Ingmar Kurg: Karismaatilise kristluse eneseotsing

Esimene laine: nelipühiliikumise tekkimine nn Azusa Streeti ärkamises Los Angelesis 1906. aastal. Selle ärkamisliikumise peamine otsing oli suunatud individuaalse pühitsuse saavutamisele nn vaimuristimise kogumusele toetudes. Los Angelesi ja Walesi ärkamised panid aluse konfessionaalsete nelipühikoguduste levimisele üle kogu maailma.

Teine laine: 1960. aastatest alates karismaatiliste elementide kiire levimine üle konfessio­naalsete piiride kogu lääne kristluse ulatuses, sh ka roomakatoliku kirikus. Siit alates saab ka vastav terminoloogia tuntuks. Iseloomulikuks nähtuseks osutus nn üleloomulike Püha Vaimu annete kogemine: glossolaalia, usutervendamine, imed, prohveteerimised, praising the Lord.

Kolmas laine: 1980. aastatel John Wimberi Vineyardi liikumisest alguse saanud power-evangelisatsiooni teooria, mis õpetab, et evangelisatsiooni edukaks mõjulepääsemiseks on vajalik inimeste usuvõime ettevalmistamine sel teel, et nad kogevad Püha Vaimu poolt esilekutsutud väeavaldusi ja imesid. Selles laines järgnesid üksteisele üha uued praktikad: spiritual warfare, spiritual mapping, slaying in the Spirit, march for Jesus, intercessory prayer jms.

Nelipühiliku ja karismaatilise kristluse sõnum on sageli olnud suunatud traditsioonilise ja institutsionaliseeritud usklikkuse vastu. Kui jutlustatakse vitaalse ja jõulise usuelu poolt, siis enamasti tehakse seda kriitiliselt religioosse rutiini suhtes. Niisuguste väljaastumistega pretendeerib karismaatiline liikumine eristaatusele, vastandades end teiste kristlike spiritualiteetidega ning nimetades end kogu kristluse uuendajaks. Mõneti ekstreemsemas vormis on kutsutud üles parandama ajaloolist kristlust selles sisalduva „religioonivaimu“ vastu võitlemisega. Traditsioonilisele kristlusele seatakse vastu spontaanne, entusiastlik ja sageli emotsioonides väljenduv vaimulaad. Selline laad peaks tagama, et usuline suhe Jumalaga ning usulised väljendusvahendid on autentsed, aga ka seda, et kristlase sellesarnane imago on elujõuline nüüdisaegses ühiskondlikus ja usulises miljöös. Kuivõrd need pretensioonid peavad paika ja on õigustatud, seda on analüüsitud alljärgnevalt.

1. Religioosse rutiini ja vitaalse religioossuse skaala

Religioossest rutiinist ja vitaalsest religioossusest saab rääkida skaalal, mis liigub kontingentsuse ja konsistentsuse pooluste vahel. Religiooni üheks iseloomulikuks tunnuseks on kontingentsusprobleem ja selle lahendamispüüe. Religioosne kontingentsus tähendab siin sattumuslikkust ontoloogilises mõttes. Religioosne sattumuslikkus seisneb selles, et usulise kogemuse realiseerumine ei ole millegagi garanteeritud ega ka millegi abil välditav.[3] Hermann Lübbe ütleb: „Religioonile on iseloomulik hõlvamatu olemiskontingentsi tunnistamine”.[4]

Kuid ilmne on, et niisuguses avatuses – ehk Niklas Luhmanni järgi „komplekssuses“ – vajab inimene mingitki reduktsioonimehhanismi, et mõtestada enda olemasolu süsteemis ning järjestada kogemusi. Religioonil on siinjuures unikaalne topeltfunktsioon: esiteks, tagada transtsendentaalne kontingentsus, et säiliks religioossete kogemuste ja väljendusvormide dünaamilisus; teiseks, lahendada piisavalt edukalt kontingentsusprobleemi ja vahendada inimese jaoks tabamatut, muutes see tabamatu konsistentselt käsitatavaks. Ülemäärane kontingentsus loob ebakindlust ja hirmu, kuid lõplikke vastuseid omav konsistentne rutiin ei ole enam üleloomulikke lahendusi pakkuv inimeste igapäevaelulistes sündmustes. Religiooni ülesanne on olla tasakaalu hoidja kontingentsuse šifreerimisel ning võimaluste pakkuja mõlemas suunas. Religioon peab transtsendeerima kõhklemata igapäevaelu kogemusi ja maailmanägemusi, ent peab ühtaegu otsima transtsendentsuse konkretiseerimise võimalusi rituaalsete ja didaktiliste vahenditega, et „määratlemata maailma transformeerida määratletavaks, et luua ühendust keskkonna ja eluruumi vahel, et oleksid välistatud meelevaldsed muutused“, nagu sõnastas Luhmann.[5]

Järelikult, viibides religioossuse skaala kontingentses otsas,  tuleb esitada religioosseid küsimusi; vaid nii on lootust kontaktide vahendamiseks religioossel maa-alal ja saada vastuseid religioossete seaduspärade kohta. Skaala konsistentne ots on see-eest pigem juba vastatud küsimuste realiseerimise valdkond, see vahendatud kontingentsus, milles väljendub üks religiooni unikaalsetest võimalustest. Kui kontingentne väli sünnitab elavat religioossust, siis konsistentne väli loob religioossusele tema keha ja tagab religioosse interaktsiooni jätkusuutlikkuse praktikas. Niisiis on loomulik ja lausa hädavajalik, et vitaalne religioossus, mille tagab kontingentsus, oleks kaetud ka stabiliseeriva konsistentsusega:

Konsistentsus----- kontingentsus

religioosne rutiin-----vitaalne religioossus

Nüüdisaja kirik kui religioossuse šifreerija tänapäeva inimese jaoks peaks suutma väljendada kompetentsust „kontingentsuse loome“ ja „kontingentsuse taandamise“ skaalal. Siin toimib ambivalentsus. Kui religioosne institutsioon on olnud edukas kontingentsust šifreerides ja surunud selle konsistentsesse rituaali ja dogmasse, stabiilsetesse sotsiaalsetesse suhetesse jne, siis võib juhtuda see, et usklike keskel vallandub ükskõiksus ja käegalöömise mentaliteet evangelistlikus mõttes; ja seda isegi juhul kui usulist pragmatismi lastakse välja paista elurõõmsa ja tegusa koguduseelu taustal. Kui miski ei suuda enam destabiliseerida usklike kogukonna status quo’d, ka suhe Transtsendendiga mitte, siis läheb kaduma „religioosse otsingu“ instinkt. Jeesus aga hoiatas, et „kes iganes oma elu püüab hoida, kaotab selle“ (Lk 17:33). Evangelistlikult võimekas kirik on seevastu ilmselt palju „metsistunum“, on maailmale „ohtlikum“ oma kõrgendatud sattumuslikkuse tõttu; ta on alla tulnud oma elevandiluutornist ja saanud haavatavamaks, on innovatiivne, semper reformanda, uuenduste aldis; lõpuks, ta on suuteline kriitiliselt ja kiiresti reageerima ülemäärase kontingentsi­nivelleerimise suhtes. „Kes iganes oma elu püüab hoida, kaotab selle, ja kes iganes selle kaotab, hoiab selle alles“.

2. Religioosse rutiini vastu

Karismaatikute religioonikriitika on sarnane Paul Tillichi religioonikriitikaga. „Koorem, mille Jeesus meilt võtab, on religiooni koorem,“ deklareerib Tillich, sest uus olemisviis Jeesuses on „teispool käsku ja religiooni“.[6] Taunitav religioosne situatsioon, millest Jeesus olevat tulnud inimest vabastama, ei seisne Tillichi mõttekäigu järgi mitte inimese õndsusküsimuse lahendamises – nagu on religioosse käsu jõuetusest rääkinud Paulus (Rm 3:28; Gl 3:11) –, vaid formaalses usulises praktikas. „Religiooni käsk nõuab inimeselt, et ta tunnistaks teatud kujutlusi ja dogmasid, et ta usuks traditsioonilisi õpetusi, mille omaksvõtt on tingimuseks ta tervenemisele hirmust, meeleheitest ja surmast. ... [käsud] nõuavad osavõttu riitustest ja jumalateenistustest, usulise pärimuse tundmisest, osavõttu palvest, sakramendist ja meditatsioonist. Nad nõuavad kuulekust, kasinust ja karskust, pühendumist kaasinimestele, meile üle jõu käivaid asju ja kohustusi, absoluutset enesekontrolli ja täiuslikkust.“ Tillichi järgi sellest „ikkest“ ei saa inimene vabaks isegi siis, kui ta püüab. Vaid Jeesus vabastab religiooni koormast, ta leiab üles religiooni all ägava inimese, ta pakub iseennast religiooni asemele – kristliku religiooni õpetuse ja moraali asemele. Jeesus on iga religiooni kummutaja, ta asub teispool kristlust ja kristlusetust. „Jeesuse kutset kuuldes unustage kogu kristlik õpetus, unustage oma kindlus ja oma kõhklus. Unustage kogu kristlik moraal, kõik oma teened ja puudused, kui tulete ta juurde. Teilt ei nõuta midagi, ei mingeid jumalakujutlusi ega seda, et oleksite head, et oleksite kõlbelised, et oleksite targad, et oleksite religioossed, et oleksite kristlased.“[7]

Tillichi religioonikriitika peegeldub sõna sõnalt ja sümbol sümbolilt karismaatilises kuvandis: ei teoloogiale ja dogmale, ei liturgiale ja kommetele, ei palvetele ja pühitsuselule, kui need viimased ei ole kantud karismaatilisest entusiasmist. Karismaatiline liikumine sõidab sisse traditsioonilisse kiriklikku ellu just religiooni nähtavast küljest, millest koosneb kristlaste igapäevane usuelu, ning traditsiooniline kristlus ei suuda end koguda ega kaitsta niivõrd lahtise rünnaku vastu. Karismaatikute jutlused pommitavad jumalateenistusi külastavat tavakristlast, kes elavat religioonivaimu kütkes, ning kirikut, kes religioonivaimu levitamisega tapvat elava jumalakogemuse.

Karismaatiline liikumine kuulutab aga inimese uut olemisvabadust; vabadust on vaja selleks, et realiseerida end Jumalas. Kuivõrd karismaatiline liikumine kohtub traditsioonilise kristlusega, sedavõrd võtab karismaatikute programm endale ülesandeks vabastada inimene „kristlike traditsioonide kohutavatest kogemustest“, nagu soovib Ulf Ekman.[8] See uskliku vabadus peab olema sedavõrd radikaalne, et ei oleks ohustatud individuaalne suhte Jumalaga.  Tillich näib olevat sama meelt, kui ta kõneleb uuest olemisest, mis ei saa muul viisil täiel määral saabuda, kui kõigest „vanast“ loobumisega: „Kristlus on sõnum uuest loodust, uuest olemisest...“, millest aga ei järeldu, et Kristusse uskumine tähendaks juba omandatud kujul kristlaseks jäämist. Just vastupidi, see tähendaks omandatud kristlikkuse raames juba saadud vastuste minetamist uue eksistentsi saavutamiseks: „Kristlus ei kuuluta kristlust, vaid uut tõelisust“.[9]

Karismaatilise liikumise teoloogias tagab Vaim usuelu vitaalsuse, ja see sünnib siis, kui usklik vabastatakse suretava religioosse käsu küüsist. Inimese suretab kirjatähe religioon, millega koos kaob rõõm olemisest. Eluks Vaimus on vaja piiramatut vabadust suhetes teiste inimestega ja asjadega, silmapilgu kutse järgmist, tegutsemisjulgust. Ent religioon, sealhulgas ja eriti kristlus tema religioosses vormis röövib inimese usu ja vabaduse ning tõukab ta meeleheitesse ja enese needmisse. Lugedes karismaatilise liikumise autoreid, võib saada teada, et ka Kristus on religioossusele vastanduja. Rick Joyner selgitab seda nõnda: religioon on kõik see, mis jääb väljapoole Kristust.[10] Ilmne, et selliselt kõneldes ei ole religiooni mõistet püütudki defineerida, ning neid väljaütlemisi kannustab vajadus reserveerida uskliku inimese privaatsus Jumala kogemises.

3. Vitaalse religioossuse poolt

Paul Tillichil leidub „karismaatilisi“ avaldusi Püha Vaimu kohta. „Püha Vaim on vägi meie sees. ... Püha Vaimu kogemine on midagi tegelikku, sama tegelik kui armastuse kogemus või sissehingatava õhu tajumine. ... Me peaksime saama teadlikuks Jumala Vaimu viibimisest meis ja meie ümber. ... Sest Püha Vaim tähendab: Jumala ligiolek meie vaimule.“ Tillich jätkab: „Muidugi võib Jumala Vaimu vägi viia inimesi ekstaasi, mida nad muidu harva läbi elavad. Ta võib viia endast lahtiütlemiseni, milleks enamik meist muidu võimelised poleks, ta võib avada olemise sügavusi, mis enamikule meist suletuks jäävad.“[11]

Tillich ei paku nendes ütlemistes midagi uut lisaks normatiivsele teoloogiale, kuid tema artikuleerimislaad on radikaalsem kui üldine teoloogiline vaatlusviis. Üleminek Tillichi väljendustelt karismaatilise liikumise mõttelaadile toimub sellega, et kui Tillichi tunnistused Püha Vaimu elamisest inimese „vaimus“ on üks aspekt tema „uue inimese“ teoloogiast,[12] siis karismaatilise inimesepildi jaoks on Püha Vaimu sissetulek inimesse see üks ja ainus võimalik usuline olemisviis. Sellise arusaama kujunemisel karismaatilises liikumises on ajalooline järjepidevus. Klassikaline nelipühiliikumine nimetas Vaimu sisenemist ja elamaasumist inimesse tema vaimuristimiseks.[13] Karismaatilise liikumise algaegadel oodati Vaimu aktiviseerumises individuaalse usuelu ja kiriku uuenemist.[14] Tookord kaugemale ei mõeldud.

Kuid nüüdisaegne karismaatiline arusaam liigub eksklusiivse antropoloogia suunas. Iseloomulik 1980. aastatele on Ulf Ekmani, Rootsi Livets Ordi koguduste rajaja, seletus inimese kohta, kes on patusest seisundist saanud uueks ja kelles elab Jumal. See arusaam toetub õpetusele samastumisest Jumalaga: „See tähendab, et sinus peitub aatompomm, milles on seesama vägi, mida omab Jumal. Sul on juurdepääs kõigele sellele väele, mida Jumal omab.“[15] „Jumal elab sinus... Jumal andis sulle enda loomuse, oma isiku ja iseloomu... Ta andis sulle oma tervise, oma rikkused, tarkuse ja võidmise.“ Ekman on seda õpetades samal lainel Word of Life’i (Elu Sõna) teoloogidega, kellest tuntuimad on Kenneth Hagin, Kenneth ja Gloria Copeland. Hilisemad karismaatikutest kirjutajad, nagu Mark Brazee või John Bevere,[16] on oma väljendustes küll vähem radikaalsed, ent kontseptsioon inimese samastumisest Jumalaga ning inimesele antud meelevalla kasutamisest on jätkuvalt esindatud.[17]

Ettekujutus vitaalsest usuelust on seotud uskliku aktiivse osalemisega jumaliku toimimise protsessis. Usklik on looja; ta käsitab ja suunab loomisjõudu, mis tuleb talle ühendusest Jumalaga. Tema sõnade peale hakkavad toimuma sündmused. Ta usk on edukas ning võidab ära haigused; ta elab väljavõtteliselt ühiskonna üldiste probleemide kiuste. Ta elab oma usust ja usub oma usku. Õndsus, mida usklik endale valib, on individuaalne; ning see ei saakski omada kollektiivset kvaliteeti, kuna otsustused õndsuse vastuvõtmisest või sellest loobumiseks langetatakse suveräänselt ja inimese enese „vaimus“.[18]

4. Mis on küsimus?

Ei ole teada, et Tillichi eeskuju oleks suunanud karismaatiliste kirjanike mõttearendusi, kui vaid piirduda sarnasuste märkimisega „religioonivaimu“ ja „Vaimu“ teemal. Ent paralleele Tillichi teoloogilise meetodi ning karismaatilise liikumise meetodi vahel on teisigi. Tillich on valinud ontoloogilise küsitlusmeetodi: ontoloogiline küsimus mitteolemisest ja olemise väest püstitab küsimuse Jumalast, kuna ilma selle ontoloogilise küsimuseta oleks teoloogia pakutav vastus – Jumal – arusaamatu.[19] Nn korrelatsioonimeetodiga tahab Tillich olla väga kindel selles, et enne kui pakutakse Jumalat vastusena inimese küsimusele, oleks esitatud küsimus olemise kohta.

Milles on küsimus siis, kui vastuseid annab karismaatiline liikumine? Karismaatiline liikumine tegeleb sellesama küsimusega olemisest, kuigi on esitatud individuaalsest vajadusest lähtuvalt. Kui karismaatilise liikumise poolehoidja peab enda usulist kvaliteeti tõestama vahetu kaemuse teel, siis on tema jaoks otsustava tähtsusega: olla või olla mitte Jumalas.

Tillich nõuab, et enne vastuste andmist oleks teada, mis on küsimus. Karismaatiline inimesepilt hakkab võtma kuju siis, kui on esitatud küsimus: „Kes ma olen?“ ja millele saadakse vastus: „Mina olen Sinus!“ Erinevus Tillichi ja karismaatilise liikumise vahel on selles, et kui Tillichil on Jumal inimese eksistentsiaalsel piiril, siis karismaatikutel on Jumal lähtepositsioonil igapäevaelu mõtestajana. Ekman kinnitab: „Nii et kui sa oled teatud olukorras, siis on Jumal see, kes on selles olukorras.“[20]

Karismaatilise inimesepildi kujunemine on teelahkmel. Üks teeots läheks New Age’i suunas. Paralleele New Age’iga võib tõmmata juba seetõttu, et mõlemad spiritualiteedid kujunesid välja 1960. aastatel seoses vastukultuuri esiletõusmisega modernsele läänelikule kultuurile. Seejuures tuleb tähele panna, et kui New Age’i monistlik ühendusse astumine jumalikuga oligi võetud üle ida religioonidest, siis sellega ei kaasnenud inimese mina alaväärtustamine. Lääne inimene, olgu ta pärit New Age’i liikumisest või karismaatilisest, ei püüa oma minast kui illusioonist vabaneda, vaid seda enam ennast leida ja üles ehitada.[21] New Age’i üks tuntumaid juhte Eileen Caddy on öelnud sarnast: „Lase oma tõelisel Minal kasvada ja laieneda, kuni Sa saad selleks, kes Sa tegelikult oled. Mina olen Sinus ja Sina oled Minu olemises. Sa saad suuteliseks tegema kõike ja absoluutselt mitte miski pole võimatu, sest see ongi Minu olemine, mis toimib Sinus ja Sinu kaudu. Kui Minu olemine tuntakse ära ja see võetakse vastu, siis on kõik võimalik.“[22] Sellist karismaatilises liikumises äratuntavat newagelikku keelekasutust täiendab positiivse mõtlemise ideoloogia. Napoleon Hilli raamatut Thing and Grow Rich on tsiteeritud niihästi äriringkondades kui ka kristlike juhtide seas.[23] See suund ühtib karismaatilise liikumise igatsusega panna oma usk tööle positiivse kõnelemise abil.[24]

Teine võimalus on loobuda monistlikult kujundatavast maailmapildist ning pöörduda tagasi monoteistlikku maailma. Ka monoteistlikus paradigmas toimub intiimne kahekõne inimese ja Jumala vahel ning inimese ja Jumala ühinemine, nii nagu seda on praktiseerinud vanem ja uuem kristlik müstika.[25] Kui karismaatilist liikumist vaadelda läbi kristliku müstika prisma, siis ei ole ohtu, et Jumala-pildi projitseerimine inimesse võiks hägustada Jumala ja inimese autonoomsust. Inimene ja Jumal jäävad teineteise suhtes dialoogi, nii nagu kaks subjekti astuvad ühendusse teineteise tajumiseks. Küsimus selle kohta, kas „mina olen sinus“, võib olla vastatud positiivselt läbi selle kogemuse, mis õnnestab usklikku Jumala läheduse ja meelevallaga.

5. Eneseleidmine religioosse rutiini ja vitaalse religioossuse skaalal

Kristlusele on algusest peale olnud omane elujõulise, autentse usu otsimine. Jeesuse kriitika tardunud religiooni aadressil tabas varisere, Paulus võitles käsustamata evangeeliumi eest jne. Ehedat usku on läinud otsima kõrbepühakud, sellele on teed raiunud reformaatorid, rutiinseid kirikuid on raputanud ärkamisliikumised. Ka  nelipüha- ning karismaatiline liikumine on kirikuloo taustal novaatorlikud.

Karismaatiline kristlus unistab olla kallutatud suuremal määral skaala kontingentse serva suunas. Sellega õigustatakse religioonikriitikat teiste kirikute suhtes ning vaimuvabadust enda suhtes. Suhet Jumalaga püütakse hoida võimalikult avatuna, kartes kaotada usulist värskust, juhul kui usuelu rütm saab määratletud ohtlikult konsistentselt. Kuivõrd on karismaatilise liikumise ootused ja hirmud põhjendatud?

Aus oleks tunnistada, et vitaalset religioossust ei saa ehitada ainult kriitika najal. Vitaalse religioossuse vastandamine religioossele rutiinile on ennatlik, sest religioosne dünaamika mängleb konsistentsuse ja kontingentsuse skaalal. Religiooni ülikõrge kontingentsus hakkab otsima tasakaalu konsistentsuse suunas ja sellest ei ole pääsu ka karismaatilisel liikumisel.   Kui jätkataks katseid vabastada religioonimõistet religiooni formaalsetest tunnustest ning siduda see vaid funktsionaalsete tunnustega, siis tulemuseks oleks devalveeritud religioonimõiste.

Konsistentstuse ja kontingentsuse skaalal on võimalik leida kohta nii religioosse rutiini kui ka vitaalse religioossuse jaoks. Kui karismaatilist usklikku peaks rahuldama kontingentne, täpselt määratlemata ja müstiline suhe Jumalaga, Jumalas olemise tunne tema enda sees, siis on religioossed eesmärgid selles tähenduses saavutatud. Niisugune kontingentne vitaalsus on küll palju uusi kogemusi pakkuv, kuid arvestada tuleb ka sellega, et paljud küsimused jäävad vastuseta ning selline olukord tekitab rahulolematust. Iseloomulik karismaatilisele kristlusele on just see, et vastuseid ei taheta jääda kaua ootama. Otsitakse pigem niisugust rutiini, kus imed kuuluvad igapäevaelu juurde. Imede saabumine peaks olema konsistentselt kindel, sest vastasel juhul langeks karismaatiline usklik kahtlustuse alla tema usu jõuetusest. Vastuste saamise sund on nii suur, et nende vajalikkuse kohta küsimisega ei nähta vaeva.

religioosne rutiin-----vitaalne religioossus

vastused ilma küsimusteta-----küsimused ilma vastusteta

Karismaatiline liikumine uperpallitab religioose rutiini ja vitaalse religioossuse skaalal. See tuleb ilmsiks karismaatilises praktikas. Todd Bentley staadionikoosolekud Floridas olid selle ilmekaks näiteks, kus kuulutati välja imed ja tervenemised.[26] Bentley ettekujutuse järgi hakkavad arenema sündmused, sest Jeesus on kohal. „Jeesuse nimel oled tervendatud“, on sõnum. See nõue on deklaratiivne, mida tuleb täita. Siin pole enam midagi kontingentset, vaid täpselt stsenaariumi järgi toimiv esitlus. Ei ole tähtis, millised on mured, kuidas sellesse on keegi sattunud ja mis on tagajärjed; Jeesuse nimel kuulutatakse lõppu igale murele ja hädale. See on vastuste andmine, ilma et oleks ära kuulatud küsimust indiviidi enese kohta. Kui aga vastused ei saabu ja karismaatilist jutlustajat ähvardab paljastamine, siis on Haginil vastus valmis: Jumala reaalsus ei ole siinpoolne, vaid sealpoolne; kui tervenemine ei ole toimunud inimese ihus, siis on tervenemise vaimses sfääris ikkagi aset leidnud, ja see on ainus reaalsus.[27] Hagin kukerpallitab sellise seletusega skaala kontingentsesse otsa.

Niisiis, karismaatilisele inimesele on minapildi kujundamine väga hektiline tegevus, mis ühelt poolt esitab suured ootused eriliseks suhteks Jumalaga, teiselt poolt aga kontrollib oma Jumala-suhet sellega, et imetabased sündmused tema elus toimiksid tõrgeteta.

Iga religioosne spiritualiteet muutub kontekstide vaheldumises. Viimase poole sajandi jooksul on karismaatilisust seostatud nelipühiliikumisele järgnenud otsingutega. Siiski tuleks arvestada võimalusega, et karismaatilisus kui suure amplituudiga kõikumine kontingentsuse ja konsistentsuse vahel religioossetes nähtustes ilmneb rohkem või vähem varjatult ka mõnes teistes kirikuloolises või interreligioosses seoses, kui seda on tänaseks ennast tituleerinud karismaatiline liikumine. Vahetu suhe Jumalaga, emotsionaalne, spontaanne ja entusiastlik kristlus on loomulik kaasnähtus igas religioosses raamistikus; selle pretensioonikus on varjamatu.

[1] Encyclopedia of Pentecostal and Charismatic Christianity (2005) loetleb: „In 2000, 27 percent of all Christians (approximately 537 million) were part of the renewal, with classic Pentecostals numbering 66 million, charismatics 176 million, and neocharismatics 295 million.“

[2] C. Peter Wagner, The Third Wave of the Holy Spirit (Ann Arbor: Vine Books, 1988).

[3] Sotsiaalfilosoof Niklas Luhmanni selgituse kohaselt saadakse kontingentsuse mõiste paratamatuse ja võimatuse välistamise teel: „Kontingentne on see, mis pole paratamatu ega võimatu; mis saab olla nii, nagu see on, aga mis on võimalik ka teisti... See tähendab objekte võimalike muutuste horisondil“; Niklas Luhmann, Sotsiaalsed süsteemid (Tartu: Ilmamaa, 2009), 151.

[4] Vrd Hermann Lübbe, Religion nach der Aufklärung (Graz; Wien; Köln: Styria, 1986), 26.

[5] Niklas Luhmann, Funktion der Religion (Frankfurt a. M.: Suhrkamp, 1977), 207.

[6] Paul Tillich, Die Last der Religion, in In der Tiefe ist Wahrheit (Stuttgart: Evangelisches Verlagswerk, 1952), 91jj.

[7] Samas.

[8] Ulf Ekman, A Life of Victory (Sumrall Publishing, 2000).

[9] Paul Tillich, Die neue Wirklichkeit (München: Deutscher Taschenbuch, 1962), 85jj.

[10] Rick Joyner, A Prophetic Vision for the 21st Century. A Spiritual Map to Help You Navigate into the Future (Nashville: Thomas Nelson Publishers, 1999).

[11] Paul Tillich, Die Gegenwart des Göttlichen Geistes, in Das Ewige im Jetzt (Stuttgart: Evangelisches Verlagswerk, 1964), 83jj.

[12] Ap 17:28.

[13] Õigemini alates Charles Finneyst.

[14] Congar, Der Heilige Geist, 269.

[15] Ekman, A Life of Victory.

[16] http://www.woctulsa.org; http://www.messengerinternational.org.

[17] Iseloomulikud on tiitlid:  Imitate God and Get Results (Bill Winston); How to Live and Not Die (Norvel Heyes); Getting Your Faith off the Ground (Jose Zayas).

[18] Gloria Copeland, Blessed Beyond Measure. Experience the Extraordinary Goodness of God (Tulsa, Okla.: Harrison House, 2004).

[19] Paul Tillich, Systematic Theology, vol I (New York: Harper and Row, 1967), 62.

[20] Ekman, A Life of Victory.

[21] Lea Altnurme, Kristlusest oma usuni (Tartu: Tartu Ülikooli kirjastus, 2006), 46.

[22] Eileen Caddy, Opening Doors Within (Findhorn Press, 1986).

[23] Napoleon Hill, Think and Grow Rich (New York: Hawthorn Books, 1966).

[24] Näit Bill Johnson, The Supernatural Power of a Transformed Mind (Shippensburg, Pa: Destiny Image Publishers, 2006).

[25] Vrd Gott in uns. Hinführung zu Johannes Tauler (Leipzig: St. Benno, 2006). Seda sarnasust müstikaga on märganud ka uuem karismaatiline kirjandus, nagu näiteks Todd Bentley Florida Lakelandi ärkamisliikumisest; vt Todd Bentley, The Reality of the Supernatural World. Exploring Heavenly Realms and Prophetic Experiences (Shippensburg, Pa: Destiny Image, 2008).

[27] Kenneth Hagin, Biblical Ways to Receive Healing (Tulsa, Okla: Faith Library Publications, 2003).

Allikas http://www.meiekirik.ee/...