Ilmalik ajakirjandus on Joseph Ratzingerile jahti pidanud juba kolmkümmend aastat. Enne tema valimist paavstiks 2005. aasta kevadel kutsuti teda kodumaal järjekindlalt pilkamisi Panzerkardinal („tank-kardinal“) ja Põhja-Ameerikas karikeerivalt „surujaks“ või koguni „rotveileriks“. Selle negatiivse reputatsiooni juured ulatuvad tagasi vähemalt tema raamatupikkuse intervjuuni, mille ta andis itaalia ajakirjanikule Vittorio Messorile ja mis avaldati 1985. aastal pealkirjaga The Ratzinger Report. See intervjuu tegi ta ülemaailmselt kuulsaks. Enne seda oli Ratzinger laiemalt vähe tuntud, kuigi ta oli kaalukas saksa akadeemiline õpetlane, kes edutati tähtsalt München-Freisingi piiskopitoolilt Rooma kuuria juhtivaks ametnikuks (õpetuskongregatsiooni kardinal-prefektiks) paavst Johannes Paulus II ametiaja algusaastatel.
Kuid tähelepanelikke vaatlejaid peaks mõtlema panema, kui jahmatavalt ebaproportsionaalne on meedia poolt ülesklopitud tohutu kisa ja lärm võrreldes selle malbe reaalse inimesega, kes näib alati vältivat liialdusi kui katku. Isegi kui see kuuria osakond, mida Ratzinger rohkem kui veerand sajandit juhtis, on 16. sajandi inkvisitsiooni otsene järeltulija, kujutavad need distsiplinaarsed meetmed, mida Ratzinger kasutas taltsutamatute modernistlike (tegelikult enamasti apostaatidest) teoloogide suhtes kakskümmend aastat tagasi, endast üsna mõõdukat laadi noomitust; enamikel juhtudest on need olnud vaid leebed laksud käte pihta. Hans Küng kaotas õiguse õpetada teoloogiat kui magisteeriumi volitatud esindaja (kui talt võeti missio canonica), kuid vaatamata Kristuse jumalikkuse otsesele salgamisele säilitas ta oma staatuse inkardineeritud roomakatoliku preestrina. Rooma peadissidendi ülespuhutud roll on Küngile kõvasti kuulsust ja soosingut toonud. Kui ta oleks 1980. aastate alguses maandunud Ratzingeri asemel kardinal-prefekti ametitoolile, poleks meedia üles näidanud vähimatki sümpaatiat traditsioonilise kristluse eestkõnelejate vastu, kellele taoline totalitaarne liberaal nagu Küng oleks jahti pidanud kiriku kõige kaugemateski nurkades. On irooniline, et maa peal pole ebaliberaalsemat jõudu kui liberaal, kelle käes on võimuhoovad.
Veel enam, kui võetakse vaevaks süveneda Ratzingeri kui professionaalse teoloogi peaaegu 60 aasta pikkusesse tohutusse töösse, siis avastatakse, et ta esindab moodsas katoliiklikus teoloogias tsentristlikku positsiooni. Ta kaldub vaid veidi konservatiivsesse suunda; meedia poolt talle järjekindlalt omistatud „ultrakonservatiivi“ silt on lihtsalt naeruväärne.
Alljärgnevalt peatun ma kolmel rühmal, mis tohutus roomakatoliku kirikus pingelist kooselu elavad.
Modernistid mürgeldamas (nagu elevant elutoas)
Ühes servas on meedia poolt toetatud modernistid, st need, kes ei tunnista Jumala lõplikku eneseilmutust Kristuses määravana ega käsita usku ning usulist praktikat antusena, mida tuleb muutumatult edastada, vaid inimliku konstruktsioonina, mida järeltulevad sugupõlved võivad vabalt oma tuju järgi ümber kujundada. Modernistid, kelle paavst Pius X (1903–1914) üheselt hukka mõistis ja pidulikult põlustas ja keda veel Pius XII (1939–1958) suurel määral vaos hoidis, ilmusid lagedale Johannes XXIII ametiajal (1958–1963) ning modernism tõusis kiiresti juhtivale kohale roomakatoliku teoloogias II Vatikani kirikukogu (1962–1965) ametlikes dokumentides.
Noore teoloogina osales Ratzinger II Vatikani kirikukogul kui peritus (ekspert), kes kuigivõrd jagas „progressiivseid“ vaateid. Kirikukogu lõppedes oli ta rahulolematu selle viimase dokumendi Gaudium et spes – pastoraalne konstitutsioon kirikust nüüdisaegses maailmas – tonaalsuse ja sisuga. Olles üdini šokeeritud nakkavalt kristlusevastastest positsioonidest, mille võtsid omaks isegi teoloogiatudengid (keda juhtisid sellised figuurid nagu radikaalne Tübingeni eksegeet Ernst Käsemann) 1968. aasta üliõpilasrahutuste ajal (moodsas saksa keeles öeldakse nende kohta Achtundsechziger ehk „68ndad“), kinnistusid Ratzingeris tsentristlikud veendumused ja ta loobus toetamast vasakpoolsusse kalduvat ajakirja Concilium (mis oli Küngi & Co peamine hääletoru) kesksuunda esindava Communio kasuks (Hans Urs von Balthasari ja tema sõprade väljaanne).
On selge, et modernistid, kelle tulv pääses II Vatikani kirikukogu järel teoloogias domineerima, pole kunagi unustanud, et Ratzinger „reetis“ nende ürituse; nende raamatutes (iseäranis käib see Küngi otsatute mälestuste kohta) on ja jääb ta kuhugi Brutuse ja Juudas Iskarioti vahele. Vähemalt osa tema „meediaämbritest“ tuleb kirjutada modernistide kustutamatu kättemaksujanu arvele kriitika eest dokumendi Gadium et spes aadressil, mille ta kirjutas kümme aastat pärast kirikukogu. Kuid need asjalike kommentaaridega täidetud leheküljed on muusika ortodokssete luterlaste kõrvadele. Jah, II Vatikani kirikukogu oli mõjutatud Kennedy ajastu dementselt entusiastlikust optimismist (Principles of Catholic Theology, 372, 383). Jah, Gaudium et spes vaatab maailmale positiivselt ning otsib sellega koostööd ja dialoogi, et koos üles ehitada paremat maailmakorda (Principles, 379j). Kui II Vatikani kirikukogu tugevusi ja nõrkusi hoolikalt registreerinud Hermann Sasse[1] oleks kauem elanud, oleks ta Ratzingeri analüüsile Gadium et spes’i kohta kindlasti oma „jah ja aameni“ juurde lisanud.
Teeseldes, et kontsiilijärgses roomakatoliku kiriku karjamaal on kõik endiselt tore ja oivaline, on modernistidele kahtlemata jätkuvalt pahanduseks see, mida Ratzinger ütles Vittorio Messorile 1980. aastate alguses – et „me peame kõnelema [---] usu ja Kiriku kriisist“ (The Ratzinger Report, 44, „kriisi sügavusest“, 62, „sel segaduste ajal, mil näib, et ehtsa usu uksele suruvad peale kõiksugused hereetilised kõrvalekalded“, 105). Hiljem samal aastakümnel pealkirjastasin ma esimese peatüki dogmaatikasarja Confessional Lutheran Dogmatics (CLD) eskatoloogia-köites: „Üleüldine apostaasia – meie aja märk“. Ja otsustage, kas Ratzinger, GAFCON-i[2] anglikaanid ja ka mina pole äkki kümnesse tabanud ning Ameerika Evangeelse Luterliku Kiriku, Kanada Evangeelse Luterliku Kiriku, USA Episkopaalkiriku ja hiljuti ka Kanada Anglikaani Kiriku valitud suund ongi kahtlaselt libedaks osutunud. Modernistid ja nende liitlaseks olev meedia pigem sooviksid, et keegi ei pane neid arenguid tähelegi.
Traditsionalistidest ahter
Vastukaaluks modernistidele, kes peavoolu meedia arvates ei tee midagi valesti, eksisteerib arvult palju väiksem traditsionalistide vähemus, kes (meedia arvates) ei tee midagi õigesti. Millal te viimati lugesite „kvaliteetajakirjanduses“ erapooletut käsitlust kadunud peapiiskop Marcel Lefebvre’ist (1905–1991)? Kas te olete üldse lugenud objektiivset hinnangut Püha Pius X Vennaskonna (FSSPX) kohta, mille Lefebvre asutas, et vastu seista modernismi ebajumalakujule, mis toodi välja II Vatikani kirikukogul? Igavikku lahkunud prof Kurt Marquart[3] oleks küll rõõmustanud Ap 4:11–12 selgesõnalise tunnistuse peale („taeva all ei ole antud inimestele ühtegi teist Nime, kelle läbi meid päästetaks“), millega FSSPX vastas viisakalt kõnele, mille Benedictus XVI pidas pühapäeval, 17. jaanuaril 2010 Rooma juudi sünagoogis (vt siit). Kui peapiiskop Lefebvre pühitses 1988. aastal (ilma paavsti loata) neli piiskoppi oma tööd jätkama, tabas neid automaatne ekskommunikatsioon, mille tulemusena on FSSPX olnud sellest päevast peale (paradoksaalselt vastupidiselt nende soovile) väljaspool Rooma kiriku osadust.
Oma tohutu õpetatuse ja suuremeelse hoiakuga ortodokside ja reformatsioonist välja kasvanud kristlaste suhtes (eriti luterlaste suhtes: „Ratzingeri jaoks on luterlased need, kes Johannes Paulus II jaoks olid ortodoksid – lahusolevad vennad, keda ta tunneb kõige paremini ja kelle suhtes tal on kõige tugevam loomulik tõmme“ – John Allen, Cardinal Ratzinger, 231) on Ratzinger eemaldunud FSSPX-i ja selle endiste liikmete lainepikkuselt, kes on Püha Peetruse Preestrite Vennaskonna (FSSP) egiidi all pöördunud tagasi osadusse Roomaga. Mõistagi teavad need rühmitused hästi, et inimlikus mõttes ei pruugi nad lähitulevikus näha nende jaoks soodsamat isikut paavstitoolil. Selle tulemusena ongi FSSPX viimasel ajal oma paavstivastast poleemikat vaigistanud ja astunud teadlikult teoloogilisse dialoogi õpetuskongregatsiooniga.
Kõigi poolte tule all
Ratzinger kuulub nende tsentristidest roomakatoliiklaste hulka, kes aktsepteerivad II Vatikani kirikukogu, kuid (erinevalt Küngist & Co’st) hoiduvad selles nägemast järsku lahtiütlemist varasemast traditsioonist. Et mõista tema paavstlikku programmi (kui üldse sellisest asjast saab rääkida), peame aru saama, et ta püüab kogukat kirikulaeva juhtida tagasi tsentristlikesse vetesse pärast nelikümmend aastat kestnud katastroofilist kreeni vasakule – mõelgem näiteks sellele haletsusväärsele liturgilisele kaosele, mis on 1969. aastal ilmunud Paulus VI Novus Ordo tagajärg ja mille kohta Hermann Sasse oma viimastel eluaastatel märkis, et Rooma on nüüd „kanoniseerinud püha Zwingli“. Mõne aasta eest võttis Ratzinger, olles juba oma uues, paavst Benedictus XVI rollis, kasutusele sõnapaari „järjepidevuse hermeneutika“, mis viitab II Vatikani kirikukogu dokumentide tõlgendamisele selliselt, et need oleksid kooskõlas sellega, mis oli varem. Luterlikke teolooge ootab ees Martin Chemnitzi Examen Concilii Tridentini[4] ajakohastamise suur ülesanne, et teha sedasama Vatikani II kirikukogu dokumentidega. Tänapäeva Chemnitzil tuleks neid tekste analüüsida järjepidevuse hermeneutika vaatenurgast ja eristada ühelt poolt valdkondi, kus konfessioonide vahel on üksmeel ja lähenemine ning teisalt neid, kus püsivad lahkarvamused ja debatt.
Kuigi Ratzinger esindab koos oma eelkäijaga paavstitoolil Rooma kiriku tsentristlikku enamust, on nende kahe lähedase kolleegi vahel siiski tähelepanuväärseid erinevusi tõlgendustes ja rõhuasetustes. Oma raugematu pühendumisega dokumendile Gadium et spes seisis Wojtyla mõnevõrra rohkem „vasakul“ kui Ratzinger, kes on läbinisti Lumen Gentium’i ehk kirikukogu dogmaatilise konstitutsiooni kirikust esindaja. Nõustudes minu poolt osundatud Ratzingeri tsitaatidega CLD eskatoloogia-köites lausus igavikku lahkunud Robert Preus[5] mulle kommentaariks, et Ratzinger (kellest ta lugu pidas) on „kõige paremas mõttes rohkem katoliiklane“ kui ükski neist paavstidest, kelle teenistuses ta varem oli.
Ja muide, maailm vihkab, jälestab ja põlastab endiselt Kristust ja Tema kirikut!
Lisaks sellele lakkamatule vaenule, mis sai Ratzingerile osaks tema enda osaduskonna modernistliku tiiva poolt veel enne tema paavstiks valimist, on ta ka selle raugematu viha meelissihtmärk, mida uskmatu maailm tunneb meie Issanda Jeesuse Kristuse ja Tema müstilise Ihu vastu. Mõne aasta eest teatas briti väljaanne The Daily Telegraph (millel oli kunagi „kvaliteetajalehe“ maine), et tollane kardinal tegi kohutava „väärsammu“, väljendades avalikult lootust, et juudid pöörduvad ristiusku. Tore küll, kui faux pas’ks peetakse kristlase soovi, et üks suur rühm ligimesi võiks õndsaks saada! Otsing Google’ist värskendas mu mälu, et briti ajakirjanikke ärritas samuti see, kui kardinal Ratzinger nimetas budismi autoerootiliseks vaimsuseks. Kas pole skandaalne, et ristiusu eestkõnelejalt oodatakse kauneid sõnu religioonide kohta, mis pakuvad võltslunastust?
Johannes Paulus II surmale järgnenud nädalatel ihus Kanada peavoolu meedia raevukalt nuge Joseph Ratzingeri kui kindla kandidaadi vastu. Ta jõudis paavstiametis olla vaid mõned tunnid, kui CBC (Canadian Broadcasting Company) õhtustes uudistes näidati kaadreid ühest elatanud itaalia naisest (mõistagi „heast katoliiklasest“), kes seisis löödult keset juubeldavat rahvahulka Püha Peetruse väljakul, kui Benedictus XVI ilmus rõdule, ja kõndis siis masendunult minema, mõistes, et selle paavsti ajal ei lubata naiste ordineerimist, kontratseptiive, seksuaalset vabadust, aborte ja muud niisugust „head kraami“. Kirved olid seatud löögivalmis juba ammu enne seda, kui üks kardinalidest rõdult kuulutas: „Habemus papam – reverendissimum dominum Josephum Cardinalem Ratzinger!“
Puhtakujuline hüsteeria halvas igasuguse mõtlemisvõime ka Benedictus XVI teise visiidi ajal oma kodumaale – Saksamaale –, kus ta esines sisutiheda loenguga Regensburgi ülikoolis kui selle teoloogiateaduskonna emeriitprofessor. On ju nördimapanev, et Ratzinger julges tsiteerida ühe piiramisrõngasse sattunud Bütsantsi keisri sõnu selle kohta, et islam kõigepealt vallutab ja seejärel valitseb mõõga abil! Sellal kui meedia esirinnas BBC-ga küttis üles viha nii moslemite kui liberaalide seas, jäeti täiesti tähelepanuta, et koordineeritud vägivallapuhangud, mis kogu islamimaailmas kiiresti levisid, ainult kinnitasid seda lihtsat ja ümberlükkamatut tõsiasja, et islam pole just päris rahumeelne religioon, nagu president Bush kunagi fantaseeris.
On tähelepanuväärne, et sellal kui meedia sepitses uusi vihapuhanguid ekskommunikatsiooni tühistamise pärast nelja FSSPX-i piiskopi suhtes 2009. aasta jaanuaris, võttis Benedictus XVI kaitseks tema kodumaal kõige tugevamini sõna juhtiv saksa ortodoksne luterlik teoloog. Gottfried Martens ütles mulle kord, et ta jagab Joseph Ratzingeri hinnangut õigeksmõistuõpetuse ühisavaldusele, ja nimelt et ka tema arvates ei esinda see vaevaliselt sündinud dokument tegelikult ehtsat, sügavutiminevat üksmeelt antud küsimuses. Ja ometi – palju selgemalt ja suurema veendumusega kui enamik Saksamaa roomakatoliku kiriku eestkõnelejaid seda tegid, kirjutas dr Martens oma koguduse infolehes sellest, et paavst oli vaid teed sillutanud kõnelustele FSSPX-i ja õpetuskongregatsiooni vahel, tühistades suuremeelselt ekskommunikatsiooni nelja lahkulöönud piiskopi suhtes; ta ei lubanud neil avalikult roomakatoliku kirikus teenida – nad on jäänud reservi, kui kasutada meie terminoloogiat. Ja kõige vähem „rehabiliteeris“ ta teadlikult holokaustieitaja.[6] Kuid selle asemel, et otsida paremat infot (vt siit), kasutas peavoolu meedia ära võimaluse, et lisada Ratzingeri juba niigi pikka pattude nimekirja süüdistus „holokaustieitaja rehabiliteerimises“. Juba järgmisel päeval pärast tema paavstiks valimist ilmus ühes briti tabloidväljaandes artikkel pealkirjaga: „Hitlerinoorest papa Ratziks!“ On ju hästi teada, et värvatud teismelisi sunniti Kolmanda Reich’i kokkuvarisevates armeedes jagama kõige hullemate sõjakurjategijate süüd, eriti kui need noored mehed juhtusid olema saksa rahvusest.
Negatiivne reaktsioon, mille The Ratzinger Report esile kutsus, paljastas silmitu raevu, mida tunnevad nii roomakatoliku modernistid kui kogu uskmatu maailm igaühe vastu, kes söandab vihjata, et ajalooline ristiusk on sõna otseses mõttes tõene. Apostaadid püha ristirahva seas ja avalikult uskmatud väljaspool tema piire ei andesta Ratzingerile iialgi, et ta julges oma teose „Naatsareti Jeesus“ esimeses köites rikkuda sekularismi ja pluralismi etiketti. Peetakse ju endastmõistetavaks (ja igal aastal Suure Nädala ajal ütleb peavoolu meedia selle valjusti, korduvalt ja rõhuliselt välja), et Jeesus oli tavaline inimene, üks peast põrunud apokalüptik või läbikukkunud poliitiline revolutsionäär. Tuleb ju kive loopida ja nuia viibutada õpetatud mehe suunas, kes, olles tuttav kogu kirjandusega „ajaloolise Jeesuse“ kohta alates Reimarusest kuni tänapäevani, suunab kütkestaval viisil kõikide konfessioonide usklikke õpetlasi esitama läbimõeldud ja veenvaid argumente, et tegelik Jeesus ongi see, keda me evangeeliumides kohtame. Kui Põhja-Ameerika intelligents ei suuda seda ümber lükata, sülitavad nad põlglikult. Ja Lääne-Euroopa, olles langenud uude paganlusse ja läbi elamas ülevõtmist islami poolt, saab ainult ulguda selle katse üle oma enesetapjalikku allamäge libisemist peatada.
Jutlustades 2005. aastal paavsti valimiseks kogunenud konklaavi avamissal – see oli kõne, milles ta ilmselt nägi oma luigelaulu, et seejärel tagasi tõmbuda eraellu, pidama pensionipõlve Baieris – söandas Ratzinger nimetada asju õige nimega ja juhtis tähelepanu relativismi diktatuurile (la dittatura del relativismo), millest on nüüd saanud tuntud fraas, mis ei vaja tõlkimist. Nüüd, kui järjest enam tuleb kahetsusväärseid teateid võikast laste seksuaalsest kuritarvitamisest roomakatoliku preestrite ja orduliikmete poolt, pole vaja lisadagi, et ilmalik meedia on Ratzingeri juba süüdi mõistnud ja hukanud väidetavate kinnimätsimiste eest ajal, kui ta oli peapiiskop, kardinal ja nüüd paavst. Johannes Paulus II pikaldane hääbumine võis tõesti kuidagiviisi takistada selle kurjaga tegelemist, kuid katoliku kiriku modernistide poolt lusikaga toidetud meediast ei maksa oodata, et nad tõstaksid esile taolisi „tähtsusetuid pisiasju“ nagu see, et oma esimestel päevadel paavstina võttis Benedictus XVI selles küsimuses jõuliselt sõna (mõelge näiteks isa Macieli karistamisele, kui eelmise paavsti kaitsev käsi oli tagasi tõmmatud). The Manchester Guardian (veel üks väidetav „kvaliteetajaleht“ Suurbritannias) andis ühel päeval teada, et Ratzinger pole 24 aasta jooksul suutnud reageerida lasteahistamisele vaimulike poolt; ajakirjanikud unustasid mainida, et õpetuskongregatsioon käsitles seda küsimust põhjalikult 2001. aastal (vt siit). Kui süü on juba ette tuvastatud ja karistus täide viidud, ei loe vastupidine tõendusmaterjal midagi. Vaevalt nädala eest teatas The New York Times „uudisest“, et 1996. aastal summutas Ratzinger kardinal-prefektina kanoonilise protsessi ühe Milwaukee peapiiskopkonna preestri suhtes, keda süüdistati (tõenäoliselt õigusega) jubedates kuritegudes. On vähe tõenäoline, et ajaleht vabandaks sulaselge valetamise eest pärast selle ümberlükkamist ühes intervjuus, mille andis kanoonilise õiguse jurist, kes juhtis Milwaukee protsessi (vt siit). Tema sõnul oli protsess süüdistatava preestri surres veel täiesti käimas. Me ei saa muidugi eeldada, et ilmalik meedia ootaks ära juhtumi jõudmise kõrgeimasse kohtuinstantsi.
Kristlus tervikuna on rünnaku all
Oma kirjas ajalehele The Sunday Telegraph, mis avaldati 28. märtsil 2010 (vt siit), juhtisid viis Inglismaa Kiriku evangelikaalset piiskoppi viisakalt tähelepanu kasvavatele kristlaste tagakiusamiste juhtumitele Inglismaal ja nõudsid pisut guvernantlikul toonil, et kristlusevastased jõud Briti ühiskonnas peavad oma tegevuse otsekohe lõpetama. Paraku jääb piiskoppide manitsuses vajaka prohvetlikust tulisusest: „Me oleme sügavat mures kristlaste ilmselge diskrimineerimise pärast ja me kutsume valitsust selle tõsise arengu suhtes midagi ette võtma.“
Piiskoppide kiri algab protestiga selle vastu, et üks keskealine inglise haiglaõde vallandati kaelaristi kandmise pärast tööajal. Ta oli seda kaelaristi kandnud juba aastakümneid, alates konfirmatsioonist. See juhtum näitab, kuidas iseäranis Briti ühiskond (ja üldisemalt kogu Euroopa) on tagasi langenud Constantinus Suure eelsesse aega. Kuigi piiskoppide mure on loomulik ja probleem, millele nad tähelepanu juhivad, on reaalne, võib küsida, kas nad ikka valisid õige lähenemisviisi. Kas me suudaksime ette kujutada Peetrust ja Paulust aastal 63 jalgu trampimas ja Nerole kinnitamas, kui oluline on austada Roomas asuva kristliku kogukonna inimõigusi? Kas me leiaksime tõendeid selle kohta, et Deciuse ja Diocletianuse kaasaegsed piiskopid ja kiriku eestkõnelejad võtsid keisri poole pöördudes omaks stiili, mida kasutavad evangelikaalsed anglikaani prelaadid? Ja veel enam, kas me suudaksime ette kujutada, et Diocletianus, Decius ja Nero nõustuvad alandlikult „tagasi pöörama neid tõsiseid arenguid“, mis nende valitsemisajal aset leidsid? Selle asemel, et läkitada jõuetuid palvekirju üksteise järel maast esile kerkivatele elajatele, peaksid piiskopid kristlastest usklikke ette valmistama ja varustama selleks, et läbi minna katsumuste tulest, mida Issand laseb nende teele tulla. Sest pole vähimatki kahtlust, et Diocletianuse ja Deciuse ning võib-olla ka Nero ajad on läänemaailma kiiresti tagasi tulemas.
Teisel mänguväljakul kui Leo X ja Co
Ortodokssetest luterlastest oleks äärmiselt matslik, kui nad ei näitaks üles natukenegi armastust Joseph Ratzingeri ehk Benedictus XVI kui võib-olla esimese paavsti vastu ajaloos, kes saab üldse aru luterliku reformatsiooni taotlustest ja mis veelgi tähtsam, kellel on pisutki sümpaatiat selle peamiste huvide vastu. Oma kirjutistes osundab Ratzinger korduvalt Lutheri teoste Weimari väljaannet ja luterlike usutunnistuskirjade Vandehoecki & Ruprechti väljaannet – seda ei tee sugugi mitte kõik luterlikud teoloogid. Ratzingeri vastumeelsus Karl Rahneri filosoofilise joone suhtes leidis konkreetse väljenduse Piibli ja kirikuisade, eriti Augustinuse ja Aquino Thomase eelistamises (vt Milestones, 44, 52j, 128j). Kas see pole viis, kuidas meiegi sooviksime teoloogiat teha?
Alljärgnevad juhuslikult valitud tsitaadid mõnest tema tööst näitavad, et Ratzinger läheneb asjale teisiti kui renessanssi (ja Trento kirikukogu?) ajastu paavstid. Alustuseks mõned read pihi sakramentaalsuse kohta raamatust The Ratzinger Report, kus ta kõneleb „tõsidusest, mis valdab kahe inimese kohtumist, kes on teadlikud Kristuse andestuse vapustava müsteeriumi ligiolekust, mis saabub patuse inimese sõnade ja žestide kaudu.“ Ja siis:
„Sügaval selle uue mandaadi sisemuses [Mt 18:15–18; Jh 20:23], mis röövib hävituse jõududelt nende väe, on andestuse arm. See rajab Kiriku. Kirik on rajatud andeksandmisele. [---] Kirik on oma loomult andestuse kodu ja just sel kombel pagendatakse temast kaos. Teda hoiab koos andeksandmine. [---] Ta ei ole täiuslike, vaid patuste osadus, kes vajavad ja otsivad andeksandmist“ (Called to Communion, 64).
Ja veel: „…me kõik vajame andekssaamist, mis on iga tõelise reformi süda. [---] Kirik ei ole nende osadus, „kes ei vaja arsti“ (Mk 2:17), vaid pöördunud patuste osadus, kes elavad andekssaamise armust ja annavad seda ise edasi. [---] Ma usun, et meie aja vaimse kriisi tuum on põhjustatud andekssaamise armu hägustumisest“ (Called to Communion, 148j).
Luterlaste ja roomakatoliiklaste dialoog jooksis ummikusse juba päris alguses. Kui Luther soovis pidada diskussiooni soterioloogia üle, vastati talle vaid Sylvester Prieriase[7] (kes täitis teatud mõttes seda rolli, mida Ratzinger aastatel 1981–2005) kirikupoliitilise kõva käe taktikaga ning moonutatud tunnistustega Pühakirjast ja traditsioonist. Kui ametlik dialoog ortodokssete luterlike kirikute ja Püha Tooli vahel üldse kunagi aset leiab, siis tuleb kindlasti tõstatada kriitilisi küsimusi ja sellele peab järgnema siiras diskussioon. Vahest pakub ühe perspektiivi Benedictus XVI käsitlus 11. sajandi Cluny reformist (katehhees 11. novembrist 2009, vt siit). Ja võib-olla me peaksime ka veidi lähemalt uurima Ratzingeri põhjendusi preestrite tsölibaadi kohta, mida esitades märkis ta salvavalt, et idakiriku abielus vaimulikud ei ole tõelises tähenduses pastorid, vaid üksnes liturgid (Salt of the Earth: The Church at the End of the Millennium, 199). Ai-ai! Kui meie teoloogide seltskond peaks kunagi koos oma roomakatoliku kolleegidega ühise laua taha istuma, kerkib kindlasti küsimus Benedictus XVI heldekäelisusest indulgentside jagamisel, mis kujutab endast niisugust suuremeelsust, mida kõik luterlased jäävad alati vaimsete varade võltsimisena taunima.
2010. aasta ülestõusmispühade lähenedes võiksime tunda – kui mitte muul põhjusel, siis seepärast, miks me ei unusta Martin Niemölleri hilisemat kahetsust, et ta ei astunud juutide kaitseks välja siis, kui selleks oli õige aeg – kohast sümpaatiat ja mõistmist ning palvetada selle auväärses eas malbe ja õpetatud prelaadi eest, kes on praegu liikuv märklaud teoloogiliste modernistide ja uskmatu maailma arvukatele tulistele nooltele, sest neid viimaseid ühendab nulltolerants igasuguse värske, selge ja kindla tunnistuse vastu Kristusest Jeesusest, meie lihakssaanud Issandast.
Allikas http://meiekirik.ee, John Stephenson'i artikli tõlkis Veiko Vihuri
Rev dr John Stephenson on St Catharinesi (Kanada) Concordia luterliku teoloogilise seminari ajaloolise teoloogia professor. Õppinud Oxfordi, Cambridge’i ja Durhami ülikoolis. Artikkel „The dictatorship of relativism strikes back – and goes nuclear“ ilmus esmalt luterlikus väljaandes Logia (31.03.2010) ja avaldatakse Meie Kirikus autori loal.
[1] Hermann Sasse (1895–1976) oli saksa luterlik pastor ja teoloog, paljude konfessionaalse luterluse positsioone esindavate kirjutiste autor. 1930. aastatel õpetas Erlangeni ülikoolis kirikulugu, 1949 siirdus Austraaliasse ja töötas Adelaide’i luterlikus teoloogiaseminaris õppejõuna. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
[2] GAFCON (Global Anglican Future Conference) on 2008. aastal Jeruusalemmas asutatud konservatiivsete anglikaanide ülemaailmne liikumine.
[3] Kurt Marquart (1934–2006) oli Missouri Sinodi pastor ja süstemaatilise teoloogia professor.
[4] Martin Chemnitz (1522–1586) oli 16. sajandi väljapaistvamaid luterlikke teolooge, üks Konkordiavormeli autoreid. Tema peateoseks on aastatel 1565–1573 ilmunud Examen Concilii Tridentini, milles ta analüüsib luterlikult positsioonilt Trento kirikukogu otsuseid.
[5] Robert D. Preus (1924–1995) oli Missouri Sinodi pastor ja professor, kahekordne teoloogiadoktor ning vanaluterliku teoloogia asjatundja.
[6] Autor viitab FSSPX-i piiskop Richard Williamsonile, kes 2009. aasta alguses Rootsi televisioonis eetrisse lastud intervjuus eitas küll gaasikambrite kasutamist juutide hukkamisel natsirežiimi ajal ning hukkunute n-ö ametlikku arvu (ca 6 miljonit), kuid mitte juutide jälitamist ja tapmist kui sellist, rääkimata selle heakskiitmisest.
[7] Sylvester Prierias ehk itaaliapäraselt Silvestro Mazzolini da Prierio (1456/1457–1523), katoliiklik teoloog ja Lutheri oponent.