Jumala isadus, rahvaste vendlus, armastus Jumala vastu, ligimese vastu, kõigi inimeste vastu, kes poleks sellest juba kuulnud ja kes seda ei teaks. Kahjuks on see kõik jäänud kõlavate fraasideks ja ilusateks sõnadeks, mis praktilist kasutamist ei leia. Aga infoajastu inimesed on endassesulgunud, taandunud tänavatelt internetti, seadnud piirid suhtlusvõrgustikes ning tegelikult on kõige suhtes ükskõiksed, sageli põhimõttetud ja südametud inimesed. Paljudest neist on saanud väliselt tagasitõrjuvad ja sisemiselt täiesti armetud inimesed. Usku on nad kakkanud nimetama hullumeelsuseks, armastust egoismiks, pühadust uhkuseks. Tõe on nad südamesse matnud ja Jumala armastusest ära pöördunud, tema jumaliku ilmutuse jalge alla tallanud, mineviku katki rebinud, on loobunud sisemisest vabadusest ja ükskõiksed välise vabaduse suhtes.
Sisenedes ülemailmse ajaloo katte taha ja süvenedes kaasaegsesse rahvusvahelisse kaosesse, me hakkame taipama, miks inimkond veel siiani pole võinud sellest ummikust välja tulla, millesse ta pärast Eedenis sattus, mispärast ta ikka veel ei saa rahu ega võigi end sisse seada. Inimkond hülgas ainsa õige aluse, millele saab midagi head ehitada ja ehitamist väärib. Inimene otsib kogu aeg rahu ilma Jumalata, proovib kangekaelselt saavutada heaolu ja kestvust ilma armastuseta Jumala ja ligimese vastu. "Minust lahus ei suuda te midagi teha" kehtib (Jh 15:5).
Inimestele näib, et selle anomaalia põhjuseid on palju, aga tegelikult on vaid üks põhjus, millest lähtuvad kõik ülejäänud. See on Looja esimese käsu rikkumine, mis on väljendatud ühe sõnaga "armasta". "Armasta Jumalat, armasta inimest." Aga inimesed küsivad üha uuesti: "Ja kes siis on mu ligimene?"
BLOG COMMENTS POWERED BY DISQUS