eestis.

Meid võib puudutada kellegi tänulik eeskuju, kelle rikkus on oskus olla rahul ja tänulik selle üle, mis tal on. Tunnen Tartus selliseid pensionäre, kes kostitavad tudengeid, kuna tudengid on armsad ja pensionist jääb üle. See on vanainimeste viis väljendada tänu oma jõukuse eest. Need on rikkad inimesed, kes suudavad oma piskut jagada.

Jõulud on perekeskne aeg. Mina olen veendunud, et ühiskond on nii tugev, kui tugev on perekond. Kui laguneb perekond, kukub kokku ka ühiskond. Olen tänulik, et meie põhiseadus lubab, et riik kaitseb perekonda. Olen tänulik inimeste eest, kes perede lagunemise ja lõhkumise ajal näevad vaeva selle nimel, et pered püsiks, et perekond oleks väärtustatud ja hoitud.

Meie keel, riik, rahvakilluna püsimine – kõik see on habras ime, mille eest võime olla tänulikud. Meie vabadus pole midagi garanteeritut – iga päev, mida tohime elada oma riigis, on kingitus. See, et meie lapsed võivad omandada emakeelse hariduse, on kingitus. See, et meil on väikerahva kohta nii palju andekaid, on kingitus.

Keda nende kingituste eest tänada, on maailmavaateline küsimus. Kes tänab ennast, kes mõnda inimest, kes Jumalat. Jõulud meenutavad seda, et meile on rohkem kingitud, kui me tegelikult väärime. See teebki kingituse suureks ja kinkija tänuväärseks.

Allikas:  www.postimees.ee
 
alt
 
 
 

altTartu Ülikooli politoloogi Alar Kilbi hinnangul ei ole eestlased kirikuvaenulikud vaid pigem ükskõiksed usu suhtes.
Kilp rääkis ETV saates "Vabariigi kodanikud", et eestlased on küllaltki kirikukauge rahvas.


"Ma usun, et eestlased on ikkagi usuleige rahvas. Üheski teises ühiskonnas pole sotsialism nii mõjunud, et kiriku formaalne liikmeskond oleks niimoodi alla vajunud. Samas meil ei ole ka ateiste õieti, meil ei ole kirikuvaenulikkust, aga meil on pigem ükskõiksus," selgitas Kilp.

Ta lisas, et Eestis on usuvabadus ja kõik saavadki valida, kas nad on religioossed või mitte.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kantsleri, õpetaja Urmas Viilma sõnul ei ole aga eestlased usuleiged ning see arvamus on pigem müüt. Ta tõi näite, et 2007. aastal tehtud uuringu kohaselt käis jõulude ajal kirikus 53% eesti keelt kõnelevatest inimestest ning 47% vene keelt kõnelevatest inimestest. "See on umbes sama suur arv, kui käib valimas," märkis ta.

Maausklik ja kunstnik Elo Liiv ei nõustu samuti, et eestlased on usuleiged, kuid tema sõnul usub enamik inimestest puude ja kivide hinge olemasolusse ning elusse pärast surma.

Kirjanik Jaak Urmeti ehk Wimbergi hinnangul võib iga inimene uskuda sellesse, mida ta tahab, kuid seda ei tohiks teistele peale suruda. Tema sõnul on kirik näiteks paljudes maakohtades ainus koht, kus käia. 

"Ma leian, et Eestis on religiooniga kõik korras. Minu jaoks religioon, usutunnistused, konfessioonid on ikkagi nagu klubid," ütles Urmet ning võrdles kirikuid kohalike teatritruppide ja külaseltside tegevusega. "Kirikud, kogudused on samamoodi klubid, las nad ajavad oma rida seal," lisas ta.

Allikas

alt

Armastuse teema järgmised peatükid puudutavad armastust iseenese vastu.

Kristluses on läbi aegade levinud paljud valeõpetused, mis kutsuvad kristlast olema enese vastu karmid, piitsutama oma ihu, seda risti lööma, kuid samas teadmata, mida selline tegevus tähendab ja miks seda üldse vaja on kui on. Kristus ei ole inimest kutsunud hävitama, vaid ta tuli, et meil oleks elu ja kõike ülirohkesti (Jh 10:10).

Sageli õpetatakse: "salga ära oma mina", "võta oma rist" ja järgne teda! "Keda?" küsib Kristus täna.

Loe edasi Kristlik Mõttevõra artiklit Tunne iseennast

Mis on stiimuli ja reaktsiooni vahel niisugust, mis annab meile jõu ja võimaluse teha proaktiivseid valikuid? Victor Frankl kirjeldab, et reaktsioon sõltub meie väärtushinnangutest, visioonist, neljast inimandest ja sellest, kuivõrd me oleme panustanud nende arendamisse.

altVäärtushinnangud juhivad meid. Mida iganes ma teen, valin, ütlen – selle taga on alati midagi, mis on minu jaoks oluline. Kuid väärtushinnangud ei too iseenesest endaga kaasa elu kvaliteeti positiivselt mõjutavaid tulemusi, välja arvatud juhul, kui me väärtustame printsiipe.

Mis need printsiibid siis on?
Printsiibid (põhiväärtused - universaalsed tõed – nn loodusseadused inimlikus mõttes) on põlvkondade kollektiivne elutarkus, mida on tunnustanud kõik tsivilisatsioonid ja ka religioonid ning mille järgi tegutsemine annab pikemas perspektiivis etteennustatavaid positiivseid tulemusi. Näiteks: ausus, julgus, Kuldne Reegel, aupaklikkus, õpetatavus, võidan-võidad mõtteviis, püüd mõista esmalt teist inimest, selle asemel, et olla ise mõistetud ja palju-palju teisi.

Printsiipide jõud seisnebki nende universaalsuses. Me võime ühes olukorras mingi konkreetse tegevusega tulemuse saavutada, kuid mõnes teises situatsioonis see ei pruugi sobida. Näiteks ühe inimesega suheldes mingid suhtlemistehnikad töötavad ja teise inimesega mitte. Aga kõigi inimeste juures toimib printsiip „püüa esmalt mõista ja alles siis olla ise mõistetud“. Ja väga lihtsal põhjusel, inimestena me kõik soovime olla mõistetud - see lihtsalt on universaalne.
Kui me printsiipe mõistame ja õpime neid rakendama oma elus, suudame kiiremini kohaneda iga muutusega. Pidevad muutused on elu reaalsus, meeldib see meile või mitte.

Stephen R. Covey ütleb, et maailmas on kaks püsivat asja – printsiibid ja muutused. Printsiibid ja muutused toimuvad kogu aeg. Õppides ja õpetades tegevuste asemel mõistma printsiipide toimimist ja näidates kuidas praktilised tegevused on seotud printsiipidega, valmistame nii end kui oma lapsi paremini ette toimetulekuks tuleviku tundmatute väljakutsetega.


Näiteks, Viktor Navorski, „Terminali“ peategelane, oli töökas, õiglane, hooliv, ausameelne, ta püüdis teistega käituda nii nagu oleks soovinud, et temagagi käitutaks - ja seda kõike kinnitas ka tema tegutsemine.

Natsi koonduslaagri vangina hakkas Victor Frankl uurima teemat: mis aitab mõnedel ellu ja inimeseks jääda seal, kus enamik sureb või loomastub.
Ta uuris erinevaid tegureid: tervist, perekonna struktuuri, intelligentsust, ellujäämise oskusi, elujõudu jne. Ta jõudis järeldusele, et ühelgi neist pole otsustavat tähtsust. Kui mõni neist ka andis alguses teatud eelise, siis pikema aja jooksul need eelised haihtusid. Kõige olulisem üksikfaktor oli tulevikunägemus – veendumus, et neil on elus täita oluline eesmärk, et pooleli on millegi tähtsa saavutamine.
Ka Viktor Navorskil oli selge eesmärk, tegelikult selle elluviimise käigus ta ju sinna lennuväljale lõksu sattuski. Ta oli täitmas isale enne surma antud lubadust.

Proaktiivsus meeskonnas või inimgrupis sõltub sellest, kas neid inimesi ühendavad ühised väärtused ja kuivõrd need väärtushinnangud, mis neid inimesi tegutsema panevad on seotud printsiipidega. Võiks arvata, et seda lihtsat ja väsinud tõde teavad juba kõik, aga miks me siis ei suuna sinna oma energiat ja ressursse?

Kuulen televiisorist järjekordset vaidlust selle üle, kas saavad või miks ei saa erineva nahavärvi, religiooni, keele, orientatsiooni vms inimesed tulemuslikult ja üksteist väärtustavalt elada ja koostööd teha. Üks pool on kindel, et saavad ja rõhub erinevuste väärtustamisele ja suuremale tolerantsile. Teine pool on kindel, et ei saa, sest süüdi on just need erinevused, usk, „teistsuguste“ suur osakaal jpm. Vastus võiks olla, et saavad muidugi, kui nad inimestena tahavad jagada ühiseid printsiipidekeskseid väärtusi ja kui neil on ühised eesmärgid. Aga ei ole ju ei üht ega teist ja nn lõimumistegevustele raha kulutamise tulemus on kas kerge make-up või halvemal juhul streigid, terroriaktid.

Allikas