Pühapäeval kuulutas peapiiskop Jõgeval välja Jõulurahu

Traditsioonilise ülemaalise jõulurahu pöördumises Jõgeval toonitas peapiiskop just rahu olulisust, mis ulatudes üle maise ja ajaliku, täidaks meid sisemise väärikuse, moraalse vastutuse ja jumaliku armastusega. „Mõelgem ka üksteisest nii, nagu mõtleb meist Jumal,“ sõnas peapiiskop.

Ära märkides mööduva aasta sotsiaalseid pingeid, inimeste usalduse ja majanduslikke valupunkte, on vaja inimestel olla just „rahutegijad“. Jõulurahu on märksa sügavam ja enamat kui lihtsalt rahu, sest sellesse mahub arusaamine, et keegi ei ole unustatud, keegi ei ole kadunud.

Viidates Jõgeva linna eelseisvale 75. aastapäevale, ütles peapiiskop: „Aastapäevateema seab noore linna sünnipäeval aukohale MINU PERE. Vanemad ja lapsed, vanad ja noored – kõik nad vajavad armastust ja usaldust, et kodust ja kodukohast saaks kindlus, rõõmu ja rahu asupaik.“

Edastame Jõlurahu läkituse sisu:

Head jõgeva- ja eestimaalased!

Jõulurahu kätkeb paljude jaoks midagi nostalgilist ja romantilist, aga ka ülemaist ja üleinimlikku. Jõulurahu otsekui taastaks turvatunde, mida siia maailma tulles otsime ja leiame oma vanemate süles – tajudes, et nad meid hoiavad ja armastavad. See loob põhiusalduse, põhiusaldus aga lootuse ja lootus rahu.

Sellist usaldust vajame õigupoolest kogu elu, see kuulub meie loomusesse. Seda otsime minevikust, selleta tuhmub tulevik, kustub lootus ja muutub rahutuks süda. Tõelise hingerahu kingib äratundmine, et oleme armastatud ja hoitud kõigil oma teedel, isegi siis, kui siit maailmast lahkume. Kes suudaks seda anda peale Jumala?

Vanas Testamendis tõotab ta, et kui ka vanemad sind unustaksid, „…ei unusta mina sind. Vaata, ma olen sind märkinud oma peopesadesse!” Ja laulik Taavet lisab: „Sinu kätte usaldan ma oma vaimu, sest Sa oled mind lunastanud, Issand, Sa tõe Jumal.” Asjata ei nimetata jõululast rahukuningaks ja Jumala rahu ülemaks kõigest inimlikust mõistmisest.

Sellise kingi osalistena ei saa me jääda endiseks – usaldamatuks, hoolimatuks, ülbeks, enesekeskseks, ebaausaks ja ülekohtuseks! Jõulurahu haarab meid kaasa, et teha meist „rahutegijad”, nagu iseloomustas Jeesus neid, keda hüütakse Jumala lasteks. Jõulurahu kutsub mõtlema asjadele, mis lõhuvad inimsuhteid ja astuma samme, mis neid taastavad ja tugevdavad.

Lõppev aasta on kulgenud majandusliku ja sotsiaalse ebakindluse tähe all. Usalduskriis on omandanud lausa ähvardavad mõõtmed ja tumestanud meie rahva tulevikku. Usalduse puudus on õõnestanud ka paljude perede ja kodude vundamenti. Parim viis sellest pääsemiseks on lepituse, meeleparanduse ja andestuse tee – jõulurahu tee.

Vajame rahu, mis ulatudes üle maise ja ajaliku, aitaks meil tajuda elu imelisust ja hinnalisust, täidaks meid sisemise väärikuse, moraalse vastutuse ja jumaliku armastusega. Mõelgem ka üksteisest nii, nagu mõtleb meist Jumal, kes Pühakirjas ütleb: „Need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust.” (Js 49:15)

Seda kõike tahan soovida ka Jõgeva linnale eelseisva 75. aastapäeva puhul! Aastapäevateema seab noore linna sünnipäeval aukohale MINU PERE. Vanemad ja lapsed, vanad ja noored – kõik nad vajavad armastust ja usaldust, et kodust ja kodukohast saaks kindlus, rõõmu ja rahu asupaik.

Õnnistagu Jumal Jõgevat ning perekondi siin ja kõikjal Eestis, et igaüks võiks kogeda kodutunnet – heameelt kaasinimestest ja rahu maa peal!

Kuulutan välja ülemaalise jõulurahu!

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop

Jõgeval 16. detsembril 2012

Andres Põder
Peapiiskop

 

Viide: Pühapäeval kuulutas peapiiskop Jõgeval välja Jõulurahu

 

EELK konsistoorium
e-post: arho.tuhkru@eelk,ee
tel 6277350