Homokultuuri edendajad on väga sihikindlad. Juba aastaid üritatakse legaliseerida hävingut tootvat pattu. Tegemist on maailmavaatelise küsimusega.

Minul on Jumala autoriteeti tunnustava kristlasena väga lihtne. Piibel on õige ja vale määratlemise alus. Teine levinud maailmavaade on sekulaarne humanism. Selle maailmavaate alus on usk evolutsiooniteooriasse. Evolutsiooniteooria on loodud, et kujutada maailma ilma Looja ja loomiseta.

Kui lähtuda siiski sellest, et Jumal on olemas, siis:

- Kes on kõik loonud, on selle omanik.
- Kelle oma kõik on, määrab ära kõik reeglid.
- Kui meie tahame, et meil oleks asjad hästi, oleks tark teada, millised reeglid kehtivad ja neid ka täita.

Kuna inimene on patuse loomusega ja meile meeldib loomulikkuses pattu teha, siis vajame harjumuspärase patu tegemiseks südametunnistuse (see on osa meie inimese vaimust, mille kaudu Jumala Vaim annab meile märku) vaigistamiseks vabandusi. Evolutsiooniteooria on üks sellistest filosoofiatest, mis väidab, et saame reeglid ise määrata. Humanism tõstabki inimese jumala staatusesse ja nii üritataksegi patud legaliseerida.

Meie ühiskonda nimetatakse demokraatlikuks ehk siis kehtib nn rahvavõim. Meie ühiskonnas määrab (seaduslikkus mõttes) õige või vale riigikogulaste otsus hääletamisel.

Paradoks on täna selles, et oleme võtnud endale rahvusvahelise kohustuse aksepteerida Euroopa Liidu seadusandlust ülemuslikuna. Teisisõnu on meie riigikogu kui demokraatia kandja täiesti mõttetu.

EL-is aga töötab direktiive välja ei kellegi poolt valitud Euroopa Komisjon. Seega määrab (seaduslikus mõttes) selle, kas omasooiharus on patt või lubatud, käputäis demokraatia kaaperdajaid Brüsselis. Kui need seltsimehed pole jumalakartlikud, siis ka kõik patt legaliseeritakse — võite kindlad olla.

Kas peame seda tunnustama ja nõus olema? Ei pea, sest kuigi demokraatiat pole, siis ametlikult üritatakse seda siiski mängida. Seega võib rahulikul Reimole, Ulrikale ja teistele homokultuuri propageeriatele selgelt öelda — ei taha, ei meeldi.

Allikas Delfi, Taavi Usta

Soome Rahvamisjoni uueks juhiks valitud Mika Tuovinen leiab, et kui misjoniselts jääb Piibli õpetuse järgimise tõttu mõnede koguduste rahalise toetuseta, siis pole midagi parata. Nimelt on Helsingi ja Vantaa luterlikud kogudused otsustanud Rahvamisjoni rahalisest toetusest ilma jätta, kuna misjoniselts ei poolda naiste ordineerimist ega kiida heaks homoseksuaalset eluviisi.

„Kui me Jumala Sõnast ehk Piibli õpetusest kinnipidamise tõttu rahast ilma jääme, siis pole midagi teha. Või selle tõttu, et Rahvamisjon peab kinni arusaamast, et homondus on Jumala tahte vastane,“ kirjutab Tuovinen oma ajaveebis.

Mika Tuovinen meenutab Taanieli raamatu jutustust, kuidas kuningas Nebukadnetsar laskis valmistada kuldse ebajumalakuju, mida kõik pidid kummardama. Siiski leidus kolm meest, Sadrak, Meesak ja Abednego, kes keeldusid seda tegemast ning heideti tulisesse ahju.

Tuovinen rõhutab samas, et iga üksikut inimest tuleb respekteerida: „Jumala ees oleme me kõik rikutud ja patused. Ja Jeesuses me saame kõik sama andeksandmise ning oleme õed ja vennad sõltumata seksuaalsest orientatsioonist.“

Pastor Mika Tuovinen töötas varem EELK Misjonikeskuse juhatajana.

Sama tekst Mika Tuovineni blogis Soome keeles

Allikas Meie Kirik

{jathumbnail off} Maal koduhoovis ringikäies pakub praegusel ajal suurt rõõmu sõnulkirjeldamatult ilus õitemeri. Hoov oleks justkui hiiglaslikke lilli täis. Ent nagu viimastel kevadetel kombeks, puhkeb ühes kirsi- ja õunapuudega õide ka homoteema ajakirjanduslik käsitlemine. See nii ilus ei ole ja rõõmu kah ei valmista.

Eilne meedia pakkus hea näite tuulelipuna käituvast poliitikust: Riigikogu valimiste eel kinnitas sotside ridadesse kuuluv Andres Anvelt, et on samasooliste tsiviilpartnerlusele seadustamise vastu, ent eilses Postimehes nimetas ta sellist seisukohta ja selle järgimist lollimängimiseks. Jääb üle küsida, millest selline äkiline meelemuutus, mis sunnib iseenda poolt vaid mõne kuu eest väljendatud seisukohtade omamist ja nende väljendamist nüüd lollimängimiseks nimetama. Kust saabus meelemuutuseni viinud “valgustus”? Samuti võiks küsida, miks ta siis Riigikogu valimiste eel lolli mängis ja seeläbi valijaid lollitas?

(Samasugust enesele vasturääkimist näeb eilset meediat vaadates ka homoaktivistide esituses. Vastates Delfi lugejate küsimustele, ütleb Reimo Mets: “Ma ei usu Jumalasse, usun iseendasse.” Samas on ta eelnevalt korduvalt rääkinud enesest kui kristlasest (vt nt siit) ja ju räägib edaspidigi, kui see juhtub talle kasulik olema.)

Mida võiks aga öelda vaadates õiguskantsler Tederi seisukohta (vt kajastust Postimehest ja seisukohta ennast siit), et põhiseadusega on vastuolus olukord, et Eestis pole samasooliste isikute püsiva kooselu reguleerimiseks õiguslikku raamistikku?

Esiteks ei saa kuidagi nõustuda väitega, et selline õiguslik raamistik puudub. Kui täpne olla, siis Tederi poolt Justiitsministeeriumile saadetud dokumendist sellist seisukohta ei leiagi — Tederi sõnul puudub “kohane õiguslik raamistik”, mis tähendab teisisõnu, et vastav õiguslik raamistik on küll olemas, ent see vajaks ümbervaatamist. Seega näib jutt vastava õigusliku raamistiku puudumisest olevat Postimehe väljamõeldis.

Kõik Eesti Vabariigis kehtivad seadused – sh varalisi suhteid reguleerivad seadused, nagu nt tsiviilseadustiku üldosa seadus, võlaõigusseadus, asjaõigusseadus, pärimisseadus, perekonnaseadus, mittetulundusühingute ja sihtasutuste seadus, äriseadustik jne – kehtivad kõigi inimeste suhtes olenemata nende seksuaalsest orientatsioonist. Võib arutada selle üle, kas omavahel mitte abielus olevate (nii samast kui erinevast soost) inimeste varaliste suhete reguleerimiseks eksisteerib piisavalt (mh lepingulisi) võimalusi – ja Justiitsministeerium on põhjaliku analüüsi pinnalt kinnitanud, et eksisteerib –, aga on täiesti absurdne väita, et selleks puudub üleüldse õiguslik raamistik. Jutt õigusliku regulatsiooni puudumisest, mida kuuleme ka Andres Anvelti esituses, on järjekordne näide emotsionaalselt mõjusa demagoogilise (ehk sihilikult eksitava) retoorika rakendamisest.

Teiseks tuleb aga Tederi arvamust ja homoaktivistide taktikat vaadeldes rõhutada üht eriti olulist asja: nimelt seda, et võtmetähtsusega kategooria ei ole siin abielu, vaid perekond. Homoaktivistidel on (vähemalt esialgu) ükskõik, kas omavahel seksuaalselt läbikäivate inimeste liitu nimetatakse abieluks või mitte, ent nad rõhuvad sellele, et ka sellist kooslust tuleks pidada perekonnaks.

(Lisaks Tederile on sama retoorikat viljelenud mitmed teised liberaalse ilmavaatega juristid, nt endine Riigikohtu esimees ja Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtunik, nüüdne reformiparteilasest Riigikogu põhiseaduskomisjoni liige Rait Maruste (vt nt väljendit “samasooline pere”) ja implitsiitsemalt ka vandeadvokaat (ja Tederi bürookaaslane) Leon Glikman – mõlema artiklid on sarnase struktuuriga, argumenteerides, et samasooliste kooslust ei või nimetada perekonnaks ja luues seeläbi teatava konservatiivsuse oreooli, mis varjab tegelikku ja tähelepanu fookusest väljapoole jäävat ning seejuures absoluutselt põhjendamata jäetud sisendust, et sellist kooslust tuleks siiski pidada perekonnaks.)

See on homoaktivistide jaoks oluline kahel lihtsal põhjusel. Esiteks ei ole perekonna mõiste Eesti õiguses nii selgesõnaliselt määratletud, kui on seda abielu, mis on perekonnaseaduse §-1 kohaselt mehe ja naise vaheline liit. Kuivõrd perekonna kohta seda nii eksplitsiitselt öeldud ei ole, siis on lihtsam väita, et ka samasooliste kooslust võiks käsitleda perekonnana. Teiseks on samasooliste koosluse perekonna mõiste alla mahutamine oluline, sest see võimaldab omale õigusliku (ja seeläbi moraalse) tunnustuse saamiseks apelleerida põhiseaduse §-le 27, mille kohaselt on perekond riigi kaitse all.

Seepärast seisneb inimeste jaoks, kes mõistavad perekonna institutsiooni tähtsust ühiskonna alusena ja soovivad seda kaitsta, antud võitluses keskne küsimus selles, et ei tohi lasta end eksitada ning tuleb järjepidevalt ja selgelt rõhutada, et samast soost isikute kooslus võib (teatud stabiilsusastme saavutamisel) küll kujutada endast leibkonda, ent see ei kvalifitseeru mitte mingil juhul perekonnana. Päris kindlasti ei saa see kvalifitseeruda perekonnana põhiseaduse tähenduses, sest selle § 27 räägib perekonnast kui “rahva püsimise ja kasvamise ning ühiskonna alusest”, määratledes seeläbi perekonna esmaselt selle reproduktiivse ja teiseselt selle moraalse funktsiooni läbi – ilmselgelt ei saa olemuslikult reproduktsioonivõimetu kahe samasoolise inimese kooslus olla rahva püsimise ja kasvamise aluseks ega ka ühiskonna aluseks, sest see ei kanna edasi ei inimelu ega ka ühiskonna aluseks olevaid perekonnaelu- ja soorolle ning põhimõtteid.

Aga mida siis perekond endast kujutab? ÕS ütleb perekonna kohta “abielupaar koos järglastega”. Abielu on määratletud perekonnaseaduses “mehe ja naise vahelise” liiduna. Ja sellega peakski olema küsimus ammendatud.* Aga näed, ei ole, sest kahjuks on Teder läinud teist teed, sedastades Justiitsministeeriumile saadetud märgukirja kokkuvõttes:
 

Eriliselt tähelepanuväärne on Tederi seisukoha juures see, et ta on jätnud õiguslikule argumentatsioonile täiesti kohatul kombel põhjendamata, miks peaks samast soost isikute kooslust perekonnana käsitlema ning on seda absoluutselt keskse tähendusega asjaolu lihtsalt eeldanud. Seepärast tuleks Tederilt selle küsimuse osas selget vastust nõuda: millistele argumentidele tuginedes ta väidab, et omavahel seksuaalselt läbikäivate samast soost inimeste kooselu kujutab endast (põhiseaduse tähenduses) perekonda? Kas see on tõesti see, mida põhiseaduse loojad perekonna all silmas pidasid?

(Praegu ei ole aega põhiseaduse assamblee materjalidesse süveneda, aga on ülimalt tõenäoline, et 90ndate algul ei pidanud aadetest kantuna ja lootusrikkalt tulevikku vaatavad vabariigi taastajad põhiseaduse teksti koostades perekonna all silmas kahe mehe vahelist seksuaalset läbikäimist… Veelgi kindlamalt võib öelda, et 1992. aastal põhiseadust heaks kiites ei pidanud seda silmas eesti rahvas.)

Selle asemel, et esitada niisuguseid elementaarseid põhimõttelisi küsimusi, räägib aga justiitsminister Michal arusaamatut ja ühiskonda alandavat juttu sellest, kuidas me ei ole veel piisavalt arenenud (valmis), et homosuhteid õiguslikult perekonnana tunnustada ning et sellise valmisoleku puudumine näitab sallimatust. Muidugi ei ole sellise homoliikumise arsenalist tuntud retoorika omaksvõtmises midagi üllatavat, pidades silmas, et Michal on ühes enamiku teiste Riigikokku potsatanud parteikaaslastega väljendanud seisukohta, et on isiklikult samasooliste tsiviilpartnerluse seadustamise poolt.

See, et homoteema massiivne õidepuhkemine (nii väidetavalt vaenu õhutavate netikommentaatorite kohtussekaebamise kui ka õiguskantsleri arvamuse avaldamise ja selle jõulise kajastamise teel) leiab aset vahetult enne 6. juunil algavat (ja Norra Kuningriigi, Hollandi kuningriigi, Rootsi kuningriigi ja USA saatkondade ning Eesti Kultuurkapitali ja loomulikult Euroopa Liidu poolt programmi “Progress” (!) raames rahastatavat) homoteemalist festivali “Omafestival” (mille raames saab mh osaleda ökoloogiliste mõnulelude meisterdamise õpitoas), luues sellele sobivat fooni, ei üllata vist enam kedagi. Jõuline meedia kaasamine oma eesmärkide teenistusse on alati olnud midagi sellist, mille osas peab homoliikumise ees mütsi maha võtma ja nentima: “Muljetavaldavalt tehtud!”

Lõpetuseks võib öeda, et kogu homoliikumine muutub oluliselt mõistetavamaks, tutvudes selle taktikaliste alustega, mille on homoaktivistid ise väga selgelt ja detailiselt lahti kirjutanud. Sel teemal saab lähemat teavet nt siit. Nagu näha, on liikumise peamiseks eesmärgiks muuta ühiskondlikke moraalseid tõekspidamisi nii, et samast soost isikute seksuaalset läbikäimist hakataks pidama igati noramaalseks, moraalseks ja terveks inimseksuaalsuse väljenduseks. Samast soost ja omavahel vähem või rohkem regulaatselt seksuaalselt läbikäivate isikute koosluse kujutamine perekonnana ning sellisele käitumisele sel teel õigusliku tunnustuse saamine on (väga oluline) osa selle eesmärgi poole liikumisest.

* Tõsi, võib eksisteerida perekondi, mis teatud kahetsusväärsetel asjaoludel (nt kellegi surm või abielulahutus) ei vasta enam perekonna ideaalile (nt ema koos lastega, ilma isata) — aga see oleks ikkagi perekond, olgugi et strukturaalselt ebatäiuslik (see ei tähenda, et selle raames valitsevad inimsuhted oleks seetõttu tingimata vähem täisväärtuslikud).

Allikas De Civitate

Soome evangeelse-luterliku kiriku kirikukogu on praegu kogunenud oma kevadistungjärgule Turus. Õnnistust ja tarkust teile kõigile.

Möödunud sügise kirikukogu kuumaks teemaks olid homosuhted ja nende aktsepteerimine kirikus. Peapiiskop Kari Mäkineni eestvedamisel võeti omaks arusaam, et palve homoliitude eest ei muuda kiriku õpetust. Sellepärast piisab küsimuse otsustamiseks lihthääleenamusest. Seega jäi kirikukogu kindlaks kristlikule õpetusele Jumala tahte kohasest paarisuhtest ühe mehe ja ühe naise abieluna.

Kuna arvati, et selle küsimusega ei muudeta kiriku õpetust, otsustas kirikukogu lihthäälteenamusega, et piiskoppidelt palutakse pastoraalset juhist palvetamiseks samasooliste paaride eest.

Kummaline pööre

Käesoleva kirjutise pealkiri sündis siis, kui lugesin portaalist Seurakuntalainen.fi Timo Junkkaala kommentaari kiriku suhtumisest homosuhetesse. Junkkaala ütles: „Kui praegu öeldakse, et kirik on aktsepteerinud homoseksuaalset paarisuhet, siis tähendab see, et kirikukogu liikmeid on petetud.“

Pärast kirikukogu otsust ja piiskoppide pastoraalset juhist palvetamisest ongi suur osa preestritest väitnud, et kiriku õpetus on nüüd muutunud! Homosuhted on aktsepteeritud ning neid ei saa enam pidada patuks. Taolist õpetust võib kuulda ka piiskoppidelt. On toimunud kummaline koperniklik pööre!

Piiskoppide pastoraalne juhis seega muutis asja, mida varem peeti patuks, asjaks, mis ei ole enam patt.

Ma ei tea, kas Jumala jaoks toimus see muutus sel hetkel, kui piiskopid kirjutasid juhisele palvetamisest alla või sel hetkel, kui see avaldati. Või hoopis siis, kui kirikukogu otsustas, et piiskopid koostavad juhise palvetamisest?

Nüüd saame täita taeva inimestega – ettepanek kirikukogule ja piiskoppidele

Kui patt on ainuke asi, mis viib inimese põrgusse, siis teen järgneva ettepaneku. Kirikukogu ja piiskoppide konverents võiksid ühiselt otsustada, et ükski Piiblis patuks nimetatud asi ei ole enam patt. Ühtlasi võiks siis otsustada, et pattu polegi enam olemas. Sellega tagaksime, et viimses kohtus ei tunnistata enam kedagi patuseks. Kõik saaksid taevasse.

Sellise otsuse võiks teha lihthäälteenamusega, kuna pattu puudutavad küsimused ei ole õpetusküsimused.

Küllap Jumalgi tunnustab meie otsuseid ja on valmis oma Piibli ümber kirjutama. Me oleme ju tänapäevased mõistlikud inimesed.

Keda me püüame petta?

Kas kirikukogu on võimalik petta või võib kirikukogu ise teadlikult petta? Kelle pärast? Keda? Miks? Või miks ta ei saa petta?

Me võime juhatada inimesi eksiteele. Aga Jumal ja Tema Sõna püsib. Sellepärast tasub usklikul lugeda üha enam ja enam Piiblit. Eriti keset seda segast aega.

Allikas Meie Kirik ja Mika Tuovinen blog. Tõlkinud Illimar Toomet