Karl Rebane - Jumal päästis patust ja teadmatusest

Minu tee Kristuse juurde algas juba varases lapsepõlves. Nimelt on mu ema kristlane ja selle tõttu käisime ikka pühapäeviti ka koguduses. Minu lugu ei alga päris sealt, kuigi samas hakkab ka, eks surmani ole kõik lood mingis mõttes lõpetamata ja lahtised.

Mäletan päeva, kui sain päästetud, õigemini õhtupoolikut. Mu hea sõber Ilmar Roosimaa oli mind viinud Elu Sõna kogudusse vaatama tükki “Taeva väravad ja põrgu leegid'', olin siis ehk 12aastane. Peale tüki lõppu oli võimalus minna eestpalvele ja oma elu Jumala kätesse usaldada. Mäletan hästi seda mõnusat pinget... Tahaks ette minna, aga samas on kerge kõhedustunne sees, lõpuks otsustasin ikka, et lähen. Ei saa öelda, et ma tollel hetkel täielikult mõistsin, mida see otsus tähendab, aga ma tundsin, et see on midagi, mida ma pean tegema. Palve tehtud, valdas mind ülevoolav rahu ja heameel, ei saanudki aru, miks, nüüd aga tean paremini (“Nõnda, ma ütlen teile, tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab." Lk 15:10)

Kahjuks aga jäi toona asi poolikuks ja saamata edasist juhtimist, läksin tagasi oma asjade, toimetuste ja tegemiste juurde, lülitades Jumala oma elust välja. Minu õnneks oli mul tore naaber, kelle nimi on Mati Lohu. Isegi peale seda, kui ta ära kolis, suhtlesime edasi ja tema oli see, kes mind aeg-ajalt kristlikku laagrisse või noorteõhtutele kutsus.

Kolm aastat tagasi Kolgata noorte talvelaagris tärkas minus uuesti sügavam huvi ja küsimus, et milline on Jumal. Kuna olen palju lugenud kõiki rahvaste müüte ja muinasjutte, siis elasin mingis mõttes oma kirevas maailmas, kus kõik oli võimalik. (Kolm)ainuisikulise Jumala kontseptsioon tundus võõras, vastumeelne ja ebameeldiv. Ometigi otsisin ja uurisin edasi ja mingi hetk murdusin uuesti, mõistes, et saab olla ainult üks Jumal. Seda lihtsalt põhjusel, et kui jumalaid oleks mitu, siis poleks ta ju kõikvõimas, mis aga tähendaks, et ta pole ju Jumal. Mõistes, et mul on Jumalat oma ellu vaja, käisin ma erinevates kogudustes kuulamas, uurimas, vaatamas, leidmata õiget kohta ja otseselt kuskil pidevalt panustamata.
Lõpuks sain südamesse kutse tulla Kolgata kogudusse, kus sain sellel aastal ka ristitud.? Kui küsida, mille käest mind päästeti, siis võin öelda kahte asja: teadmatus ja patt.

Allikas Tartu Kolgata baptistikogudus