Täna õhtul algab Yom Kippur – päev, mil ülempreester korra aastas kõige pühamasse paika läks.

Möödunud nädalal algas juutide uus aasta ehk Rosh ha-Shana ja nende religioosse kalendri järgi on see aasta 5772. Kümmet päeva Rosh HaShanast kuni Yom Kippuri päevani kutsutakse aukartuse päevadeks või ka meeleparanduse päevadeks. Sel ajal on muu hulgas kombeks otsida lepitust inimestega, kelle suhtes möödunud aastal halvasti on käitutud. Juudid usuvad, et nendel kümnel päeval on Jumal eriliselt avanud taeva, andes inimkonnale võimaluse meelt parandada. Andeks saab igaüks, kes kogu südamest andestust palub ja pöördub.

Täna, reede õhtul aga algab Yom Kippur ehk suur lepituspäev. Sellel päeval läks ülempreester ainsa korrana aastas Templis kõige pühamasse paika, ohverdades seal kõigepealt enda pattude eest ja seejärel rahva pattude eest. Rahvas palvetas sellal väljas, et Jumal preestri ohvri vastu võtaks ning patud kustutataks. Yom Kippur on andeksandmise päev. Juutide üks tuntumaid rabisid Rambam on rääkinud Yom Kippuri kohta, et see on kahetsuse ja meeleparanduse päev igaühele, nii üksikisikule kui ka ühiskonnale. Sellepärast peab igaüks suurel lepituspäeval meelt parandama ja oma patud üles tunnistama.

Lõuna ajal enne õhtul algavat Yom Kippuri, käib religioosne juut läbi mikvest ehk rituaalseks puhastumiseks mõeldud basseinist. Ortodokssed juudid hoiduvad lõhnaveest, deodorandist ning lõhnaõlist. Nad ei kanna alandlikkuse märgiks nahast kingi, mida siiani peetakse luksuseks. Jalanõudest kasutatakse näiteks kummist plätusid. Pärast mikves käimist riietub ta üleni valgesse, mis sümboliseerib andeksandmist. Seejärel süüakse koos perega viimane söök enne 25-tunnist paastu ning minnakse sünagoogi. Suurem osa Yom Kippuri päevast veedetaksegi sünagoogis palvetades. Jumalateenistused sünagoogis on väga pidulikud. Teenistused algavad kell kaheksa või üheksa laupäeva hommikul ja kestavad kella kolmeni, mil rahvas läheb koju väikesele uinakule. Kella viie paiku naastakse sünagoogi, kus teenistus jätkub kuni videvikuni, mil shofari (jäärasarve) puhumine kuulutab Yom Kippuri lõppu. Kõige tähtsam palve selle püha ajal on "Kol nidre" (kõik tõotused) millega tühistatakse kõik möödunud aastal mõtlematult või teadmatult antud lubadused. „Kol nidre“ palve sai alguse juba vähemalt 10.-ndal sajandil. Ning teada on ka, et kui 15.-ndal sajandil juute väevõimuga kristlusesse pöörati, siis Yom Kippuri päeval kogunesid nad salaja ja palvetasid „Kol nidre“ palvet, selleks, et annuleerida oma sõnad, mida nad olid pidanud sunniviisiliselt kristlaseks saamise puhul ütlema.

Yom Kippur on tõeline Sabbat. Ükski teine päev aastas ei ole nii vaikne ja rahulik kui see lunastuspäev. Erinevalt kõikidest teistest juudi pühadest, milledega kaasneb traditsiooniline pidusöök, on Yom Kippur paastumise püha. Peaaegu kõik juudid, isegi ilmalikud, hoiduvad päeva jooksul toidust ja joogist. Iisraelis on läbi viidud uuringuid, mis kinnitavad, et enam kui kaks-kolmandikku juutidest tõepoolest paastuvad sel päeval. Kuna lepituspäev on paastupäev, siis suure lepituspäeva eelõhtul on kombeks palju süüa. Mis veel söömisega seotud, siis Yom Kippuri lõppedes kogunevad Iisraeli restoranide ja muude söögikohtade uste taha kiiresti pikad järjekorrad – inimesed on terve ööpäeva paastunud ja soovivad nüüd iga hinna eest kiiresti süüa saada.

Yom Kippuriga kaasneb Iisraelis veel üks väga tähelepanuväärne piirang, nimelt ei ole lubatud autot juhtida, erandiks on vaid kiirabiautod ja politseiautod. Ning samuti ehk mõni teadmatuses olev turist. Õigupoolest on see Iisraelis ainus autovaba päev. Tänavaid vallutavad jalgratastel lapsed, kes kasutavad võimalust sõita suurtel autoteedel, kus sel päeval on nemad ainsad liiklejad. Iisraelis läbiviidud uurimus näitab, et Yom Kippuri paast ja meeleparandus pidi nii tõsine tegevus olema, et isegi mitu nädalat pärast seda pidi kiiruseületajate arv Iisraelis tunduvalt väiksem olema. Lisaks liiklusele ei tööta sel päeval ka televisioonijaamad ega raadiod, isegi Ben Gurioni nimeline rahvusvaheline lennujaam on suletud ja Iisraeli õhuruumis ei lenda mitte ükski lennuk.

Suur lepituspäev Yom Kippur on Iisraeli rahva kõige suurem püha. Eri maades ja kultuurides on juudid pühi veetnud väga erinevalt. Ent kokkuvõtvalt võib öelda, et traditsiooni järgi jälgitakse sellel päeval viit keeldu: söömine ja joomine, nahkkingade kandmine, kümblemine ja pesemine, enese võidmine kehaõlide ja parfüümidega ning seksuaalsuhe. Sünagoogiteenistustel on kaks-kolm korda rohkem rahvast kui tavaliselt. Yom Kippuri päeva järel hakatakse valmistuma juba järgmisteks pühadeks - Sukkotiks (ehk Lehtmajade pühaks). Isegi juba laupäeva õhtul, kui Yom Kippur lõpeb, võib näha, kuidas pered asuvad ehitama aedadesse ja rõdudele lehtmaju viis päeva hiljem algavaks Sukkoti pühaks.

Pärast Paasapühi on Iisraelis mitu mitte-religioosset püha – iseseisvuspäev ning mälestuspäev. Vastukaaluks religioossetele pühadele meenutavad iseseisvuspäev ja mälestuspäev iisraellaste lähiajaloos läbielatut. Juba mitu päeva varem müüvad noored teede ääres Iisraeli lippe ning paljudel autodel ja majadel lehvivad Iisraeli sinivalged Taaveti tähega lipud.

Eile, 9. mail oli Iisraelis Yom ha-Zikaron ehk Mälestuspäev. Sellel päeval mälestatakse terroriohvreid ning langenud sõdureid. Mälestuspäev algab eelmisel õhtul päikseloojangu ajal tseremooniaga, mis leiab aset Nutumüüri ääres. Üle kogu Iisraeli kõlavad sireenid ja kõik seisatavad ja vaikivad minutiks nende mälestuseks, kes on andnud oma elu selle maa ja rahva eest. Mälestuspäeval kell 11 toimub samasugune kahe-minutiline leinaseisak. Neljakümne kolmel sõjaväekalmistul üle kogu riigi peetakse mälestusteenistusi. Samuti külastatakse surnuaial oma langenud lähedaste hauda.

Mälestuspäeva peetakse päev enne Iisraeli Iseseisvuspäeva selleks, et püsiks meeles, millist hinda on iseseisvuse eest makstud ning millise ohvrit on toonud langenud sõdurid. Aga Mälestuspäeva õhtul kui päike loojub, pöördub iisraellaste lein juubelduseks, kui rahvas hakkab tähistama juudi rahva iseseisvust. Inimesed tulevad tänavatele, et tähistada iseseisvuse suurt imet, mis sündis pärast peaaaegu 2000-aastast eksiilis olemist.

Ja täna, 10. mail on Iisraelis seega Iseseisvuspäev, mil iisraellased rõõmustavad vabaduse üle ja võimaluse üle olla „am Israel“ – Iisraeli rahvas „eretz Iisraeli-s“ – Iisraeli maal. Kogunetakse koduaedades, parkides või rannas traditsiooniliseks ?a?lõkipeoks. Tähistatakse seda, et 14. mail 1948.-l aastal kuulutas Iisraeli esimene peaminister David Ben Gurion välja Iisraeli iseseisvuse.

Igal aastal toimub Iseseisvuspäeval ka Piibli-viktoriin. Jeruusalemmas toimuval üritusel saavad teismelised näidata oma piiblialaseid teadmisi. Samuti toimuvad Jeruusalemmas Herzeli mäel muusika, tantsu ja tulevärgiga pidustused. Koos lauldakse Iisraeli hümni „Ha-tikvat“.

Iisraeli hümni sünnilugu

Naftali Hertz Imber, kes sündis Rumeenias aastal 1856, emigreerus Iisraeli pärast kohtumist kristliku sionisti Sir Laurence Oliphantiga ning ta asus elama Olifanti majja Haifas. Seal olles sai ta inspiratsiooni ühelt tolleaegselt aktivistide grupilt. 1882. aasta maikuus hakati Iisraeli rajama teist asundust nimega Rishon Le´Zion ning selle asunduse rajajatelt innustust saanud Naftali Hertz Imber kirjutas luuletuse pealkijaga Tikvatenu (mis tõlkes tähendab „meie lootus“). Sellele luuletusele kirjutas hiljem muusika Moldaaviast pärit immigrant Samuel Cohen, kes võttis aluseks tuntud helilooja Smetana teose "Moldau", mis omakorda põhines osaliselt ühel Skandinaavia rahvalaulul. Luuletus, mida praegu tuntakse kui "HaTikva" (lootus), võeti tolleaegsete juutide asunduste poolt mitteametlikuks hümniks. Ning 14. mail 1948. aastal sai "HaTikva"-st Iisraeli riigi hümn, mida rahvusassamblee laulis pärast Iisraeli riigi iseseisvusdeklaratsioonile alla kirjutamist.

"HaTikva" sõnad tähendavad tõlkes järgmist: "Niikaua, kui juudi hing sügaval südames igatsust tunneb ning silmad vaatavad itta Siioni suunas, ei kao meie lootus, kahe tuhande aasta vanune lootus, olla vaba rahvas omal maal, Siionimaal ja Jeruusalemmas."

Allikad: Israel Today, Word of Life Israel

Täna, 28. septembri õhtul päikese loojangu ajal algab juutide jaoks kõikjal maailmas Rosh ha-Shana. Tõlkes tähendab see aasta pea ehk aasta tipp või kõrghetk ning seda tähistatakse juutide religioosse kalendri järgi tisreikuu esimesel ja teisel päeval. Juudi kalendri järgi algab siis uus aasta, mis on 5772.-ne aasta. Juudid usuvad, et sel päeval loodi Aadam – esimene inimene. Kuna juutidel on kuukalender, siis nii Rosh ha-Shana kui ka teised juudi pühad on liikuvad pühad.

Pärimuse järgi on taevas suur raamat, kus on kirjas kõigi inimeste nimed. Jumal märgib kõigi nimede taha sellel päeval, mis teda eeloleval aastal ees ootab. Aastavahetuse paiku üksteist õnnitledes ütlevad juudid: Saagu teile kirja pandud ainult head. Samuti tähistatakse juudi traditsiooni kohaselt Rosh Hashana pühadega iga-aastast meenutust sellest, et Iisraeli Jumal on Maailma Kuningaks. Ning selle püha ajal juudi rahvas taaspühendab ennast kui selle kuninga ustavaid teenreid.

Piiblis ei nimetata neid pühasid Rosh ha-Shana’ks. Piiblis osutatakse neile pühadele nimega Yom ha-Zikaron (meeldetuletuspäev) või Yom Trua (sarvepuhumise päev). Neist pühadest on juttu 3. Moosese raamatus 23:24-25. Üheks tavaks nende pühade juures on jäärasarve puhumine sünagoogides. Shofar on tehtud jäärasarvest ning sellel on nende pühade tähistamisel suur roll. Sarve puhutakse 100 korda ja selle eesmärgiks on äratada kuulaja "unest" ning anda teada tulevasest kohtumõistmisest. Rabide õpetuses nimetataksegi Rosh Hashanad samuti "kohtumõistmise päevaks". Järgneva kümne päeva jooksul toimub suur enesesse vaatamine ja palutakse andeks tehtud eksimused. Rosh Hashana on niiöelda esimene "aukartuse" päevadest, millega algavad kümme meeleparanduse päeva. Seega – uus aasta ei ole väga rõõmus püha, vaid mõtlik – selguse otsimine suhetes Jumalaga. Traditsioonilised uue aasta palved sisaldavad Jumala, kui Kuninga ja Kohtumõistaja poole pöördumist. Uusaasta pidustused lähevad sujuvalt üle paastumiseks, millele järgneb veidi hiljem aasta kõige suurem püha – Yom Kippur (lepituspäev). Need on juudi kalendri kõige pühamad päevad.

Rosh ha-Shana ajal ei ole lubatud tööd teha ja suurem osa päevast veedetakse sünagoogis. Iisraelis on käesoleva nädala neljapäev ja reede (ning kohe sinna otsa laupäev kui nagunii shabatipäev) shabatiga võrdsustatud päevad, st. et asutused on suletud, ühistransport ei liigu, ning loomulikult ei toimu koolides õppetööd ega aega mingeid äriasju.

Tähistamisel on oluline osa traditsioonilistel toitudel. Üheks traditsiooniliseks roaks Rosh ha-Shana õhtusöögil on õunad meega, mis sümboliseerib magusat aastat. Lootust magusaks algavaks aastaks näitab ka magusate puuviljade, küpsetiste ja kommide söömine. Söökidest ja jookidest sobib üldisemalt kõik, mis on magus. Tüüpiline shabati-leib „challa“ on selle päeva puhul tavalise pikliku saia asemel aga ümmargune, sümboliseerides aastaringi.

Sõna "mesi" (heebrea keeles "dvash") on Tooras mainitud 48-l korral. Mee kasutamisel piduroogade koostisosana on hulgaliselt loovaid võimalusi. Mitte kuskil ei ole retseptide valik nõnda suur kui Iisraelis, kus uusaasta peolaualt võib leida toite kogu juudi maailma neljast nurgast. Lisaks meele ja tavalistele õuntele süüakse ka palju granaatõuna. Ent juutide toidulaual võib Rosh ha-Shana ajal kohata ka väga huvitavaid roogi, näiteks: meega glasuuritud väiksed sibulad, ingveritort, „tzimmes“ ehk porgandid, mis meenutavad umbes poole sentimeetri paksusteks ringideks lõigatuna münte – täielik jõukuse sümbol. „Baklaav“ on hõrgutis, mis pärineb Lähis-Idast, aga mida hinnatakse ka slaavi maades. See on võitaigen, millesse on asetatud pähkli- ja kaneelisegu, on seejärel lõigatud väikesteks kuubikuteks. Ja kui need on just ahjust küpsemast võetud ja alles kuumad, valatakse neile peale meesegu.

Rosh ha-Shana ehk juutide Uus aasta alustab ligi kuu aega kestvat pühade perioodi. Pärast kahte uusaasta päeva, järgneb 2.- oktoobril Gedalia paastupäev, millega meenutatakse juutide vangiviimist Nebukadnetsari ajal. Sellele järgneb Yom Kippur, suur lepituspäev, mis on tänavu 8.-ndal oktoobril. Sellel päeval läks ülempreester korra aastas Templis kõige pühamasse paika ohverdama. Ning terve nädala 13.-ndast kuni 19.-nda oktoobrini, tähistab Iisrael Lehtmajade Püha. Otsekohe pärast Lehtmajade pühi, 20.-ndal oktoobril tuleb Shmini Atzeret ehk palvetamine vihma eest ja järgmisel päeval Simchat Tora, rõõm Torast, mis lõpetab sügisese pühade perioodi.

Traditsiooniline heebreakeelene tervitus uueks aastaks on "Shana tova", mis tähendab "Head aastat" või samuti soovitakse sageli üksteisele "Shana tova u-metuka", mille tähendus on: "Head ja magusat aastat!"

Fatah ja Hamasi juhid Mahmoud Abbas ja Ismail Haniyeh kirjutasid alla koostööleppele.

Mainitud organisatsioonid on olnud vaenujalal alates 2007. aastast, kui Hamas jõhkral kombel Fatah Gaza sektoris võimult eemale tõrjus ning tappis hulga selle liikmeid. Hiljem on mitmeid kordi üritatud koostöölepet sõlmida, kuid tulemusteta. Egiptuse uue valitsuse, mis on eelmisest valitsusest Hamasi suhtes märksa positiivsema hoiakuga, vahedusel jõuti suhteliselt lühikese ajaga kokkuleppele.

Lepingus käsitletakse põhimõtteid ning ei täpsustata, kuidas koostööd teostama hakatakse. Peamised põhimõtted puudutavad valimiste korraldamist aasta jooksul, tehnokraatide valitsuse moodustamist, vangide vabastamist ning uue julgeolekujõu loomist kahe organisatsiooni relvajõudude ühendamise teel. Palestiina Omavalitsuse juht Mahmoud Abbas ütles enne allakirjutamistseremooniat: ”Me ei hakka Hamasilt nõudma Iisraeli tunnustamist.“ Abbasi vanemnõunik Nabil Saath ütles, et see nõudmine oleks ”ülekohtune, teostamatu ning mõttetu.” Palestiina Omavalitsuse esindaja läbirääkimistel Saeb Erekat väitis, et tegu on siseasjaga, mille kohta Iisraelil ei tohiks sõnaõigust olla.

Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu reageeris koostöökokkuleppe sõlmimisele väga negatiivselt ning nõudis Abbasilt selle tühistamist. Netanyahu on praegu külastamas Suurbritanniat ja Prantsusmaad, et veenda Cameroni ja Sarkozyd loobuma Palestiina riigi loomise toetamisest, kui see ÜRO-s septembris päevakorda tuleb. Koostööleppe sõlmimise uudis võib olla toetuseks tema seisukohtadele, sest Euroopas peetakse Hamasi terroristlikuks organisatsiooniks. Kohtumisel Tony Blairiga ütles Netanyahu: ”Kuidas on võimalik sõlmida rahu valitsusega, millest pool taotleb Iisraeli hävitamist ning ülistab peaterroristi Osama bin Ladenit.”

Kommentaar:
Iisraelis valitsev suhtumine koostööleppesse sarnaneb Netayahu omaga, kuid on ka neid, kes soovitavad protsessi mitte sekkuda ning jälgida selle asemel loodava valitsuse tegevust. Selline on olnud Euroopa riikide hoiak ning ka USA on väitnud, et jätkab praegu Palestiina Omavalitsuse rahalist toetamist. Arvatakse, et Iisraeli pehmem suhtumine võiks Netanyahu kuvandit parandada.

Koostöölepe on Iisraeli jaoks siiski mitmes mõttes kahjulik ning see ei ole ainult palestiina araablaste siseasi. Nagu Netanyahu õigustatult rõhutab, ei ole võimalik sõlmida rahu partneriga, kes ei austa isegi sinu õigust eksisteerida. Kuidas saab põhjendada selle nõudmist Iisraelilt? Hamasi hoiak ei ole ainult teoreetiline, vaid seda näidatakse praktilistel viisidel, mida Iisrael ei saa eirata.

Kokkuleppe sõlmimise tulemusena vabastatakse suur hulk terroriste. Need on isikud, kes on rünnanud iisraellasi ja neid võib-olla ka mõrvanud. Mõned neist kahtlemata hakkavad seda taas üritama ning see ei ole enam palestiina araablaste siseasi. Palestiina Omavalitsuse politseisse, millega Iisrael mingil määral koostööd teeb, imbuvad sisse Hamasi liikmed, kelle põhieesmärgiks on pöörata relvad juutide vastu. Kas see on palestiina araablaste siseasi? Palestiina Omavalitsus ja võib-olla ka kogu maailm hakkab Iisraelilt nõudma Gaza blokaadi lõdvendamist, sest see on nende territooriumi lahutamatu osa. Selle tulemusena saavad terroristid piirkonda hõlpsasti igasuguseid relvi sisse smugeldada. Kas see on palestiina araablaste siseasi? Islamist lähtuv fanatism annab aluse Palestiina Omavalitsuse kampaaniale Iisraeli boikoteerimiseks ja demoniseerimiseks ning seda levitatakse vabalt. Kas see on palestiina araablaste siseasi? Palestiina Omavalitsus on kaassüüdlane Iisraeli sõduri vangishoidmise eest. Samal ajal üritatakse röövida uusi sõdureid, et kasutada neid vahetuskaubana terroristide vabastamiseks. Kas see on palestiina araablaste siseasi? Ning lõpuks, mis mõte on läbirääkimistel Jeruusalemma, asunduste, piiride, põgenike, jms üle, kui teine läbirääkimiste osapool ütleb: “kõik mulle ja mitte midagi sulle”? Nagu näha, on selle siseasjaks nimetamine lihtsalt mõttetus.
Selle mõttetuse eesmärgiks on Palestiina Omavalitsusele maailma majandusliku ja diplomaatilise toetuse tagamine. Sama kehtib tehnokraatide valitsuse ametissemääramise mõtte kohta. Kas on võimalik uskuda, et Fatah või Hamas loobub vabatahtlikult võimust? Tehnokraadid muutuvad nende organisatsioonide marionettideks.

Palestiina Omavalitsuses muidugi eksisteerib sisemine vajadus ühinemiseks ning kaks organisatsiooni kirjutavad lepingule alla erineval põhjusel. Abbas peab tõestama, et ta on on juht kõikidele palestiina araablastele, eriti nüüd, mil taotletakse Palestiina riigi väljakuulutamist. Hamas vajab raha ja legitiimsust. Ent tõelise kokkuleppe sõlmimiseni ja selle elluviimiseni on pikk tee. Organisatsioonide ideoloogilised erinevused on küllalt suured ning nende ühine ajalugu on verine. Palju kahtlevad seetõttu kokkuleppe elluviimise edus. Igal juhul on selle sõlmimine tingitud pigem vajadusest kui soovist.

Hamas jääb ka pärast kokkuleppe sõlmimist Hamasiks. Tal ei ole valikut, sest tema poliitiline programm põhineb usulistel veendumustel ja mitte vastupidi. Koostöökokkulepe annab Hamasile aga rohkem vahendeid oma programmi elluviimiseks. Tema esindajad valitsuses kõnelevad seda, mida lääneriigid kuulda tahavad ning väidavad, et ”sõjalisel tiival” pole mingit pistmist ”poliitilise tiivaga”. Selline õppetund on saadud Hizb´Allahlt.

Rahvusvaheline kogukond ei tohiks lepet toetada. Milleks toetada algatust, mis annab islamistlikule, ÜRO liikmesriiki hävitama üleskutsuvale, rahvusvahelist õigust rikkuvale, terrorismiga tegelevale, ning Osama bin Ladenit ülistavale ja pühaks sõdalaseks nimetavale organisatsioonile legitiimsuse, hääle ja võimu? Arvatavasti ei saa põhimõtetele kindlaksjäämist oodata kaasaegsetelt riikidelt, milles aetakse olukorrast lähtuvat poliitikat. Ent ka sellisel juhul on raske mõista, millist poliitilist kasu võiks tuua terroristide võimu toetamine.

Word of Life Israel

Täna tähistavad juudid Shavu’ot-i. Seda võib tõlkida kui „nädalate püha“ ning see on üks kolmest palverännaku pühadest, mil tuli minna üles Jeruusalemma templisse. Shavu’ot-i tähistatakse 50 päeva pärast Paasapühi. Samuti tähistab Shavu’ot päeva, mil juutidele anti Siinai mäel Toora ehk käsuseadus.

Shavu’ot-i ajal tähistatakse viljalõikuse lõppemist, esmaviljade templisse toomist ja on suur rõõmupidu. Mõnikord võib Shavu’ot-i ajal näha, kuidas punase valgusfoori taga peatunud religioosne juut rohelise fooritule ootamise ajal autost välja tuleb ning automakist kostva valju rõõmsa muusika saatel paar tiiru ümber auto tantsib. Vanasti kestis viljakoristus seitse nädalat. See algas odralõikusega ja lõppes nisulõikusega. Uudsevilja toodi templisse seitsmest viljast, mille poolest Iisraelimaa kuulus oli: nisust, odrast, viinamarjadest, viigimarjadest, granaatõuntest, oliividest ja datlitest.

Shavu’ot-i ajal süüakse tavaliselt magusaid piimatoite. See tuletab juutidele meelde, et “Jumal andis meile maa, mis piima ja mett voolab”. Kuid ka Toorat võrreldakse ka piimaga, mis toidab nii noori kui vanu.

Shavu’oti- püha ajal loetakse sünagoogides muuhulgas Ruti raamatut. Traditsiooniks on ka uurida kogu öö Toorat. See tava ulatub tagasi 1533. aastasse, kui Ottomani Salonikas elav rabi Joseph Caro kutsus oma kaaslasi pidama öösel Jumala Sõna uurimise teenistust. Ja sellel ööl ilmus neile ingel ja käskis neid minna elama Eretz Israeli. Jeruusalemmas lähevad inimesed hommikul enne koitu, kui nad on öise lugemise lõpetanud, Läänemüüri juurde palvetama. Shavu’ot-i ajal mälestatakse ka kuningas Taavetit, kuna traditisioon ütleb, et kuningas Taavet suri Shavu’ot-i ajal. Külastatakse Jeruusalemma vanalinnas Siioni mäel traditsiooni järgi asuvat Taaveti hauda.

Möödunud aastal Shavu’ot-i pühade eelõhtul toimus Iisraelis veel üks eriline Piibliga seotud sündmus. Nimelt osales üle 23 000 seitsmenda klassi õpilase Vana Testamendi kirjapanemisel. Igale ürituses osalevale koolile määrati üks peatükk ning iga vanuse poolest sobiv laps kirjutas ühe salmi eraldi lehele. Osa võtsid 12-aastased tüdrukud ja 13-aastased poisid, kuna selles vanuses jõutakse niiöelda käskude ikka – toimub poistel bar-mitsva ja tüdrukutel bat-mitsva. Lõpetuseks viidi Iisraeli haridusministeeriumis läbi eriline tseremoonia, mille käigus haridusminister pani kirja Vana Testamendi viimase salmi. Hiljem koguti need kirjutatud leheküljed kokku ja köideti üheks raamatuks. Seda ainulaadset Piibli väljaannet eksponeeritakse nüüd Jeruusalemma lähistel Adulam-is asuvas Piibli muuseumis.

Teisipäeval, 3. mail, tähistati Eestis Iisraeli Iseseisvuspäeva. Iisraeli asevälisminister Danny Ayalon ja suursaadik Eestis ja Soomes Avi Granot andsid Tallinna Vene Teatris Iseseisvuspäeva auks vastuvõtu.

 Vastuvõtul esines tuntud Iisraeli laulja David D’Or ansambliga. Sõnavõttudega esinesid Danny Ayalon, Avi Granot ja Eesti Juudi Kogukonna president Alla Jakobson. Külalistena viibisid vastuvõtul peaminister Andrus Ansip, President Arnold Rüütel abikaasaga ning mitmed suursaadikud ja teised kutsutud külalised.

Iisraeli asevälisminister Danny Ayalon ütles oma kõnes, et Eestit ja Iisraeli ühendavad ühised väärtused ja meie riikide hilisajaloos on olnud palju sarnasusi. Meil on olnud 19 aastat diplomaatilisi suhteid, mille sõlmimine oli loomulik ja lihtne seoses ühistele väärtustele ja sarnasele maailmapildile. Nii Iisrael kui ka Eesti astusid koos OECD liikmeteks möödunud aastal. Danny Ayalon viibis Eestis esmakordselt.

David D’Or andis täispika, üle tunni kestva kontserdi, millele elas kaasa kogu Vene Teatri saali täis külalisi. Kontsert sisaldas juudi rahvamuusikat, tuntud popmuusika töötlusi ja vaimulikke juudilaule. Artist kaasas publikut mitmeid laule kaasa laulma. David D’Or on tuntud nii Iisraelis, kui ka mujal. Ta on andnud kontserte enamuses maailma maades.

Iisraelis tähistatakse iseseisvuspäeva tänavu 10. mail, mis on juudikalendri järgi 6. Iyar. Päev algab 09.05 päikeseloojangul ja lõpeb 10.05 õhtul. Iisraelil on tavaks tähistada oma tähtpäevi juudi kalendri järgi. Meie kalendri järgi taasrajati Iisraeli riik 14.05.1948. Esimeseks peaministriks oli David Ben-Gurion, kes luges 14. mail ette iseseisvusdeklaratsiooni.

Allikas: Margit Adorf, Eesti Päevaleht

Täna õhtul süüdatakse kõikjal Iisraelis lõkked. Tegu on ühe "väiksema" juutide pühaga, mis kannab nime – Lag Ba`Omer. Selle püha tähistamine sai alguse rabi Akiva ajal teisel sajandil peale Kristust. Talmud väidab, et sellel päeval 2. sajandil lõppes kohutav katk, millesse suri 24 000 Rabi Akiva õpilast. Lag Ba´Omerit tähistataksegi selle mälestuseks, et katk lõppes. Päevadel enne Lag Ba’Omerit paastutakse ja leinatakse taga neid 24 000-t katkus hukkunut. Leina märgiks ei lõika inimesed sellel ajal oma juukseid, ei aja habet ega osta uusi riideid. Samuti ei planeerita selleks ajaks pulmi.

Lag Ba’Omer on ka rabi Akiva kuulsaima jüngri Rabi Shimon Bar Yohai surma-aastapäev. Tema on juudi müstitsisimi tuntuima teose „Zohar“-i autor. Kümned tuhanded religioossed juudid Iisraelis kogunevad tema matmispaika Meronis, Safedi linna lähedal.

Aga Lag Ba’Omerit tähistatakse lõkete tegemisega. Juba mitmeid nädalaid on vedanud lapsed Iisraelis ringi ostukärusid ja koguvad puid. Korjatakse kõike, mis põleb. Iisraelis teadupärast on puit väga hinnaline ja seepärast nähakse kõvasti vaeva, et juba varakult lõkketegemis-materjale hankida. Ehitusettevõtjad püüavad ära hoida seda, et innukad noorukid puidust laudu ja tellinguid ehitusplatsidelt laiali ei tassiks. Kui märgatakse, et kellegi aias seisab kasutu tool või laud või mõni muu puitese, siis kindlasti uuritakse võimalust, kas seda ei soovitaks ära anda. Täna õhtul süüdatakse kogu Iisraelis Lag Ba’Omeri lõkketuled ja inimesed lähevad välja grillima. Lag Ba’Omeri ajal on mõned inimesed kogu öö üleval.

Selle aasta Lag Ba’Omeri tähistamine on ka pisut teistsugune. Kuna Lag Ba’Omer langes sellel aastal pühapäeva peale, lõket tehakse aga püha eelõhtul, see oleks olnud laupäeva õhtul, siis andsid Iisraeli pearabid välja erilise korralduse. Vältimaks shabatiajal tule süütamist ja töö tegemist, mis on keelatud, kuulutasid Iisraeli rabid, et lõkete tegemine lükkub sellel aastal ühe päeva võrra edasi. Vastavasisuline rabide deklaratsioon loeti juba möödunud kolmapäeval Iisraeli raadios ette. Seega tehakse sellel aastal lõket laupäeva õhtu asemel täna õhtul, s.o. pühapäeval, 22. mail.

Allikad: Word Of Life Israel, Israel Today, Jerusalem Post

Hiljuti avaldatud uurimustulemuste põhjal on Iisrael 7.-ndal kohal maailma õnnelikeimate riikide hulgas. Antud küsitlus viidi läbi 1000 täiskasvanu seas 124-st erinevast riigist. Inimestel paluti 10-palli skaalal öelda, kuidas nad on rahul eluga oma kodumaal. 124-st riigist vaid üheksateistkümne riigi elanikud nimetasid elu oma kodumaal õnnelikuks. Nende hulka kuulus ka Iisrael koos näiteks Kanada, Austraalia ja Skandinaaviamaadega. Huvitav on ka see, et elu Iisraelis peeti näiteks paremaks kui elu Ameerika Ühendriikides. (Jpost)

Lõuna-Koreas on väga populaarne lugeda juutide Talmudi. Talmud on judaismi pärimuste kogu viiendast sajandist eKr. Talmud on kirjatundjate ehk rabide koostatud Tora juurde kuuluv pärimus. Talmudis on seletused ja juhised mitmesuguste elusituatsioonide jaoks, muuhulgas jumalateenistuse ja judaistlike pühade pidamiseks. See on kogumik "esivanemate pärimusest", millele ka Uues Testamendis viidatakse.

Sellist juutide tarkuseraamatut loetakse Lõuna-Koreas laialdaselt. Peaaegu 50 miljonit korealast loevad neid juudi kirjutisi ka koolis, kus see on osa korea laste õppekavast. Nii nagu Iisraelis, pööratakse ka Koreas suurt tähelepanu lastele hea hariduse andmisele.

Korea suursaadik Iisraelis seletab, et Koreas uuritakse Talmudi selleks, et saada samasugusteks geeniusteks nagu on juudid. Peaaegu igas Korea kodus on korea keelde tõlgitud talmud. Seega on talmude Koreas rohkem kui Iisraelis. Talmudi ei uuri mitte vaid lapsed koolis, vaid ka pereemad kodudes.

Korealased on üldse suured Iisraeli fännid. Korea suursaadik Iisraelis ütleb, et nii nagu korea traditsioon, rõhutab ka juudi traditsioon perekonnaväärtusi. Nagu Koreas, on ka Iisraelis tavaks istuda reede õhtul perega koos sööma. Samamoodi koheldakse nii Koreas kui Iisraelis austusega eakaid inimesi.

Allikas: Ynet News

Kõige populaarsemaks tasuliseks turismimagnetiks Iisraelis peetakse Masadat. Iidne Masada kindlus, mis asub Surnumere ääres oli möödunud aastal kõige populaarsem külastamispaik, olles eespool näiteks Jeruusalemma Piibli-loomaaiast, Ein Gedi Looduspargist ning ka Safari pargist, mis asub Tel Avivi lähistel Ramat Ganis. Möödunud aastal külastas Masadat enam kui 750 000 inimest. Masadast populaarsem on vaid Läänemüür Jeruusalemmas, ent selle külastamine on tasuta.

Mis puudutab turismi Iisraelis üldises mõttes, siis viimasel ajal Lähis-Idas toimuvad rahutused ei ole kahandanud turistide huvi Iisraeli vastu. Kui Egiptus ja Jordaania on teada andnud turistide arvu kahanemisest, siis Iisraelis on need näitajad tõusuteel. Möödunud 2010.-s aasta oli kõigi aegade edukaim aasta, mil Iisraeli külastas 3,5 miljonit inimest, kellest kaks kolmandikku ütlesid endid olevat kristlased. (siianiIsraelNationalNews)

Iisraeli Turismiminister Stas Misezhnikov ütleb käesoleva aasta broneeringuid ja plaane vaadates, et ka käesolev aasta tõotab tulla Iisraelile edukas. Turiste huvitavad Iisraelis eelkõige pühapaigad ja Vahemere, Punase mere ja Surnumere rannad. Vastavalt Iisraeli Turismiministeeriumi andmetele tõid möödunud aastal turistid Iisraeli majandusele kasu umbes 4,4 miljardit dollarit. (Ha-Aretz)