Inimesed on ikka õnne otsinud! Minu tudengipäevil sai kiiresti populaarseks laul sõnadega „Otsin õnne sireliõitest, õnne oma rahvale!“ Aga see keelati ära. Peagi loodi luuletus: „Õnn on inimese enda teha, seisab tema mõtetes ja teos.“ Küll on taga aetud õnne sinilindu ja hallil orjaajal otsitud neljapäeva öösiti rahapaja asukohta tähistavat lõket.
Hiljaaegu kirjutab Voldemar Panso „Sirbis ja Vasaras“, et Inglismaal nimetatakse naiste täpset vanust kuni kahekümne aastani, edasi on nad lihtsalt „üle kahekümne“ ja seda kuni surmani. Minu elu on nüüd just pooleks „alla ja üle kahekümne“. Ja „alla kahekümnesena“ käisin ma sõnajalaõit otsimas. Arvatavasti enamik ei ole seda teinud, sest uskliknoortel pole seda vaja ja praegused noored ei ole informeeritudki jaaniöö võimalustest.
Siis kui jaanituled juba kustusid ja metsaalune pimenes, tuli minna kodu kuusemetsa – nimelt üksi, südames mingi nimetu igatsus, mis ületas pelguse öiste varjude ja pimeduse üle. Küllalt sügaval metsas seisatud ja vaatad hoolega ringi ja seal eemal läbi pimeduse näed äkki sätendavat killukest – sõnajalaõit! Nagu magnet tõmbab see sind enese poole – liigud hinge kinni pidades ja ei vähimatki tähelepanu pöörates ümber jalgade sõlmuvatele õiteta sõnajalgadele, komistades puujuurikatele ja kändudele. Kiirustad hirmuga, et äkki ta kustub ja kaob. Ja siis on ta käeulatuses! Ettevaatlikult libistad peo alla ja õrnalt pigistad käe ümber õie kokku ja – siis kaob helendus, pihku jääb midagi külma, niisket, ebameeldivat. Õis on kustunud. Oled üksi öises, ebasõbralikus metsas ja olgugi, et oled juba suur, peaaegu kahekümnene, tahaksid nutta pettumusest!
Kui sümboolne on see noorte mitmel viisil õnne otsimisele, mida enamasti kroonib vaid pettumus.
Minul on hästi läinud. Kahekümnendal suvel leidsin päise päeva ajal Õnne suure algustähega, mis ei ole senini kustunud, ja oma teisel elupoolel ei ole mul vaja olnud aega raisata virvatulukeste tagaajamisele.
Kirjutise taustast
Aita Dahl (1926-2011), kirjutatud 40. sünnipäeval aastal 1966.
Kirjutis pärineb sügavalt nõukogude ajast, mil usulised kokkusaamised väljaspool kogudusehoonet olid keelatud. Kuna Aita Dahli sünnipäev oli 24. juunil, siis sai see sobivaks ettekäändeks kutsuda kokku kristlik jaaniõhtu (ametlikult „sünnipäev“). Iga osaleja pidi ette valmistama etteaste. Rahvast osales rohkesti. Pärast õhtut talletati need etteasted kaustikusse. Käesolev lugu pärineb esimeselt selliselt jaaniõhtult, mis tehti Aita 40. sünnipäeva sildi all.
Autorist
Kauaaegne Tapa polikliiniku röntgeniosakonna juhataja Aita Dahl otsis Õnne noorena koos teiste arstitudengist sõpradega ja leidis selle kohtumisel Jeesusega. (Tema kursusel oli teisigi tudengeid, kes hoolimata tugevast ateismipropagandast sama tee leidsid.) Tema otsustavus avalikult Jeesusesse uskuda pani talle kinni nii mõnegi tee karjääriredelil, ent sellest hoolimata oli ta väga lugupeetud arst Tapa linnas. Ta oli abielus Efraim Joel Dahliga (1907-1985), kellega tal sündis kaks poega.
Aita kodukogudusteks olid eri aegadel Rakvere, Tapa ja Tallinna Oleviste. Elu viimased kaheksa aastat oli ta Tartu Kolgata koguduse liige.
Aita Dahl lahkus igavikku 31. mail 2011. a.
Aita Dahl: Sõnajalaõie otsimisest
Tüpograafia
- Fondi suurus
- Vaikimisi
- Lugemisrežiim