Kolgata koguduse elukogenud abiline hingehoiutöös, kauaaegne palvegrupi juht ja teenimisvalmis köögiabiline Eha-Kay Uibo (83) oli üks neist, kes 1941. aasta küüditamisega Venemaale viidi. Siis oli ta vaid 13 aastat vana.
Postimehe portreelugu küüditamisest
Tartu Postimehe portreelugu kirjutab temast: Küüditamispäeva eelõhtul, 13. juunil 1941, olid kõik Eha-Kay Uibo õed-vennad kogunenud isatallu Konguta valda Tartumaal, et tähistada järgmisel päeval venna Ülo sünnipäeva.
Kuigi pärast 1940. aasta riigipööret oli olukord Eestis muutunud ärevaks ja inimesi juba arreteeriti, ei osatud siiski midagi karta ega kahtlustada. «Me ei osanud midagi mõelda ega arvata. Tegime sünnipäevaks ettevalmistusi, kõik olid lõbusad ja läksime rahuliku südamega magama,» meenutab Uibo, kes oli pere kuues laps.
Vabadussõjas ohvitserina teenimine tõi Siberisse küüditamise süüdistuse
Vabadussõjas ohvitserina võidelnud isa Karl Lamp oli saanud Kongutasse teenete eest maad ning tol hetkel oli nende majapidamises kuus lehma, mullikaid ja kolm hobust. See oligi tema "süü" ja äraküüditamise põhjus.
Umbes poole kuue ajal hommikul kuulis ta elutoas raskeid samme, kõva häälega rääkimist ja venekeelseid käsklusi. «Mingil hetkel tuli isa, tegi toa ukse lahti ja ütles: lapsed, tõuske üles, pange riidesse, meid viiakse Venemaale. Isa oli väga kurb ja tõsine. Ta pandi toolile istuma ning meid kõiki kutsuti sinna juurde. Isale loeti ette venekeelne süüdistus.»
Lahtise kastiga veoauto viis kõik Elva raudteejaama ning isa ja vennad pandi väikesesse loomavagunisse. «Tahtsin ka viimasena siseneda, aga püssimees lükkas mind kõrval.»
Viimane kohtumine isaga
Elva jaamas palus ta veel korraks luba minna isa juurde, et küsida, mis toimub. «Ma olin ju laps ja segaduses. Naised küsisid, et kus su ema on, aga mul polnudki ema. Mingil hetkel lubatigi mul isaga kohtuda. Aga isa raputas ainult pead ja ütles, et kallis laps, ma ei oska sulle midagi öelda.» See oligi viimane kord, kui väike tüdruk oma isa nägi.
Kuidas tee edasi Siberisse läks; mida see noore neiu jaoks kaasa tõi ja kuidas kõik vennad siiski tagasi kodumaale jõudsid, sellest loe pikemalt Tartu Postimehest.
***
Jumala arm ja ime
«Minu jaoks on see Jumala ime ja arm, mis aitas meil ellu jääda,» lausub vanaproua ning tunnistab kristlasena, et rasked Siberi-aastad on pannud teda elule vaatama hoopis teise pilguga.
Allikas Tartu Postimees ja Tartu Kolgata baptistikogudus
Eha-Kay Uibo: Ühe Siberisse küüditatud tüdruku kildudeks purunenud lapsepõlv
Tüpograafia
- Fondi suurus
- Vaikimisi
- Lugemisrežiim