Kust ammutada jõudu?

Tagasi kodudeel mõtlesin Jumala peale ja olin tänulik Jumalale kevade eest, et ta selle kaudu on meile loonud loomuliku võimaluse ammutada jõudu. Mõtisklesin veel edasi ja tõdesin, et kurb on kui siiski inimesed on oma elu ja toimetustega nii hõivatud, mis pöörab pilgu ära sellest, kui imeliselt Jumal kõike loonud on. Kust ammuta jõudu sellisel juhul? Mis moodi saada julgustatud, kui kevad muutub rutiiniks? Kuidas on lood aga, kui kevad on möödas ja sa oled vahetanud äsja töökohta ning puhkust ei ole võimalik saada? Kust saada jõudu, kui inimlikud olukorrad ja võimalused ega ka loodus seda ei paku? Ma olen sellele palju mõelnud, sest kes meist ei väsiks!

Olen mõned korrad käinud GLS juhtimiskonverentsil ja selle konverentsi ikoon Bill Hybels on muu jutu sees maininud ühte kirjakohta piiblist. Ma arvan, et see on päris hea, tegu on kuningas Taavetiga, kui ta tundis ennast üksi. Ja mida ta tegi siis? Kirjutatud on, et ta kinnitas end oma Jumalas! Räägitakse, et juht on üksinda tipus ja et seal on päris tuuline.. nojah, kuid ta ei pea seal üksinda olema! Kinnita end oma Jumalas!

Suvel käisin palverännaku rajal, mis oli osa ühest koolitusest, et mõista paremini palverajal käivaid palverändureid. Meie oma koolitusega pidime tegema väikese lõigu, kõigest 77km kolme päevaga. Esimesed kaks päeva oli üsna tore aga kolmandal päeval pidid ka kõige vintskemad tõdema, et kui raskeks muutub tilluke magamiskott või vett pooltäis 0,5 liitrine pudel. Sõber Mati rääkis oma palverännakust, et mõned lausa lasid ka hambapasta tuubi pool tühjaks, et võita selja pealt paarsada grammi.. igatahes, minul oli kolmandal päeval käidud pisut üle 10km, kui mu seljavigastus hakkas põlve valu vasardama. Teadsin, et see läheb ära ainult siis, kui korralikult puhata. Mis teha? Mul oli veel vaja minna 20km.. Te võite kujutleda palju see mind palvetama pani! Palvetasin lakkamata, sest iga sammuga tuletas valu selle vajalikust meelde. Tegelikult palvetasin selle selja asja pärast juba enne rännakut ja iga päev kõndimise ajal, et vastu peaks ning ka selle kolmanda päeva hommikust saati olin palves.. valu tuli ikka aga ma ei andnud alla - palvetasin edasi. Mõtisklesin ka kirjakohti piiblist ja loomulikult meenus kunagi sõber Taavo poolt lootusrikkalt väljapaisatud julgustus kuningas Taavetist. Ja ma siis palvetasingi longates samal ajal oma põlve, et oma Jumalaga hüppan üle müüri! Mul ei ole just väga palju imelisi tervenemisi olnud aga siin ei olnud varianti, mul oli vaja kõndida veel 20km. Paraku tuleb mul tõdeda kõigi skeptikute kiuste - Jumal parandas imeliselt! Tundsin kõndimise ja palvetamise ajal, kuidas valu lihtsalt võeti jõuga ära - seda ei olnud enam! Ma olin kolm päeva kõndinud, jalad lähevad üsna raskeks sellise koormuse peale aga nüüd ma kogesin, et mul on täesti uus värskus ja jõud edasi kõndida.. ja tegelikult veel enam! Kogesin, et ma tõesti võiksingi praegu kohe hüpata üle müüri, sest minu Jumal on mind tervendanud ja andnud uue värskuse koos uue jõuga! Oi ma olin tänulik! Väga-väga! Kõndisin edasi ja kiitsin ning ülistasin oma Jumalat nagu torust tuli nii keeltega kui ilma, nii käte kui jalgadega - kogu oma jõust ja meelest. Mul tõesti oli seda imet vaja ja Jumal andis - tänu Talle! Päeva lõpuks, kui jõudsime oma sihtkohta olin taas täiesti läbi ja väsinud, kuid ilma igasuguse valuta põlves!

Seega soovitan jõudu ammutada Jumalast ja Jumal on nõnda määranud, et allikaks on Jeesus - Tema on see, kes on Tee, Tõde ja Elu ning kelle kaudu ainsana pääseb Isa (Jumala) juurde. Kuna Jeesuse kaudu pääseme Isa juurde, siis Tema kaudu leiame ka hingamist ja karjamaad. Temas me ei janune enam iialgi ja meistki hakkavad voolama elava vee jõed! Olgem targat ja kasutagem seda!

Ma usun, et meil igal ühel on pajatada mõni lugu, kuidas on jõudu ammutatud ning kuidas Jumal on kinnitanud ja üles tõstnud. Ma arvan, et on hea neid meenutada ja üksteisele jagada, sest ka see on heaks julgusutseks igale ühele, kes seda kuulab sh ka endale! Ja Jumal saab taas selle tõttu austatud, sest Temale kuulub kogu Au!