Üle-eelmisel nädalavahetusel Saku Suurhallis toimunud Lootuse festival üllatas rohke osavõtu poolest nii korraldajaid kui ka skeptilisi kriitikuid. Kolmel õhtul ning laupäeval toimunud lastefestivalil oli üle 30 000 külastaja. Väidetavalt on Tallinna suurim vabaajakeskus varem rahvast nii tulvil olnud vaid Eurovisiooni lauluvõistluse toimumise ajal.
Rasked ajad ühendavad rahvast – nii oli see 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses kui ka nüüd. Ka toona leidsid inimesed, et usk annab jõudu keerulisi aegu üle elada. Paljud ateismiaja lapsevanemad viisid tänaste tegijate põlvkonna pühapäevakooli, soovides oma laste ellu usukogemust, millest neid ennast oli sunniviisil ilma jäätud.
Lootuse festivali ajal meenutati korduvalt Billy ja Franklin Grahami eelmist külaskäiku Tallinnasse 1984. aastal, kui Oleviste kirikut piiras miilitsate ring. Sellest hoolimata oli Ameerika Ühendriikidest pärit jutlustajat kuulama tulnud üle 4000inimese. Toona esitles kommunistlik meedia vaimulikke kui rahusaadikuid USA-st.
Sel korral on ajakirjanduses varju jäänud Lootuse festivali sisuline ja ka eestimaine tahk. Mõistan, et inimestele, kel pole kiriku ja kristlusega palju kokkupuuteid, võib kristlaste maailmatunnetus jääda võõraks. Nii nähakse evangeeliumi (rõõmusõnum pattude andeksandmisest Kristuses) kuulutamises oma idee müümise või uute liikmete värbamise eesmärki.
Tegelikult soovib iga usklik jagada teise inimesega Jumala-suhtest saadud positiivseid kogemusi. Uut Testamenti loovalt tsiteerides öeldakse usklikele, et kui Kristus on meid armastanud oma elu ohverdades, siis peame ka meie seda oma kaasinimeste heaks tegema. Rohkem kui tuhat inimest, kes Lootuse festivalil pöördusid eestpalvele tulles Jeesuse Kristuse poole, tunnistasid sellega, et leidsid kuuldud sõnumis vastuseid oma elu küsimustele.
Lootuse festivali vundamendiks oli Eestimaa erinevate kirikute ja kristlaste soov teha midagi suurt armastusekäsu väljaelamiseks. Eesti kristlaskond näitas Lootuse festivaliga, et kuigi meie kirikud kannavad erinevaid nimetusi, liidab meid ühine missioon. Üle 350 koguduse ja tuhandete kristlaste kuid väldanud koostöös ettevalmistatud festival on omamoodi paralleel „Minu Eesti“ mõttetalgutele. Ka siin otsiti koos vastuseid probleemidele, mis Eesti inimesi puudutavad kõige sügavamalt.
Festivali ja kogu Eestimaa pärast palvetati enne ürituse toimumist ja seda tehakse jätkuvalt. Üle kahe tuhande inimese võttis osa kristlikel väärtustel põhinevast koolitustest, et olla avatum ja mõistvam kaasinimeste vajaduste suhtes meie maal. Festivali koorides laulis 500 last ning sama palju täiskasvanuid. Saku Suurhalli jaoks oli see jällegi väike rekord ning samas eelproov laulupeoks.
Ühiskonna haigustest rääkides pole muidugi meeldiv, kui välismaalane neid esile toob. Kuid tõsi ta ju on, et alkoholi liigtarbimine, rohked abielulahutused ja levinud prostitutsioon, enesetappude kõrge arv ning HIV-i levik on meie Eesti elu pahupool.
Franklin Grahami sõnum polnud siiski etteheide. See oli väga lihtne: meie elu viljad sõltuvad väärtushinnangutest. Looja seaduste järgimine muudab inimese elu õnnelikuks. Kui inimene on valmis kahetsema valesti tehtut (patte) ja usus Jumalasse saab paremaks, siis on see kasuks nii tema lähedastele kui tervele ühiskonnale.
See on ka põhjus, miks me kristlastena tunneme kaasvastutust selle ühiskonna ees - nii heas kui halvas puudutab meie ümber toimuv meid kõiki. Lootuse festivali eesmärk ja peamine kasu oli ja on, et kristlased tulid kirikuseinte vahelt välja, et armastada ja toetada oma lähedasi, kaasmaalasi.
Festival on lõppenud. Muusika on inspireerinud. Sõnum julgustanud - Jumal, meie Taevane Isa armastab iga inimest. Ja see motiveerib andma endast parimat.
www.DELFI.ee, 08. juuni arikkel.
BLOG COMMENTS POWERED BY DISQUS