Heiki Haljasorg: Raamat hunnide kuningas Attilast

Patrick Howarth, Attila. Hunnide kuningas. Inimene ja müüt (Olion: Tallinn, 2000). Inglise keelest tõlkinud Epp Tamm.

Patrick Howarthi raamatut hunnide kuningast Attilast hakkasin lugema mitmel põhjusel. Attila raamatut võib lugeda, kui sissejuhatust vanaaja lõpu ja keskaja alguse kohta, mis sest et hunn Attila suri 23 aastat enne praegu ajaloolaste poolt kokkulepitud keskaja algust. See oli aeg, kui toimus Suur rahvasterändamine ja kui Rooma impeerium oli juba jagunenud kaheks ning Lääne-Rooma keisririik elas oma viimaseid päevi. Peapõhjus selle raamatu lugemiseks oli aga see, et soovisin täpsemalt teada, kuidas õnnestus paavst Leo I Suurel 452. aastal Mantova lähedal asuva Mincio jõe ääres veenda hunnide kuningat Rooma ründamisest loobuma. See on teema, mis inspireeris Rafaeli looma 1514. aastal kuulsat maali pealkirjaga Dialogo tra Leone il Grande e Attila.

Inglismaal Esimese maailmasõja ajal sündinud Patrick Howarth (1916–2004) oli Oxfordi Ülikooli haridusega mees, kes on kõige muude asjade seas toimetanud ka väljaannet Baltic and Scandinavian Countries ning olnud saatejuht BBC Raadio 3-s. Teise maailmasõja ajal oli ta seotud organisatsiooniga Special Operations Executive, mis oli Suurbritannias 1940. aastal moodustatud Saksamaa Teise maailmasõja käigus okupeeritud riikides poolt diversioonioperatsioonide ning vastupanuliikumise läbiviimist ettevalmistanud ning juhtinud organisatsioon. Ta on kirjutanud raamatud Phoenix: Undercover: The Men and Women of the SOE (2001), Undercover: Men and Women of the Special Operations Executive (1980), George VI: A New Biography (1987) ja Intelligence Chief Extraordinary: Life of the Ninth Duke of Portland (1986). Raamat Attila, King of the Huns: The Man and the Myth ilmus esmakordselt 1994. aastal. Selle teose eessõnas kiidab autor oma abikaasat, kes räägib oma emakeelena ungari keelt, millest oli palju abi Ungariga seotud hunn Attila elu uurimisel.

Raamatus on 30 peatükki. Teoses räägitakse hunnide rahvast, Attila hunnide kuningaks saamisest, sissetungidest Prantsusmaale ja Itaaliasse, Katalaunia lahingust, paavst Leo I Suure kohtumisest Attilaga, tema surmasjaoludest pulmaööl just nagu ka Attila tähtsusest Ungari ja Itaalias ajaloos.

Raamat on hästi ja loetavalt kirjutatud. Kõige huvitavam oli minu jaoks peatükk „Attila ja paavst“, kus räägitakse, kuidas paavst Leo I Suurel 452 Mantova lähedal asuva Mincio jõe ääres õnnestus veenda hunnide kuningat Rooma ründamisest loobuma. Attila võttis paavsti ja teda saatnud kahte senaatorit vastu sundimatult telgis lamades. Paavst Leo kõneosavus, tema piiskopirüü ja majesteetlik välimus olevat avaldanud Attilale sügavat muljet. Kohtumise haripunktis olevat Püha Peetrus ja Püha Paulus ilmunud paavsti kõrvale ja ähvardanud Attilat kohese surmaga, kui ta Rooma ründamise plaanist ei loobu.

Võimalik, et Attila oli ebausklik ja meenutas, et läänegootide kuningas Alarich suri peagi pärast Rooma linna vallutamist (410). Autor refereerib tänapäeva ajaloolaste arvamust, et hunnide väed olid kurnatud, sest oli toidupuudus, häda kuumusega ning Po jõe vesi polnud joomiseks kõlbulik, mis tõi kaasa kõhulahtisuse ja düsenteeria Võimalik, et oli ka malaaria puhang. Attila võis soovida ka vältida sõda kahel rindel – Itaalias ja Pannonias (Ungaris), sest keiser Marcianus oli saatnud väeüksuse üle Doonau. Lisaks on oletatud, et Attila oli juba saavutanud kõik ning soovis enne talve saabumist Ungarisse tagasi minna.

Lisaks pidas paavst Leo läbirääkimisi Attila käes vangis olevate inimeste (kelle hulgas oli ka juute ja paganaid) vabastamiseks. Arvatakse, et selleks pidi paavst maksma ka lunaraha. Paavst Leo I Suur saavutas igal juhul oma tahtmise. Aga kuidas täpselt, see jääb akadeemilise ajalookirjutuse jaoks ikkagi lahtiseks, sest fakte on vähe, aga oletused ja arvamused ei anna piisavalt alust asjade tegeliku käigu kohta. Aga tõde on kindlasti olemas, isegi kui meie seda täpselt ei tea.

15 tsitaati raamatust:

• Hunnid liikusid lääne suunas ja Euroopasse Hiina piiridelt. (…) Kaitseks niisuguste marodööride eest ehitati Suur Hiina müür. (lk 12)
• Ootamatu ilmumine ja kabuhirmu tekitamine olid hunnide taktika tuumaks. Mitmes suhtes oli kogu nende strateegia 20. sajandi välksõja eelkäijaks (lk 15)
• Valitsejana oli Attila looja, mõnes mõttes revolutsionäär. Ta sai selgelt aru, et kui hunnidest peab saama suurriik, nagu tema seda ette nägi, peavad nad õppima kõrgema arengutasemega rahvastelt. Seetõttu koosnes ta lähimate nõuandjate ring suures osas välismaalastest. (lk 35))
• Kui teiste barbarite ja meie jaoks oli valmistatud luksuslik lõunasöök, mida serveeriti hõbetaldrikutel,“ kirjutab ta, „siis Attilale toodi puutaldrik ja sellel polnud mitte midagi peale liha. Ka kõiges muus ilmutas ta mõõdukust – nii toodi peokülalistele kullast ja hõbedast peekrid, Attila kruus oli aga tehtud puust.“ (lk 69)
• Attila lõplik otsus oli, et (…) [ebaõnnestunud mõrvaplaani elluviijaks määratud] Bigilas peab kaelas kandma kotti, mis sisaldab sada naela kullas. Sellises seisundis tuleb ta viia [keiser]Theodosiuse palge ette kui meeldetuletust osast, mida keiser oli etendanud Attila tapmise salaplaanis. Attila otsust võib pidada leebeks, isegi suuremeelseks, kuna see säästis mehe elu, kes oli kavatsenud tappa Attilat raha pärast. (lk 72)
• Attila lühike jässakas keha, suur pea, sügaval asetsevad silmad, tõmmu jume, lame nina ja vähesed hõredad karvad habeme asemel ei olnud sellise mehe jaoks nagu Priscus meheliku ilu kehastuseks. (lk 73)
• Umbes neli aastakümmet hiljem oli Attilale üks asi selge. Rooma oli sissetungiva vaenlase ees palju kergemini haavatav kui Konstantinoopol (lk 79).
• Pärast igavikuna tundunud palvetamist ja paastumist usaldas [Lääne-Rooma keisri] tütar Honoria ühele Hyacinhuse-nimelisele Konstantinoopoli eunuhhile salajase ülesande toimetada tema kuldsõrmus kingitusena Attilale. See tähendas abieluettepanekut, nagu Attila selgesti aru sai. (…) Attila võttis Honoria abieluettepaneku vastu ning lisas teatraalse klausli, et kaasavaraks, mida ta loodab lepinguga kaasnevat, on pool Lääne-Euroopa keisririiki. (lk 93)
• Pariisi elanike seas oli Genevièvi-nimeline tüdruk. Ta oli pärit Auxerre´ist, kus piiskop St. Germain oli veennud teda, kui ta oli seitsmeaastane, pühendama oma elu usule. Pärast vanemate surma tuli ta Pariisi, kus samuti paistis silma range lihtsuse ja heategevuse poolest. Kui levisid kuuldused, et Attila armee läheneb Pariisile, olevat Geneviève julgustanud rahvast, nii nagu keegi teine poleks suutnud seda teha. Ühes kirikus pakkus ta terve koguduse ees, et ta läheb üksi või rühma neitsite eesotsas vastu barbarite juhile. Samuti ennustas ta, et Pariis pääseb täielikult Attila rünnakutest, ja nii ka läks. Geneviève´ist sai Pariisi kaitsepühak ja hiljem kutsuti tema vaimu korduvalt appi, kui oht Pariisi ähvardas. Üks niisugune juhtum oli aastal 1915, mil Revue Hebdomadair´i väljaandja võrdles Preisi kuningat Wilhelm II Attilaga ja nimetas mõlemat Jumala Vitsaks. (lk 101)
• Kui ta jõudis hunnide kuninga juurde, küsis ta: „Kes sa oled?“ Attila vastas: „Olen Jumala Vits.“ „Kui sa tõesti oled Jumala vits,“ ütles pühak, „tee ainult seda, mida Jumal lubab sul teha.“ Rabatuna neist sõnadest ja piiskopi vagadusest, pidas barbar lubadusest kinni, valmistades pettumuse oma sõjakatele hordidele, kes janunesid verd ja röövimist.“ (lk 102)
• Creasy arvates seisneb Katalaunia lahingu suur tähtsus rollis, mida see etendas Rooma keisririigi järgse Euroopa kujundamises. Kui lahingu tulemus oleks olnud teistsugune, poleks Karl Suure rajatud kristlik germaanlaste riik osutunud selliseks, nagu ta oli. (lk 116)
• On teada, et Attila võttis delegaadid vastu sundimatult oma telgis lamades. (…) Hilisemate kroonikute jutustuste järgi avaldas paavst Leo kõneosavus, tema piiskopirüü ja majesteetlik välimus Attilale sügavat muljet. Kohtumise haripunkt saabus, kui Püha Peetrus ja Püha Paulus ilmusid paavsti kõrvale ja ähvardasid Attilat kohese surmaga, kui ta ei nõustu paavsti palvega. (lk 132)
• Attila muude tegemiste hulgas oli ka uue naise võtmine (lisaks paljudele, kes tal juba olid). Tema nimi oli Ildico ning kirjelduste järgi oli ta noor ja kaunis. Midagi muud kindlat ei ole tema kohta teada. Arvamus, et ta oli burgundlanna, toetub haprale tunnistusele. Pulmad, mis oli pidutsemise peamiseks põhjuseks, peeti puust palees Tisza jõe lähedal, mida Priscus oli külastanud. Jooming kestis kogu õhtu ja Attila lahkus hilja, et magama minna. Teenrid ei pidanud mõistlikuks teda liiga vara segada. Järgmisel päeval (…) avastasid kuninga teenrid, et Attila oli surnud verejooksu tagajärjel. Mingit haava ei olnud, tüdruku nuttis, silmad loori all langetatud. Teatati, et oli lõhkenud arter, nii et Attila, kes lamas silmili, oli lämbunud verejooksu kätte. Ildico olevat „hädaldanud teda ähvardava ohu pärast“. (lk 138)
• Attila oli hunnide ainsaks kuningaks vaid kaheksa aastat. Mõju, mida ta selle lühikese aja jooksul avaldas oma kaasaegsetele oli erakordne. Suure osa sellest saab kirjutada tema vallutuste arvele. Kaheksa aastat oli lühike aeg, et suuta nii Ida- kui ka Lääne-Rooma riigilt lunaraha välja nõuda, ähvardades vallutada ja hävitada nii Konstantinoopolit kui Roomat, lisaks rüüstata suuri maa-alasid Saksamaal ja Prantsusmaal. (lk 140).
• Rohkem kui 1500 aastat on püsinud erinevus lääneeurooplaste ja ungarlaste suhtumises Attilasse. Tõepoolest, tundub, et vaimus Katalaunia lahing alles kestab. Lääne silmis jääb Attila agressoriks, hävitajaks, barbariks. Saksa traditsioonis on ta mõnevõrra neutraalsem kuju. Ungaris peetakse teda valgustatud valitsejaks, rahvuskangelaseks. Seniajani pole nende arvamuste vahel kompromissi leitud. (lk 186)

Allikas http://www.decivitate.ee/, Artikli autor Heiki Haljasorg