Kas õnnelikust lõpust saab õnnelik algus?

Jaan Tammsalu, EELK Tallinna Jaani koguduse õpetaja

Taas on jõulud! Taas saavad paljud pühakojad pilgeni täis. Taas lauldakse seal vanu jõululaule ja kuuldakse tihedalt teineteise kõrval seistes ligi kahetuhande aasta vanuseid tekste Jumala Poja sünnist sellesse maailma. Kummaline, et maailmas, mis tuhandel erineval moel sunnib meid meeletu kiirusega kõike vana uue vastu välja vahetama, toovad tuhandeid aastaid vanad lood ja vanad laulud pühakodadesse jälle kokku nii palju inimesi.
Väike osa tuleb lühikeseks hetkeks, jääb seisma ukse lähedusse ja kui on kindel, et taganemistee on vaba, julgeb ka veidi ringi vaadata, kuulab natuke ja lahkub siis rutates – kirikus käidud! Suurem osa jääb kogu teenistuseks, lülitab mobiiltelefoni välja, kuulab, laulab kaasa ja mõtleb oma elurännakule, mõtleb palve ajal oma armsatele – ka neile, kes on kord olnud meie kõrval ja meie elu kaunimaks muutnud. Paljud leiavad sellest tunnist midagi sellist, et nad tulevad taas, vähemalt siis kui jälle on jõulud. Nemad ei kujuta ette jõuluõhtut ilma pühakojata, ilma nende vanade ja tuttavate lugudeta ja lauludeta, ilma orelihelideta ja küünlasärata.
Kõik ei peagi muutuma. Vähemalt vanades kirikutes. Midagi võib jääda, nii nagu ikka on olnud. Et isegi siis, kui sa pole vahepeal leidnud aega tulla, on pühakojas kõik nii, et sa ei pea muretsema – kas ma ikka saan siin hakkama, kas saan veel aru. Tunned kummalist kindlusetunnet, mis aitab olla just siin ja just praegu täiesti kohal ja sa tunned, et sinulgi on koht selles suures inimmeres, et sinagi oled siia oodatud. Kui vaatad oma ümber, näed vanu ja noori, näed neid, kes laulavad peast ja neid kelle silmad on laululehel. Näed neid, kes pühivad pisaraid ja neid, kelle silmis on rõõmu imelist sära. Jah, siia oleme oodatud kõik : vaesed ja rikkad, noored ja vanad, õnnelikud ja õnnetud, neid, kelle jaoks mööduv aasta oli edukas ja ka neid, kes tunnevad, et on milleski põhjalikult läbikukkunud. Küll on see hea, et keegi kord ehitas need pühakojad ja keegi on kandnud hoolt, et nende katused peaksid, praod seintes ja katkised aknad saaksid parandatud, et läbi paljude aastasade on meie eelkäijatel ja meil ja meie lastelgi võimalus tulla kasvõi kord aastas ja leida, et midagi selles meeletult tormavas ja aina muutuvas maailmas on kindlat ja muutumatut. Tänu neile 3,3 protsendile eestimaalastele, kes oma liikmeannetustega annavad suurima osa selleks, et meil kõigil on võimalik tulla ja taibata, et me ikka veel vajame oma kirikuid. Vajame kasvõi kordki aastas. Tänu neile, kes hoolivad, kes pole unustanud! 
Kord küsis üks neljaaastane andekas poiss oma vanaemalt telefonis: „Vabandage palun, kas teil oleks vaja sellist asja nagu minu hoidmine?“ Täna küsitakse  meilt: vabandage palun, kas teil oleks vaja sellist asja nagu jõulud – jõulukirik, jõululaulud, jõulurõõm? Paljud eestimaalased vajavad seda väga.  Seesama poiss, kelle maine elutee lõppes väga noorelt, küsis kord taas oma armsalt: „Vabandage palun, ega teil ei ole vaja sellist asja nagu minu küllatulek?“ Nendes jõuludes küsib meilt keegi, kes sündis esimesel jõuluööl hämartuulisesse maailma selleks, et olla valguseks, et hoolida, et armastada, et juhatada teed igavesse ellu; Tema, kel siia tulles ei olnud kohta üheski majas, küsib meilt: kas me leiame tema jaoks paiga oma mõtetes, elus? Vabandage, palun, kas teil oleks vaja sellist asja nagu minu küllatulek?
See sündis üle 2000 aasta tagasi. Vahel arvame, et meie elu, meie tulevik sõltub sellest, mis sünnib praegu; oleneb sellest, kuidas oleme hakkama saanud eile ja täna. Jõulud kõnelevad meile muust – sellest, et meie tulevik ja tänanegi päev võivad palju enam sõltuda sellest, mis on sündinud kaugete aegade taga. Eesti Vabadussõjast kõnelev film “Nimed marmortahvlil” tõi mõned aastad tagasi paljudeni teadmise sellest, kuidas enam kui 80 aasta eest läksid noored ja vanad sõtta, et kinkida meie väiksele rahvale parem tulevik – vabadus, emakeele säilimine, teadmine, et me pole armetud, jõuetud. Sügav kummardus tuleb meil tänutundes teha kõigile, kes on siis ja hiljemgi oma tervise ja elu hinnaga kinkinud meile paremat tulevikku. Kas suudaksime kujutada ette, milline oleks Eesti nüüd, kui aegade taga ei oleks olnud neid, kes uskusid, lootsid, armastasid?
Milline oleks aga maailm, kuhu ei oleks sündinud Jeesus? Meile püütakse selgeks teha, et tähtis on vaid see, mis on nüüd ja praegu. Jõulusõnum on aga Jumala käesirutus, armastuse ja halastuse puudutus igale meist kahe aastatuhande tagant. Siis sündis ühes vaikses Petlemma linnas midagi nii olulist, et selle sündimise järgi alustati kord uut ajaarvamist. Nimi Jeesus tähendab Issandat, vabastajat, päästjat. Tema on Jumala käesirutus meile meie tänasesse päeva.  Kuid kas meil, eestlastel, ei peaks olema oma usk, oma jumalad? Nii küsivad inimesed, kes ei kõnele eestimaise mobiiltelefoniga, ei sõida eestimaise auto või lennukiga. Nad lepivad välismaistega, sest need aitavad elu mugavamaks muuta ja on turvalised.
Kord kakstuhat aastat tagasi ütles ingel Petlemma väljadel kartlikele karjastele, kodutuilerändureile: „Ja vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale! Teile on täna Taaveti linnas sündinud Päästja, kes on Issand Jeesus Kristus.“  Kogu rahvale, see tähendab kamulle ja sulle, kõigile meile. Kurvale ja rõõmsale, tugevaleja jõuetule, sellele, kellel on pere, ja ka sellele, kes käib oma teed üksi. Vaesele ja rikkale, tervele ja haigele. Kõigile meile on juba kaugete aegade tagant sirutatud käsi, ulatatud armastus, elu imeline mõte, lõppematu elu, milles kannatused on kui klaasi lihvimine kristalliks ja surmgi vaid lävepakk igavikku.
„Vabandage palun,“ küsis kord üks 4-aastane poiss, „kas teil oleks vaja sellist asja nagu minu küllatulek?“ See olisiis veel võimalik ainult neli aastat. See väike külalinelahkus ootamatult ja õnnelikud olid need, kes olid öelnud talle, etnad väga vajavad tema küllatulekut, temast hoolimist.Me ei tea keegi oma rännaku pikkust ja isegi mitte sellelemaailmale veel antavast ajast. Vaid üks on kindelmeilt küsitakse nendes jõuludes, kas me vajame armastust ja lootust ja rõõmu? Kas vajame kõike seda, mis annab meile jõu armastada ja hoolida, kinkida rõõmu ja valgust? Kas me vajame usku , mis kannab meid ka üle raskuste?
Juhan Viiding on kirjutanud kord oma luuletuskogus „Tänan ja Palun“:
 
Me peame looma ennast  
me peame kandma vilja
on täna viimne aeg 
on homme liiga hilja
 
Vaid lihtne igitõde 
võib hoida elus meid
ja headusega täita 
me eluminuteid   
 
Kas meie eluminutid on täidetud headusega ja meie hing rõõmuga? Kuidas meil läheb? Vastused on väga erinevad. Maailmas on täna kõike. On valgust ja pimedust, on rõõmu ja kurbust, ülevoolavat rikkust ja mõttetut prassimist ning meeletut vaesust ja puudust. On neid, keda pärast jõuluteenistust ootab pidulaud ja pere ning neid, kelle jaoks pole ka sellel pühal ööl peale kiriku ruumi üheski teises majas ega pidulauas. Ka nende jõulude ajal on maailmas nii  lootust kui lootusetust.
Taas on jõulud. Veelkord see imeline võimalus ka meile. Tema on sündinud ja mina võin minna teele – kohtuma temaga, et kummarduda ta ette ja kogeda oma kuninga kuldset puudutust.  See pole vaid mõõduvaks, kaduvaks hetkeks – see on tema puudutus, kes on tõotanud omadele: ja vaata, ma olen teie juures iga päev kuni maailma ajastu otsani.
Ma ei tea, mis juhtub meie maailmaga homme. Paljud on hirmul, sest kiirustades ja kõike muutes kaob paratamatult pind jalge alt ja tulevik tõmbub tumedaks. Vahel võib meile ehk tunduda, et selle maailma suured ja vägevad keeravad ka meie eluvankri kohe kummuli ja muudavad meie elu liiga raskeks. Paraku on aga nii, et see, mida peetakse ekslikult suuruseks, võib kaduda nagu suits ja see, mis tundub nii armetu ja tähtsusetu, võib määrata selle maailma kulgemist enam, kui need, kes paistavad suured. Suured ja vägevad impeeriumidki on tekkinud ja kadunud.  Miski jumalatu pole jääv.
Keegi on kord ennustanud: 21.sajand tuleb kas religioosne või teda ei tule üldse. 21.sajand tuli ja me elame selles juba 11 aastat. 22. detsembri õhtul kell 20.11 alustasid Tallinna  paljude pühakodade kellad peale kontserte ja palvusi üht kaunist muusikat. Seda nimetati ühe aasta väldanud paljude sündmuste õnnelikuks lõpuks. Kas kuuleme aga pühakodade kellade mängu ka järgmistel päevadel ja aastatel? Kas võtame aega, et oma tormamiste keskel aegajalt seisatuda ja mõelda, mis on meie elu mõte ja kuhu me tormame? Kas õnnelikust lõpust saab õnnelik algus? Saab, kui suudame taibata, et vana jõulusõnum võib olla ka meie jaoks tõelise tuleviku kuulutus: "Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus. Ja see on teile tunnustäheks: te leiate lapsukese mähitud ja sõimes magavat." Äkitselt olid koos ingliga taevased väed Jumalat kiitmas:"Au olgu Jumalale kõrgesja maa peal rahu, inimestest hea meel!"
Ilusat taipamist! Jõulurõõmu ning õnnelikku lõppu ja algust!

 

Allikas: www.postimees.ee

BLOG COMMENTS POWERED BY DISQUS