Joosep Tammo: Kirikud jutlustavad armastust, mitte vihaPärnu Immaanueli baptistikoguduse pastori Joosep Tammo andmetel kirikud oma ametlikes väljaütlemistes kindlasti vihakõnet ei kasuta, samas ei välistanud ta, et üksikute inimeste tasemel võib esineda teravamaid väljaütlemisi.

Kommenteerides seda, miks humanistliku kristluse manifesti koostajad peavad tagurlikuks ka esmapilgul tavapärasest demokraatlikumaid baptiste, pakkus Tammo, et ju häirib kriitikuid nende tauniv suhtumine homoseksuaalsuse propageerimisse.

«Meil on olnud kindel positsioon, ka meie konverents on selle suhtes seisukoha võtnud. Selge see, et kõigile see ei meeldi,» rääkis Tammo.

«Kui inimesel on mingi probleem, siis loomulikult keegi ei represseeri, teda püütakse aidata. Kui ta hakkab aga propageerima oma probleemi, siis võib seda, kui talle enam kantsliluba ei anta, vaadata ka repressioonina.»

Tammo väitel tuleb läheneda probleemidele humaanselt – armastuse ja hoolivusega –, kuid jääda siiski jumalakeskseks. «Otsime seda peajoont, mida Jumal tahaks meie elus näha – et kuidas seda rakendada, et see oleks mõistetav ja arusaadav.»

Pastor märkis ka, et tavaliselt on kirikute lihtliikmed konservatiivsemad kui juhtkond, ning tuleb aru saada, et kirikusse tullakse sageli ikka selleks, et leida pidetus maailmas mingi toetuspunkt, mis tugineb sajanditepikkusele järjepidevusele. «Seda ühe manifestiga või väikese mõttevahetusega ei muuda kunagi.»

Tema sõnul on taolised arvamusavaldused nagu värske manifest teretulnud, kuid tuleb arvestada, et kirikud ei ürita juba oma olemuselt olla nüüdisaegsed.

«Need kirikud, kes on jäänud põhialuste juurde, on tugevad ja kasvanud. Kui aga muutuda ajastukeskseks – kui oleksime näiteks täiesti kohandunud Nõukogude eluga - , mis oleks siis kirikust saanud? Samamoodi on praegu – mis meil on, on meie tugevus.»

Ühtlasi kirikute nõukogu, kellele humanistliku kristluse manifest on esmalt adresseeritud, asepresidendi ametit pidava Tammo sõnul pole nõukogu manifesti veel kätte saanud, kuna allkirju sellele alles kogutakse.

Kui dokument nendeni laekub, siis kujundab nõukogu Tammo väitel selle suhtes tõenäoliselt ühise seisukoha ning jätab selle edaspidi kirikute endi arutada ja arvestada.

Esmaspäeval avalikustati Eestis tegutsevaid ristiusukirikuid ja kogudusi demokraatlikuks, avatuks ja muidu läänelikuks muutuma kutsuv manifest. Selle toetuseks käivitus ka internetis allkirjakampaania, mida veab interkonfessionaalne liikumine «Tänapäevase, demokraatliku ja avatud kiriku eest!» teoloogiadoktor Jaan Lahe juhtimisel.

Allikas: www.postimees.ee

Helari Hellenurm isiklik arvamus Jaan Lahe manifestistArvan, et see manifest on iseenesest sõnaliselt täiesti ok, sest ma arvan ka, et kirik ja kogudus peab olema avatud ja salliv AGA suur puudus on see, et sellega kaasneb väljaspoot surve kohe ka aktsepteerida homoabielusid.

Surve väljaspoolt

Osalt tuleb see Eesti meedia survest, sest nii sealt see rõhuasetuna silma jääb. Tundub ka, et kuidagi on võetud teema üles tegemaks skandaali, sest kui on skandaal, siis saab ju uudiseid kirjutada ning see toob ju lugejaid ja külastajaid, mis omakorda tähendab raha. Ja veel üks surve on homoabielude propageerijad, nemad kasutavad seda manifesti samuti oma tööriistana.

Keelevälised kõrvalised asjaolud

Hermeneutiliselt, st arvestades kõrvalisi asjaolulisi, keeleväliseid märke ning eestkõnelejaid, siis mina, kristlasena, ei saa sellele manifestile alla kirjutada. Ja samas ma iseenesest olen nende mõtetega nõus, et kirik peab olema avatud ka homoseksuaalidele.

Seitsmes punkt manifesti

Probleem on ka selles, et manifest ei määratle selgelt, et mis seisukoht, siis selle homoasjaga on. Seega pakun välja, et võiks olla 7 punkt, mis ütleb konkreetselt, et sallime inimest aga ei salli pattu.

Vabakoguduslik mõõde

Puht minu isiklik arvamus on, et tegemist on rohkem luterliku kiriku teemaga, sest paljusid neid asju, mida ma loen sellest manifestist ei ole üldse probleemiks vabakogudustes. Arvan seda sellepärast, sest ma ise olen ühest vabakogudusest. Samas annan aru, et alati on erandeid nii vabakogudustes kui luteri kirikutes, sest mina isiklikult tean VÄGA paljusid superlahedaid luterlasi, kes on tõelised usuinimesed ning on väga avatud ja sallivad :) Samuti tean mitmeid väga avatuid ja sallivaid luteri kirikuid ja teiselt poolt väga kinniseid vabakogudusi.

Aga siiski arvan, et vabakoguduse liikmel ei tasu väga pöördesse minna sellest manifestist, sest vabakoguduse usuinimesena ei tea me täiesti seda olukorda luteri kirikus toimuvast. Ühelt poolt on kiusatus rõõmustada, et meil pole olukord nii hull AGA samas, hoiatab Piibel, et uhkus tuleb ruttu ja sealt tuleb ka allakäik. Seega toetagem oma usuvendi luteri kirikus ja pangem seljad kokku, et võidelda koos head usuvõitlust. Olgu see siis kinnisus, sallimatus või valed õpetused.

Lõpetuseks õhutus üksmeeleks (Filiplastele 2, 1-4)

1 Kui nüüd on mingisugune julgustus Kristuses, kui mingisugune armastuse lohutus, kui mingisugune Vaimu osadus, kui mingisugune südamlikkus ja kaastunne,
2 siis tehke mu rõõm täielikuks sellega, et te mõtlete ühtmoodi, et teil on sama armastus, et olete üksmeelsed ja ühtviisi mõtlejad
3 ega tee midagi kiusu ega auahnuse pärast, vaid peate alandlikkuses üksteist ülemaks kui iseennast,
4 nii et ükski ei pea silmas mitte ainult oma, vaid ka teiste kasu.

altKui ma keskkoolis käisin, siis õpetati mulle, et õigustega kaasneb alati vastutus. Aeg muutub ja tänapäeval kuuleme palju õigustest. Meil on isegi eri liiki õiguslased välja kujunenud, nagu näiteks inimõiguslased, naisõiguslased, homoõiguslased, vähemusõiguslased ja rahvusõiguslased.

Palju räägitakse erinevate gruppide õigustest, vastutusest räägitakse aruharva. Tavaliselt vaid siis, kui keegi on mingi pahandusega hakkama saanud.
Eesti keeles on ilusad sõnad “vastutustunne” ja “vastutustundetus”. See tähendab, et vastutusel on oma subjektiivne pool, see on tunde küsimus. Psühholoogid ütlevad, et moodsa inimese üks probleeme on võimetus kogeda ehedaid ja sügavaid tundeid. Kuigi vastutustunne pole emotsioon selle sõna psühholoogilises tähenduses, on minu arvates ka võime tunda vastutust kidumas.

ado.slave('adoceandelfieeroonhjgfab', {myMaster: 'Bxf3C_rC18iPH6XwXtAzs7A_ggAfhh37ZnnwGmMcdXP.c7' });

 
Vastustundetule on vastutusest raske rääkida, sest tundetul on tundlikest teemadest üldse raske aru saada. Eriti siis, kui oma õigus on teravalt teadvustunud. See on sama lootusetu nagu südametule südame puistamine.
 
Terve vastutustunne rajaneb oma vastutuse määra mõistmisel, valmidusel võtta vastutust oma sõnade ja tegude eest. Haige vastutustunne võib ühelt poolt uinuda või teiselt poolt võtta kogu selle maailma valu enda kanda.
 
Minu arvates on vastutus ka objektiivselt olemas. Ka ilu on on minu arvates olemas sõltumata sellest, kas keegi seda märkab. Seepärast on vastutustundetus lihtsalt intellektuaalse, emotsionaalse ja moraalse pimeduse üks vorme. See, et me vastutust ei tunne, ei väära tegelikkust. Meil pole võimalik põgeneda vastutuse eest, sest see kuulub inimeseks olemise juurde.
 
Kõigepealt vastutab iga inimene iseenda ees. Kord, kui olin oma äritegevuses sattunud n-ö halli alasse ehk jokki, ütles mulle üks sõber, et iga pettus on ennekõike pettus iseenda vastu. Kaasaegsed teadlased rõhutavad üha enam inimese teadliku otsustamise osatähtsust oma käitumise juhtimisel. Me ei saa pugeda ei geenide ega ühiskonna varju.
 
Me vastutame oma lähedaste ees. Meie ajastu üks probleeme on lähisuhete ebastabiilsus. Nauding on asendamas vastutustunnet. Eneseteostus laiutab teenimisvalmiduse koha peal. Väga paljud isad jätavad vastustundetult oma pered maha. Tulemuseks on üksildus, enesehinnanguprobleemid ja usaldamatus.
 
Me vastutame järeltulevate põlvede ees. Meie tänased otsused, mis puudutavad loodust, moraali, perekonda, riiki ja haridust omavad vääramatuid tagajärgi. Tarkuse üheks tunnuseks on juba muistsest ajast peetud võimet hinnata oma otsuseid edasihaaravas perspektiivis.
 
Me vastutame ajaloo ees. Olen vahel murega kuulanud oma moslemitest tuttavaid, missuguse kaastundliku põlgusega nad suhtuvad meie põhimõtte- ja moraalilagedasse õhtumaasse. Jutt, et mina pole paljuski toimuvaga nõus, ei maksa midagi. Paljude jaoks oleme juba ajaloo prügikastis.
 
Me vastutame tõe ees. Kõik see, mis on vastuolus tegelikkusega, on ebatõene. Süsteemid, mis on rajatud loodus- ja ühiskonnaseaduste eitamisele, on määratud hukkumisele. Tõsi, on aegu, kui inimesed vaimustuvad ogarusest ja teevad selle levitamiseks suuri kulutusi. Selle kohta ütleb rahvasuu, et kui Jumal kedagi karistada tahab, siis ta võtab temalt mõistuse.
 
Minu arvates on kaks omavahel sageli kokkulangevat inimgruppi, kellel lasub eriline vastutus. Need on suunaandjad ja juhid. Suunaandjate all ma mõtlen neid, kes loovad norme nii käitumuslikus kui ka seadusandlikus tähenduses. Kes pöörab väärtused pea peale, vastutab segaduse eest inimestes ja inimeste vahel.
 
Juhtidel lasub eriline vastus, sest nendel on võim ja nende otsused mõjutavad paljusid inimesi. Halvim, mis võib ühte inimkooslust tabada, on rumalad ja vastustundetud juhid. Rahvas vastutab demokraatlikus ühiskonnas selle eest, kelle ta oma juhiks valib. Juhi möödalaskmised tuleb aga rahval tervikuna kinni maksta. Tark, otsustus- ja vastutusvõimeline juht viib elu edasi.
 
Elame õhtumaa agoonia ajal. Kes vastutab selle eest, et meil pole rahvuslikku, kultuurilist ega majanduslikku tulevikulootust? Kes vastutab selle eest, et perverssused arvatakse inimõigusteks ja inimesed vabastatakse moraalsest vastutusest oma tegude eest? Kes vastutab selle eest, et meil pole sidusaid väärtusi, mis meid kokku liidaks? Kes vastutab selle eest, et õilsad sõnad, nagu näiteks armastus, sallivus, pühendumine ja vabadus on omandamas äraspidist tähendust?
 
Arvan, et süüdlase otsimine on põgenemine isikliku vastutuse eest. Me kõik vastutame iseenda, lähedaste, järeltulijate, ajaloo ja tõe ees.
 
Autor on religiooni- ja suhtlemispsühholoog.
Allikas: www.delfi.ee

New Yorgi peapiiskop homofoobiast ja teofoobiastRoomakatoliku kiriku New Yorgi peapiiskop Timothy Dolan väljendas kartust, et pärast homoabielude legaliseerimist osariigis hakatakse taga kiusama kirikuid ja kristlasi, kes peavad abielu ühe mehe ja ühe naise vaheliseks liiduks. Kirikujuhi sõnul ei ole tegelikuks probleemiks homofoobia, vaid teofoobia.

Ebaõnnestunud homoabielude vastupanu aktsioon

Peapiiskop Dolan tänas miljoneid inimesi, kes osutasid vapralt vastupanu „homoabielude“ ebaõnnestunud sotsiaalsele eksperimendile, kuid tunnistas allajäämist: „Meid on veriseks löödud ja muhklikuks pekstud ning, jah, praegusel hetkel oleme kaotanud. Aga me oleme sellega harjunud. Nagu ka Kiriku Asutaja.“

Sallivuse ristisõdijad usuinimeste ründel

„Me tõesti muretseme selle usuvabaduse pärast. Juhtkirjades juba kutsutaksegi kõrvaldama usuvabaduse garantiisid ning [„sallivuse“] ristisõdijad nõuavad, et usuinimesi sunnitaks nõustuma selle uue [abielu] definitsiooniga,“ kirjutas peapiiskop Dolan piiskopkonna veebilehel ilmunud artiklis.

„Kui teiste osariikide ja maade, kus see [homopartnerlus või -abielud] on juba seadustatud, kogemus midagi näitab, siis kirikuid ja usklikke hakatakse peagi taga kiusama, ähvardama ja kohtusse tirima nende veendumuse pärast, et abielu on ühe mehe ja ühe naise kestev [liit], et lapsi ilmale tuua.“

„Tõelised sallimatuse jõud on langetanud maskid. [---] Nagu üks lugupeetud kolumnist on märkinud, tõeline probleem ei ole homofoobia, vaid teofoobia – Jumala, usu, religiooni ja Kiriku vihkamine mõnede poolt…“

Vabariiklaste juhitud New Yorgi senat võttis homoabielusid lubava „Abielu võrdsuse akti“ vastu 24. juunil 33 poolt- ja 29 vastuhäälega.

Loe peapiiskop Dolani kirjutist

Allikas Meie Kirik