Möödunud sügisel kerkis hetkeks päevakorda abielueelse süütuse küsimus. Kirjutasin sel teemal artikli ning saatsin Eesti Ekspressile. Ajakirjanik, kelle poole pöördusin, hindas töö avaldamisväärseks, trükivalgust see aga lõpuks ei näinudki. Alljärgnevalt kõnealune artikkel pisut muudetud kujul.
On rõõmustav, et tänu Valentine Alvre antud intervjuule ("Viljandi poliitik kutsub noori üles ütlema ei abielueelsele seksile", Eesti Ekspress, 4.11.2010) ja sellele järgnenud teema kajastamisele mujal meedias on päevakorda kerkinud abielueelse süütuse küsimus. Paraku aga ei ole tänini üheski käsitluses isegi üritatud abielu ja seksuaalsuhete kategooriaid määratleda ja lahtimõtestada, jättes abielueelset süütust toetavad seisukohad sisuliselt põhjendamata. Uskudes, et selleteemased pealtnäha mõistetamatult ranged põhimõtted rajanevad kindlatele fundamentaalsetele konseptsioonidele, loodan süütust väärtustava leeri argumentatsiooni natuke selgust tuua.
Alvre sõnavõttude puhul ei ole jäänud mainimata tema kuuluvus parteisse Kristlikud Demokraadid, seetõttu järeldavad ilmselt paljud, et ka abielueelse süütuse küsimuses lähtub ta oma usust. Vaadelgem siis esmalt kristlikku, täpsemalt katoliiklikku arusaama abielust (lähtun siinkohal katoliiklusest, sest pean seda algkirikule lähedasemaks).
Katoliku Kiriku käsituses on abielu nii püha, et Kristus on selle ülendanud sakramendi seisusse. See tähendab, et koos ristimise, Armulaua, meeleparanduse, kinnitamise, preestriks pühitsemise ja haigete salvimise sakramendiga on see üks seitsmest peamisest Jumala armu vahendajast. Usutakse, et kui kaks kristlast, mees ja naine, astuvad omavahel abiellu, saavad nad reaalseks märgiks Kristuse ja Tema Kiriku armastuseühendusest ja selle ühenduse armu osaliseks.
Abielu pühadus aga ei sõltu selle sakramentaalsusest, vastupidi, abielu on sakramendiks ülendatud seepärast, et see on püha. Püha on ta seetõttu, et kujutab endast kõige täiuslikumat kahe teineteist täiendava inimese, mehe ja naise vahelist armastuseühendust, ühendust, mis põhineb täielikult armastusel ning milles toimub jäägitu vastastikune eneseandmine, hingeline ja kehaline ühekssaamine. Abielu on raamiks suurimale annile, mis inimese maises elus on võimalik: lisaks andumisele teineteisele antakse ühtlasi ühiselt algus uuele elule. Abieluakt on seega nii abikaasadevahelise armastuse kinnitaja kui inimkonna püsimise allikas ja just seetõttu vajab enda ümber abielu kaitsvat raami.
Sellesse täielikult ilmalikku abielu definitsiooni oleks kristlasel sisse viia vaid paar parandust: vanemad ei pane uuele elule alust kahekesi, vaid teevad seda koostöös Jumalaga; ning kõiges loodetakse Jumala armule. Ometi kõlab kõik, mis sellest lähtub, tänapäeva inimese jaoks ebamugavusi põhjustavalt ja tagurlikult.
Esmalt selgub sellest, et olles jäägitu eneseandmine, on eluaegne ja lahutamatu ka ilmalik abielu, mitte ainult kristlik. Avatus võimalusele tulevikus ümber mõelda, lahutada ja end uue inimesega siduda tähendab, et end ei anta täielikult. Seesugune leping võib olla majanduslik või sotsiaalne kokkulepe, aga seda ei saa nimetada abieluks sõna täielikus tähenduses.
Teiseks välistab selline käsitus abielueelse sugulise läbikäimise. Kehalist andumist saab õigeks pidada vaid täieliku eneseandmise kontekstis, selle konteksti väliselt saab sellest kehakeeles valetamine. Saada kellegagi kehaliselt üheks tähendab öelda talle kehakeeles: "Ma olen Sinu". Andumata samas vaimus ning tahtmata oma elu selle inimesega siduda tähendab seega valetada, lisades öeldule mõttes: "aga mitte päriselt ega päriseks". Andumine pole siis täielik ega jäägitu ja armastuse jagamise akti asemel saab seksuaalaktist isekas rahulduse otsimise akt. Seetõttu võivad mees ja naine seksuaalse ühenduse tähendusest lähtuvalt kehaliselt üheks saada alles siis, kui on üheks saanud vaimus (kristlikus kontekstis ka Kristuses) ja lubanud teineteist elu lõpuni armastada, st kui nad on juba abielus. Sellises kontekstis saab seksuaalsusest lihahimu rahuldamise asemel midagi ilusat ja püha – abikaasadevahelise armastuse kinnitaja ja uue elu allikas.
Siinkohal sobib puudutada ülalosundatud intervjuuski käsitletud nn “kehalise sobivuse” teemat. Võib ju küsida (ja palju ka küsitakse või peaks ütlema, palju ärgitatakse küsima): “Aga mis siis, kui pühalikku abiellu astujad kehaliselt ei sobi?”. Lihtsaim vastus sellele oleks samuti küsimus, nimelt: “Aga millega võrreldes?” Kui inimene hoidub abielueelsetest seksuaalsuhetest, on tal ju terve elu jooksul vaid üks partner. Kus tekib siis võrdlusmoment? Ja veel olulisem küsimus: miks see peaks üldse tekkima? Kui ollakse otsustanud inimest elu lõpuni armastada, seisneb suhe ometi rohkemas kui pelk füüsiline kontakt ning, andnud vande olla abikaasa kõrval nii heas kui halvas, ollakse valmis potentsiaalsetele probleemidele lahendust otsima, mitte otsekohe suhet nurka viskama ja “parema sobivusega” inimest otsima. Füüsiline sobivus on 1960ndate aastate seksuaalrevolutsiooniga kaasnenud müüt, mis lähtub (kui me nüüd eneste vastu ausad oleme) isekast rahulduse tagaajamisest. Mõtisklegem pisut selle üle, et kunagi ei küsita, kas mina sobin talle, vaid ikka, kas tema mulle sobib, kas ta rahuldab mu vajadusi piisavalt osavalt. Seesugusele isekusele aga ei ole kohta üheski tõelisele armastusele rajatud suhtes.
Kolmandaks teeb abielu pühana käsitlemine võimatuks igasuguste “kaitsevahendite” kasutamise. Loomulikult on keelatud abort. Vabadust ei saa lahutada vastutusest, tegu tagajärjest, seksuaalsuhteid laste saamisest. Teoorias on seks ja laps küll igaühe peas kindlas kausaalses suhtes, aga praktikas tekib mitmesuguseid erandeid, mis kõik rõhuvad valikuvabadusele. Vahest tuleks aga endalt küsida, kas võime võtta vabaduse oma tegude eest mitte vastutada. Ka abielu austavas käsituses säilib valikuvabadus: kui lapsi ei soovi, valid kasinuse. Miks tundub see tänapäeval mõeldamatuna? Sest seks on ühiskonnas ühelt poolt ületähtsustatud ja teiselt poolt alaväärtustatud, olles taandatud armastuse väljendamise staatusest ihade rahuldamise omasse.
Ei saa mainimata jätta ka asjaolu, et "kaitsevahendite" kasutamise küsimuses valikuvabaduse propageerijad selle vabaduse reaalsest tagamisest enamasti huvitatud ei ole. Valiku tegemine eeldab informeeritust, kogu informatsiooni jagamine aga pole "kaitsevahendite" tootjate huvides, sest “rasestumisvastased” vahendid on neile tohutu tuluallikas. Seetõttu ei tea paljud nende kasutajaid, et nii kombineeritud pillid, minipillid, SOS-pillid, “rasestumisvastased” plaastrid, “rasestumisvastane” rõngas, spiraal, hormoonspiraal, kui ka süstitavad hormoonaalsed vahendid ja implantaadid omavad lisaks kontratseptiivsele (eostumist takistavale) ka abortiivset (embrüot ehk juba eostunud inimest hävitavat) toimet. Nii on mitmed abordivastased naised ilmselt eneselegi teadmata lõpetanud nii mõnegi juba alanud elu (ja ravimifirmad teeninud nende laste surmade pealt raha).
"Kaitsevahendite" keeld ei tähenda samas tingimata, et igast vahekorrast peaks sündima laps. Abielusisestes seksuaalsuhetes on lubatud ka rasestumisest hoiduda, aga ainult loomuliku planeerimise teel, st viljakatel aegadel, ovulatsiooniperioodil, sugulisest läbikäimisest hoidudes. Loomulikult ei tohiks seda teha alati ja igavesti, sest abielu eesmärk on siiski järglaste saamine ja üleskasvatamine, aga kui laste lisandumist perre on konkreetsel ajal kaalukatel ja hästi läbi mõeldud põhjustel mõistlik edasi lükata, on see aktsepteeritav. Samas pole aga selleski lahenduses seksuaalakt lahutatud oma tähendusest ja eesmärgist. Sugulisel läbikäimisel on siin abikaasadevahelise armastuse tugevdamise tähendus ning alati arvestatakse ka võimalusega, et see võib perele lisa tuua, olles valmis seda lisa ka raskustest hoolimata vastu võtma.
On mõistetav, et tänapäeva mugavas, individualistlikus ja usust kaugenenud ühiskonnas võivad taolised arusaamad tunduda vanamoodsad ja konservatiivsed. Kui aga hetkeks peatuda ja sel teemal eelarvamustevabalt mõelda, selgub, et kõik need rangena tunduvad põhimõtted ja nõuded lähtuvad inimväärikusest ning mehe ja naise vahelise armastuseosaduse pühadusest. Ühiskond armastab rohkem "praktilist" põhjendamist, rakendagem siis sedagi: kui kõiki neid põhimõtteid au sees hoitaks, laheneks mitmed tänapäeva ühiskonna probleemid: tugevneks ühiskonna aluseks olev perekonna institutsioon (lahutuse kadumise tõttu muutuks see märksa stabiilsemaks), lõpeks suguhaiguste levik, taastuks inimese lugupidamine oma keha vastu, suureneks sündide arv ja seega nooreneks ühiskond ning puhtaks ja puutumatuks jääks paljude noorte süütus, mis justkui pisiasi tänapäeval pahatihti lihtsalt “ära kaotatakse”. Süütuse väärtustamise taastamise korral tekiks noortel taas võimalus see hoopis ära kinkida. Või tegelikult, natuke julgust ja see võimalus on praegugi. Julguse äratamiseks ja toitmiseks aga oleks kodust ja haridussüsteemist vaja saada pisutki toetust, kinnitust, et võib valida mitte pillata oma süütus teismeeas esimesele vähegi sobivale kandidaadile, vaid hoida see võimalikest suurima kingitusena oma tulevasele abikaasale.
Lõpetuseks ja kokkuvõtteks sooviksin tsiteerida kirjanikku ja filosoofi Gilbert K. Chestertoni: "Kogu Kiriku teooriat süütusest võib sümboliseerida lausega, et valge on värv, mitte lihtsalt värvi puudumine".Allikas http://decivitate.ee, Autor: Maria Vooglaid
Maria Vooglaid: Abielust ja süütusest
Tüpograafia
- Fondi suurus
- Vaikimisi
- Lugemisrežiim