Jumala isadus, rahvaste vendlus, armastus Jumala vastu, ligimese vastu, kõigi inimeste vastu, kes poleks sellest juba kuulnud ja kes seda ei teaks. Kahjuks on see kõik jäänud kõlavate fraasideks ja ilusateks sõnadeks, mis praktilist kasutamist ei leia. Aga infoajastu inimesed on endassesulgunud, taandunud tänavatelt internetti, seadnud piirid suhtlusvõrgustikes ning tegelikult on kõige suhtes ükskõiksed, sageli põhimõttetud ja südametud inimesed. Paljudest neist on saanud väliselt tagasitõrjuvad ja sisemiselt täiesti armetud inimesed. Usku on nad kakkanud nimetama hullumeelsuseks, armastust egoismiks, pühadust uhkuseks. Tõe on nad südamesse matnud ja Jumala armastusest ära pöördunud, tema jumaliku ilmutuse jalge alla tallanud, mineviku katki rebinud, on loobunud sisemisest vabadusest ja ükskõiksed välise vabaduse suhtes.

Jumal lõi inimese armastusest, valmistas ta armastuses, ja armastuse jaoks.

Inimest luues oli Jumalal kolm kavatsust.
1) Inimese läbi ilmutada oma isalikku armastust terve inimkonna vastu.
2) Anda igale inimesele võimalus oma armastuse avaldamiseks Jumala vastu.
3) Teha inimestele tuntavaks karjuv vajadus vastastikkuse armastuse järele.

Nende eesmärkide saavutamiseks määras Jumal perekonna, kus pidi kõigepealt avalduma puhas abikaasadevaheline armastus. Hiljem kasvama sellest armastus laste vastu, vanemlik armastus. Ja arenema siis sõbralikuks perekonna armastuseks vendade ja õdede vahel. Mis ühinenult pöördub ühtseks, üldiseks armastuseks Jumala vastu. Seda sama mõtet arendab ap Paulus analoogias Kristusest ja kogudusest, vt Ef 5:25, 28.

Hämmastav on see, et vanemliku kiindumusega on varustatud ka loomad, samas nimetatud instinkt on piiratud ajaga, s.t vajalik niikaua, kuni pojad on füüsiliselt iseseisvad. Ent inimesel säilib nimetatud vanematevaheline armastus kuni surmani, kauem veel.

Loe edasi >>

Uudu Ripsi jutlus

Öeldakse, et vanadus on periood, kus suur rutt on möödas ja oled õnnis, kui oskad rahuneda! Kuigi muredest on raske lahti saada – mitte niivõrd enese muredest kui teiste, eriti järeltuleva põlvkondade pärast.

Vanadus pidi algama 60aastaselt. Selleks ajaks olla kõik oluline möödanik. Kolmkümmend esimest aastat kasvatati meid, pandi alus perekonnale, abielluti – kuidas keegi. Õpiti kohanema tööga, õhus lendas palju lootuse pääsukesi ja õitses rukkilill. Siis saabus saatuslik kolmkümmend, kus elu vajus rutiini, mis meenutab orava jooksu rattas: hommikul tööle, naisele lapsed ja mähkmed, turukott ja askeldused pliidi ümber. Hall igapäevane rügamine, millest Ernst Ennogi teeb kokkuvõtte ühes oma laulus: „Kõik linad mul olid valge kui päev, nii läksin ketrama. Mu palged kui koit suve valgel ööl ja süda kui õnnemaa. – Ja siiski see heie nüüd hall, kui tehtud takkudest... Võiks ümber kõik, kõik veel kedrata kord kuldmõtete lõngadest!” Niisuguseks kujuneb sageli resümee, kui juhtutakse rääkima vanadusest.