Lugedes evangeeliume näeme me, et Jeesus pühendas suure osa oma maapealsest tegevusest õpetades oma jüngritele usku. Eelkõige tegi Jeesus seda läbi isikliku eeskuju, nii mõnigi tervendamine või imetegu omasid lisaks vahetule tulemusele ka „kasvatuslikku“ eesmärki.Jüngrite tulemused oma usu kasvatamisel olid aga küllaltki heitlikud. Kord päeval tulevad Jeesuse poolt välja läkitatud jüngri vaimustununa tagasi, teatades, et „ka kurjad vaimud alistuvad meile Sinu nime mõjul“ (Lk 10:17), samas ei suuda nad aga tervendada langetõbist poissi, kelle isa on toonud abipalvega jüngrite juurde (Lik 9:40). Kord näevad nad, kuidas Jeesus toidab mõne leiva ja kalaga kalaga terve linnatäie rahvast, hiljem aga paadis istudes muretsevad, et neil on teele kaasa võetud vaid üks leib (Mk 8).
Jeesuse eesmärgiks on selgitada jüngritele, kuidas Jumala Kuningriigis on üleloomulikkus tegelikult loomulik, vähehaaval tal see ka õnnestub.
Minu jaoks hämmastavaim on aga jüngrite „uskmatus“ seoses Jeesuse ülestõusmisega. Jüngrid on näinud Jeesuse tegusid. Nad on tunnistanud, Peetrusega eesotsas, et Jeesus on Messias, Kristus, Elava Jumala Poeg (Mtt 16:13-20). Nad on ligikaudu aasta jooksul enne Jeesuse surma ja ülestõusmist kuulnud Jeesuse ettekuulutusi tema peatsest surmast ja ülestõusmisest, sellele vastu vaielnud ja ise Jeesuselt sõidelda saanud. Viimast korda on Jeesus oma surmast ja sellele järgnevast ülestõusmisest kõnelnud veel vahetult enne vangistamist. Näib, et jüngritel oleks pidanud olema kogu teadmine sellest, mis Jeesusega juhtub.
Jeesuse vangistamine oli jüngritele kahtlemata šokk. Vastavalt Jeesuse sõnadele põgenevad kõik Ketsemanist, kogu kohtuprotsessi ajal ei leidu kedagi, kes julgeks Jeesust toetada, tema surma tunnistavad järgijad aga eemal seistes (Lk 23:49). Võib arvata, et järgneval hingamispäeval kogunesid jüngrid jällegi kokku, igatahes on nad ühes kohas nädala esimesel päeval.
Mõeldes Jeesuse ülestõusmisele äratab minus imestust, et ükski jüngritest ei otsustanud isegi „igaks juhuks“ minna nädala esimese päeva hommikul vaatama, et äkki Jeesus ikka rääkis tõtt kui ta kõneles enda ülestõusmisest. Iroonilisel kombel on rohkem usku hoopis ülempreestritel ja varisedel, kellel Jeesuse kuulutus ülestõusmisest paneb südame valutama ja nad panevad hauale valve, kartes, et jüngrid tulevad ja varastavad Kristuse, jättes mulje ülestõusmisest (Mtt 27:62-66).
Ka naised kui nad nädala esimese päeva varahommikul lähevad hauale, on valmistunud mitte ülestõusnud Jeesusega kohtumiseks vaid hoopis surnukeha võidmiseks ja korrastamiseks. Nii on üllatus tühja hauda nähes ja inglikuulutust kuuldes suur.
Jüngritele ei piisa aga ka naiste tunnistusest. Vaid Peetrus ja Johannes, kes olid jüngritest Jeesusele lähimad, jooksevad tühja hauda vaatama. Muidu oli aga naiste jutt neile vaid „kui tühi jutt“. Palju rohkem ei veena mehi ka Emmausest tagasipöördunud jüngrite tunnistus ja isegi Jeesusel läheb aega, enne kui jüngrid tema reaalsuse veenduvad (Lk 24:36-44). Nii tundubki Tooma nimetamine kõigi kahtlejate võrdkujuks mõnevõrra ülekohtune, sest tema uskmatus ei erinenud mingilgi määral ülejäänud jüngrite omast.
Jeesus ütleb Toomale Johannese evangeeliumi 2.0 peatüki lõpus „Õndsad on need, kes ei näe, kuid usuvad.“
Usk ei ole vaimsete harjutuste tulemus. Meie usk kasvab kui otsime enam Jumala lähedust, loeme Tema Sõna ja rakendame oma elus selle tõdesid. Mõnes mõttes tundub, et meil on lihtsam uskuda, kui jüngritel omal ajal. Muutes oma usu aga vaid kitsalt teadmiste- ja mõistusepõhiseks, on tulemuseks religioosne filosoofia, mitte usk Elavasse Jumalasse.
Olgu teie usk nagu sinepiivakene… (Lk 17:6)
Usk ja uskmatus ülestõusmise kontekstis
Tüpograafia
- Fondi suurus
- Vaikimisi
- Lugemisrežiim
.jpg)