Mitmelt poolt on silma torganud arutelu selle üle, kas aastavahetusel eetris olnud ja eelnevatel aastatel väga humoorikate lugudega suure populaarsuse kogunud Tujurikkuja klippidega keerati vint üle või mitte.
Kõige rohkem poleemikat näib tekitavat klipp, milles esinesid koos sport ja alkohol. Üks Riigikogu liikmetest deklareeris kärmelt, et “Joomine, EMV ja sportlased — no ei ole naljakas ja asi lõhnab pikema klaarimise järele.” Samuti võib leheveergudelt leida küsimusepüstituse, kas mitte Koit Toomele tema video parodeerimisega liiga ei tehtud.
Ent täielikult näib olevat kriitilise tähelepanuta jäänud klipp, mille kõrval eelnevalt nimetatud näivad ilmsüütutena. Jutt käib klipist, kus lasteaiakasvataja räägib tööintervjuul nagu möödaminnes, et muude hobide seas meeldib talle vabal ajal lastega seksida ning kus see ei kvalifitseeru tema töölevõtmisel mingi takistusena. See asjaolu räägib üht-teist ühiskonna moraalsest kvaliteetist: spordi ja alkoholi ühte klippi paigutamine toob kaasa skandaali, samal ajal kui laste seksuaalse kuritarvitamise teema on igati “seeditav”. Samuti räägib ühiskonna moraalse kvaliteedi kohta nii mõndagi asjaolu, et rahvusringhääling ei näinud lasteaiaklipi eetrisselaskmises vana aasta õhtul (ajal, mil perekonnad tihti tervikuna telerit vaatavad) midagi lubamatut. Minu teada ei eelnenud klipile ka mingit hoiatust.
Igas kultuuris on asju, mida peetakse sedavõrd pühaks, et nende üle nalja ei heideta. Tabud on kultuuri väga oluline osa (mis kaitseb kultuuri põhilisi alusväärtusi) ning nende hääbumine (nn “kõik müügiks”-mentaalsuse kujunemine) annab tunnistust ka kultuuri hääbumisest.
Tabude üle naljaheitmine on aga ehk kõige lihtsam tee tabude kõrvaldamiseks: läbi huumorprisma on lihtne hakata portreteerima talumatut talutavana. Ma saan aru, et Tujurikkuja püüab adresseerida ühiskondlikke probleeme tehes nalja taluvuse piiril, aga antud klipiga demonstreerisid selle tegijad, et neil on läbi mõtlemata, kust need piirid jooksevad (sama mõte tekkis eelmisel aastal, kuigi mitte nii teravalt, vaadates küüditamise teemalist klippi).
Edaspidi võiks materjali kokku pannes mõelda kui mitte muule, siis vähemalt sellele, kuidas tunnevad selliseid klippe vaadates end nt lasteaias pilastamise ohvriks langenud lapsed või nende vanemad, või nt inimesed, kes on langenud küüditamise ohvriks, olles kaotanud kodu ja/või lähedased. Kui see pilt silme ette manada, siis ei saa terve inimene nende klippide üle kuidagi naerda. Tähelepanu otsimine eetiliste piiride ületamisest tuleneva sensatsiooni põhjustamise teel ei vääri lugupidamist. Kui me rahvana vajame oma huumorimeele erutamiseks eetiliste piiride ületamist, siis ka see ei vääri lugupidamist.
Lasteaiaklipp põhjustas ka meie peres väga ebameeldiva olukorra. Huvitav oleks teada, kas Tujurikkuja tegijad peavad võimalikuks rääkida ka oma (lasteaiaealistele) lastele nalju lastega seksivatest lasteaiakasvatajatest.
Varro Vooglaid: Tujurikkujast ja piiride ületamisest
Tüpograafia
- Fondi suurus
- Vaikimisi
- Lugemisrežiim